/nginx/o/2021/10/04/14112908t1h281a.jpg)
Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Haruki Murakami esseekogumikku «Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest» ja jagab oma lugemiselamust.
Kohustuslik lugemine Haruki Murakami fännidele
Murakami seostub inimestele melanhoolselt kauni «Norra metsa» ja maagilisest realismist pakatava «Kafka mererannaga», kuid samuti on ta välja andnud omapärase autobiograafilise esseekogumiku jooksmisest (ning kirjutamisest). Seejuures kirjutamise teemalisi mõtisklusi nautisin eriti. Oma elust kirjutab ta selles vähe, kuid see polegi kogumiku eesmärk. Lugesin esseekogumiku läbi oma puhkusel Santorinil ning jäin väga rahule. Samas ma pole kindel, kas soovitaksin seda lugeda inimesele kes teda ei fänna, sest mina tahtsin paremini mõista autorit ennast. Aitas ka see, et ma mõistan jooksmise võlu, kuigi ma ei jookse maratone (ega isegi poolmaratone) nagu Murakami. Tegu on väga inspireeriva lugemisega.
Esseede rõhk on sellel, kuidas igapäevane jooksmine autori elu muutis. Kergelt loetavas vormis kirjutab ta põhjustest, miks üldse jooksma hakkas, tuues paralleele ka kirjutamisega ning tööga. Tegu on teatud mõttes distsiplineeriva tegevusega, mis sobib autori isiksusega. Lugedes sain aru ka sellest, et kuigi Murakami kirjutab vananemisest, soorituse halvenemisest, hirmudest ja kõhklustest (tegu on üllatavalt eneseiroonilise inimesega), siis on ta küllaltki elujaatav. Ma arvan, et see mulle temas meeldibki. Tõsi küll, temas on omamoodi melanhoolsus, mis oli väga tuntav «Norra metsas» ja paljudes tema lühilugudes, aga samas ka optimism ning huumor. See seletab paljusid kiiksuga lühilugusid, kus miski pole nii, nagu näib ning tegelaskujud kogevad väga veidraid asju.
Ühesõnaga, «Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest» pani mind rohkem väärtustama jooksmist ning kasvatas poolehoidu autori suhtes. Fännidele kohustuslik, teistele nii ja naa. Esseekogumikuna oli see hästi kirjutatud, polnud raske ega igav, aga samas tugevalt spordi- ning jooksukeskne (peatudes põgusalt muudel teemadel).