«Sobjaninile 50 protsenti hääli, Navalnõile viis aastat»

Aleksei Navalnõi pilt Roomas. Autor on tänavakunstnik Harry Greb. Foto: Fabio Frustaci/EPA/Scanpix

Septembri lõpus ilmus uus raamat «Mister Navalnõi», mis vaatleb Aleksei Navalnõi tõusu Venemaa poliitilisele areenile ja viimase kolmekümne aasta sündmusi poliitlaval. Loe raamatust katkendit.

Pavel Goldbach, «Mister Navalnõi». Foto: Raamat

Tavapäraselt kajastavad eesti keeles ilmuvad raamatud Lenini ja Stalini ajastut või poststalinismi järgset aega, kuid vähem on kättesaadavad materjalid, mis puudutavad kaasaegset Venemaad. Raamat «Mister Navalnõi» täidab selle tühimiku ja vaatleb müstilist Venemaad nii öelda Aleksei Navalnõi võtmes. Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa opositsiooni liidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda interneti-killeriks, blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi riigiduuma saadikuks.

Aleksei Navalnõi sündis 4. juunil 1976 Odintsovo rajoonis, Moskva oblastis ja ta noorus möödus Moskva-lähedastes ühetaolistes sõjaväelinnakutes ja Tšornobõli kandis maal vanaema juures – kuni selle kevadeni, mil seal käis suur pauk. Siis tulid pioneerilaagrid ja sambotrenn. Kui ta tööjõuturule jõudis oli esimene ümberjagamine möödas ja alanud oli krahh.

«Minusugustele turufundamentalistidele tundus, et meist kõigist saavad miljonärid. Kõik mõtlesid: kuna meie oleme nii targad, siis rikastume väga kiiresti. Alates kolmandast kursusest hakkasin tööle juristina erinevates kohtades. Millegipärast tundus see mulle ebahuvitav: istute ja nihutate pabereid, sellal kui teid ümbritsevad inimesed ajavad kokku oma esimest miljardit. Kuid äkki märkasin, et rikkaks saavad vaid need, kes on kuidagi võimuga seotud,» kurtis Navalnõi tunnistades, et tema põlvkonnal ei olnud mingeid võimalusi.

Venemaa eksperdi Pavel Goldbachi raamat «Mister Navalnõi» avab kangelase tausta eesti lugejale. Raamatu on välja andnud kirjastus Paradiis.

***

Moskva linnapeaks või vanglasse

Suvel 2013 oli Aleksei Navalnõi reisikohvris kaks protsessi. Ta kandideeris Moskva linnapeaks ja samal ajal käis Kirovis kohut metsaäri asjas, mis oleks võinud ta viieks aastaks vanglasse saata. Valimisööl kõlas õhus küüniline nali: «Sobjaninile 50 protsenti hääli, Navalnõile viis aastat.»

Lugu algas nii, et riiklik metsamajand Kirovles sai 220 miljonit rubla kahjumit. Navalnõi hakkas oma blogis targutama ja metsamajandi direktorit õpetama ning soovitas läbi viia auditi. Metsamajandi direktor Vjatšeslav Opalev sai kinga ja karistada ning ütles ülekuulamisel, et Navalnõi andis talle halba nõu, soovitades osa metsa müüa oma sõbra firmale. Tõesti oli aset leidnud metsatehing, kus süütu kogus metsa, nii 10 000 tihumeetrit, müüdi mingile poolriiulifirmale ja see tehing tõi väidetavalt 1,3 miljonit rubla kahjumit.

2011. aasta mais algatati Navalnõi vastu kriminaalasi Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksi artikli 165 alusel, milleks on «Varalise kahju tekitamine petmise või usalduse kuritarvitamise teel varguse tunnuste puudumisel». Uurijad kuritegu ei avastanud ja sel põhjusel keeldus Volga föderaalringkonna uurimiskomitee 2012. aasta aprillis algatamast Navalnõi suhtes kriminaalasja. Moskva käskis läheneda asjale põhjalikumalt. 2012. aasta mais tõsteti juhtum uuesti üles. Üheks põhjuseks oli Navalnõi ja kuberner Nikita Belõhhi kirja­­vahetuse avaldamine nende rahaliste suhete kohta.

31. juulil 2012 esitati Navalnõile süüdistus võõra vara omastamises eriti suures ulatuses. Süüdistusversiooni järgi pani Navalnõi kokku kuritegeliku grupi, et välja petta 16 miljoni rubla väärtuses metsa. Grupeeringusse kuulusid väikefirma Vjatka Metsakompanii omanik Pjotr Ofitserov ja Vjatšeslav Opalev, kes oli ühtlasi tunnistaja. Väikefirma ostis tõepoolest Kirovlesilt metsa 15,5 miljoni rubla eest ja müüs selle edasi 17 miljoni rubla eest, teenitud tulu arvelt maksti töötasusid ja kanti muid kulusid ning kõik pangaväljavõtted on olemas, seletas Navalnõi oma blogis, lisades, et tal puutub igasugune seos Vjatka Metsakompaniiga.

Kas tõesti suutsid uurijad arvutada ühe firma tulu teise firma kahjumiks ja väänata selle eest viis aastat vabadusekaotust? Kas see on võimalik vaid Venemaal? Taustaks: Navalnõi ühe esimese tööandja tütre pruutkleit maksis 18 miljonit rubla, tordi peale kulus aga ligi 30 miljonit. Kuid käsk on vanem kui meie ja internetirüütel otsustati vangi panna. Lisaks selgitati välja, et opositsioonipoliitik oli saanud advokaadi kutsenimetuse ebaseaduslikult. Advokaadi kutsenimetuseks on vaja, et inimene on juristina töötanud vähemalt kaks aastat ja Navalnõi esitas tõendi, et oli OOO Allekt asedirektor juriidilistes küsimustes. Kuna samal ajal oli Navalnõi ka selle firma peadirektor, siis tekkis uurijatel veel kahtlusi. Nimelt OOO Allekt arvele laekunud valimiskampaania reklaamiraha kohta 100 miljoni rubla ulatuses, mida oli laiali külvatud siia ja sinna, valdavalt ühepäevaliblikatest firmadele.

Projekti Navalnõi ehk härra Navalnõi enda roll on kuidagi segasevõitu, on tunnistanud kirju elusaatusega natsionaalbolševik Eduard Limonov (1943–2020), kes kõigile ootamatult oli 2013. aasta alguses tõusnud kõige riigitruuma ajalehe Izvestija kolumnistiks ja andis sealt Aleksei Navalnõi pihta tuld. Kirjanik ja poliitik Limonov, kes on kirjutanud muuhulgas raamatud «Limonov Žirinovski vastu» ja «Limonov Putini vastu», võttis nüüd käsile Navalnõi, kahtlustades teda võimudega kokkumängimises. Limonov näis isegi veidike kade, et tema kõrvale oli kerkinud uus väljapaistev skandalist, kes tõmbas tähelepanu endale.

«Aleksei Navalnõi mõisteti kohtus süüdi, talle määrati viis aastat üldrežiimiga kolooniat ja ta võeti vahi alla otse kohtusaalis. Venemaal on kombeks, et süüdimõistetule tuntakse kaasa. Avaldan kaastunnet vanematele, abi­ kaasale ja lastele ning muidugi Navalnõile endale,» seletas Limonov 19. juulil 2013 Izvestijas, lisades, et peab end kurjaks ja jäigaks inimeseks, kuid ta ei ole antikristus, kel puudub kaastunne.

«Ma eeldasin, et antakse viis aastat, kuid tingimisi. Mina oleksin andnud viis ja tingimisi, sest nii oleks kõigile parem. Usun, et Kirovlesi asjas on Navalnõi tegelikult ka süüdi, aga oleksin andnud tingimisi. Siis oleks Navalnõi saanud osaleda linnapea valmistel, kuhu ta tahtis nii väga minna, et oli selle nimel valmis isegi ohverdama osa oma jäigast Sulide ja Varaste Partei vastu võitleja mainest, näidates sellega, et ta suudab ka paindlikum olla. Võttes vastu Sobjanini abi, astus Navalnõi kokkuleppevõimeliste kehtiva režiimi vastaste rivvi. Ta oleks edukalt selles rivis sammunud ja oleks kunagi jõudnud ka Riigiduumasse,» arutles Limonov.

Eduard Limonov selgitas, miks ta peab Navalnõid süüdlaseks. «Ta on väikeettevõtja, kes on valmis kinni haarama igast äriideest ja tööpakkumisest; inimene, kelle silmaring on väga lai, kuid ähmasevõitu; õnneotsija, kes on alatasa kasumiteenimise otsingutel ja kellele tegelikult makstakse tugrikutes. Vaadates tema punutisevabriku omanikest vanemaid, venda oma firmaga, mis on ühinenud suurfirmaga Vene Post, ning offshore-firmat Küprosel, on lihtne näha keskkonda, kus ta elas enne seda, kui otsustas hakata poliitikuks: see oli üsna põhjakiht, kus unustati kergesti, kust läheb piir seaduse ja seaduserikkumise vahel ehk, teisisõnu, käidi edasi-tagasi üle lubatud ja lubamatu piiri,» seletas Limonov. «Kuid ta ei olnud ega ole ainus selline, temasuguseid on kümneid tuhandeid, ainult et nood ei ole läinud poliitikasse, vaid joovad rahumeelselt oma džinni või mida nad seal joovad... Aga poliitik on alati tähelepanu keskpunktis. Ja suhtumine temasse on kaugel sõbralikkusest. Kirovlesi juhtum sai 2009. aastal võimalikuks sellepärast, et Navalnõi sai kuberneri nõuniku kasuliku ametikoha. Seal ei olnud isegi ametipalka, kuid teenistusastmelt on kuberneri nõunik Venemaal tohutu võimutäiusega komandör, vaid veidi madalam kubernerist. Kõik omakasu tõotavad, omade poiste vahel peetud jutud Ofitseroviga näitavad meile Navalnõi teistsugust, varjatud isiksust. Lühidalt öeldes ma usun, et ta on süüdi. Kuid valgustamata ajakirjanikud usuvad tema süütusesse, sest nende silmis on «verega antud allkiri» tõend. Tegelikkuses aga ei allkirjastanud keegi mingisuguseid pabereid. Lepiti suuliselt ja kiiresti kokku ning tehti ära,» arutles Limonov ja esitas küsimuse, mis Navalnõist edasi saab.

«Liberaalid arvavad, et ta istub aja ära ja hakkab kohe riigis kõrgeid ametikohti vallutama. Kuid sellisel romantismil ei ole pinnast. Kui ma ei eksi, on Navalnõi suhtes algatatud veel mitu kriminaalasja: kelmuse episoodid koos vend Olegiga firma Yves Rocher vastu, Paremjõudude Liidu miljonite kohtuasi ja veel midagi. Kõik need asjad uuritakse lõpuni ja Navalnõil tuleb see kadalipp läbida. Ning iga kohtuasi lisab tema karistusajale aastaid juurde. Seetõttu, kui Navalnõi lõpuks vabadusse pääseb, on riik muutunud, olukord riigis muutunud ja opositsioonil on teised liidrid. Minu kaastunne talle.»