:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/04/14113596t1h3ccf.jpg)
Loe katkendit T. M. Logani romaanist «Puhkus». T. M. Logan on mitme põnevusromaani autor. «Puhkust» peetakse tänu ootamatutele pööretele ja hullumeelsele tempole tema seni parimaks raamatuks.
KATKEND ⟩ Keegi on valmis tapma selleks, et saladus välja ei tuleks
/nginx/o/2021/10/04/14113548t1h43d8.jpg)
Me sõidame põhja poole, rannikust kaugemale.
Läbi Béziers’ äärelinna, sügavamale Languedoci piirkonda. Mõlemal pool teed on viljadest pungil viinamäed, madalate viinapuude rohelised read kaovad sügavsinise vahemerelise taeva all kaugusesse. Sean on roolis, silmad päikeseprillide taga peidus; lapsed on tagaistmel, käsipagas nende vahele surutud; Lucy tukub, Daniel aga mängib telefonis; mina vahin aknast mööduvat maastikku; üüriauto kliimaseade kaitseb meid kleepuva pärastlõunase kuumuse eest.
Kui ma oleksin teadnud, mis meid ees ootab, mille poole me sõidame, oleksin lasknud Seanil auto kinni pidada ja meid kohe tagasi lennujaama viia. Oleksin ise roolist haaranud, sundinud auto tee kõrvale tõmbama ja sealsamas ringi keerama.
Aga ma ei teadnud.
Meie suvepuhkuse lähenedes oli mu sisetunne juba paar nädalat mõista andnud, et midagi toimus. Midagi oli valesti. Alati oli Sean olnud see, kes nägi asjade head külge, ajas lapsed naerma, tõi mulle džinni toonikuga, kui mu tuju vajas tõstmist. Alateadlikult olid meie rollid abielus jagunenud nii, et mina olin organiseerija, reeglite määraja, piiride valvaja. Sean valgustas minu jäetud varju – oli alati avatud, rõõmus, kannatlik, perekonna optimist.
Nüüd oli ta kaitses, salalik, tõsine. Hajevil, vahtis pidevalt mobiili. Võib-olla rõhus teda töö – jagelus uue ülemusega? Sean oli pooleldi vihjanud, et peaks vist töö tõttu koju jääma. Või oli ehk tegu neljakümneseks saamise hirmuga, mis tundus sünnipäeva lähenemisega üha suuremaks kasvavat. Mingisugune keskeakriis? Ma olin Seanilt küsinud, kas tegu võib olla depressiooniga – kui teaksin, mis on valesti, saaksime sellega koos tegeleda. Aga ta oli mu küsimuse kõrvale lükanud, väites, et temaga on kõik korras.
Võpatasin, kui ta mu reit puudutas.
«Kate?»
«Vabandust,» ütlesin ma ja sundisin end naeratama. «Olin mõttes.»
«Millal me peame ära keerama?»
Vaatasin telefoni.
«Umbes kümne minuti pärast.»
Ta võttis käe mu reielt ja pani tagasi roolile. Tema sõrmede soojus jäi veidi kauemaks ja ma püüdsin meenutada viimast korda, kui olin tundnud ta puudutust, viimast korda, kui ta oli minu järele sirutunud. Nädalaid tagasi? Kuu aega tagasi?
Et sa üldse pead selle peale mõtlema, tähendab, et midagi on valesti. Rowan öelnuks nii. Puhkusereis oli tema idee, ta oli seda kaks aastat planeerinud. Parimad sõbrad – Rowan, Jennifer, Izzy ja mina – ühiselt tähistamas neljakümneseks saamist puhkusenädalaga Lõuna-Prantsusmaal, koos abikaasade ja lastega.
«Suurepärane,» ütles Sean. «Tunned end hästi?»
«Täiesti. Tahan lihtsalt kohale jõuda, asjad lahti pakkida.»
Umbes kümne miili pärast juhatas Google Maps meid peateelt kõrvale, läbi ühest pisikesest külast teise järel. Puimisson, St. Genies, Gabrerolles – unised külakesed kitsaste tänavate ja vanade majadega, vanad mehed ükskõikselt varjus istumas ja vaatamas, kuidas me mööda sõidame. Keerasime veelgi väiksemale teele, mis ronis loogeldes kõrgemale mööda mäekülge, kus viinapuud tegid ruumi tumedatele mändidele. Viimaks jõudsime mäeküljele Autignaci kohal, kus tee ääres oli kõrge valgeks värvitud aed. Aia lõpus oli must metallvärav, mille ülemises ääres olid teravad ogad, ja mu telefon andis teada, et oleme jõudnud sihtpunkti.
Sean aeglustas autot, et sisse keerata, ja must metallvärav avanes hääletult. Kruus krudises vaikselt rehvide all, kui me valdusesse sisse keerasime ja suundusime villa poole, mille sissesõiduteed ääristasid kõrged küpressid, saledad ja sirged ja veatult pügatud nagu valvurid. Mõlemal pool olid lopsakad väljad tiheda rohelise muruga, mida kastsid pärastlõunases kuumuses laisalt keerlevad sprinklerid.
Sean peatas auto Rowani Land Rover Discovery kõrval, mis oli juba villa laia kivitrepi ette pargitud.
Keerasin ringi. Lucy magas ikka veel, pea kokku keeratud dressipluusil, pikad heledad juuksed näole langenud. Tundus, et ta oli teismeikka jõudnuna võimeline magama kõikjal, igal ajal, kui ta kauemaks kui kümneks minutiks maha istus: ta oli maganud teel lennujaama, magas lennukis ja magas nüüd. Mulle oli alati meeldinud vaadata, kuidas ta magas, sellest peale, kui ta oli alles beebi. Ta jääb alatiseks minu beebiks, isegi nüüd, kui ta oli kuusteist – ja pikem kui mina.
«Lucy, mu armas,» ütlesin ma vaikselt. «Me oleme kohal.»
Ta ei liigutanud.
Lucy noorem vend Daniel istus tema kõrval, kõrvaklapid peas, süvenenud mängu või millessegi telefonis. Daniel oli mitmes mõttes Lucy vastand – väike energiapall, kes ei mallanud kunagi magada, ei vastsündinuna ega ka nüüd, elava üheksa-aastasena. Ta tõstis ühelt kõrvalt klapi ja vaatas esimest korda aknast välja.
«Kas me oleme kohal?»
«Müksa oma õde,» ütlesin ma. «Õrnalt.»
Daniel naeratas üleannetult ja müksas õe kätt.
«Oleme kohal, Uinuv Kaunitar. Puhkusemajas.»
Kui Lucy ikka ei reageerinud, tegi Sean turvavöö lahti.
«Võime lasta tal veel viis minutit magada, kuni me kotid sisse viime. Lähme.»
Avasin ukse ja astusin välja, sirutasin end pärast teekonda. Kliimaseadme tekitatud jahedus kadus kohe, juuli lõpu palavus langes mu peale kui tekk. Õhk lõhnas oliivide ja mändide järele ning suvekuumus küpsetas tumedat maapinda. Ei ühtki häält – ei liiklusest, ei inimestelt – peale vaikse tuulekohina kõrgel küpressilatvades ja jahtuva automootori tasase plõksumise.
Seisime seal, sirutasime end ja pilgutasime särava päikese käes silmi, uurisime villat. Rowan polnud valetanud: kolm avarat korrust valgeks lubjatud kive ja terrakotavärvi plaate, oliivipuudest varjutatud kaarjas parkimisala, tumedast tammest, ehisnaeltega paarisuksed, milleni viisid laiad kiviastmed.
«Ohoo,» ütles Sean mu kõrval ja korraks nägi ta välja õnnelik nagu tavaliselt – nagu vanasti.
Libistasin käe ta piha ümber. Mul oli vaja korraks tajuda ta füüsilist kohalolu, kui seisime külg külje kõrval ja imetlesime villat. Mul oli vaja tunda ta soojust, ta naha puudutust, ta särgi all olevate lihaste kindlust. Ankurdada teda enda külge.
Kuid mõne hetke pärast tõmbus ta eemale, mu haardeulatusest välja.
Seal oli kümme magamistuba, jagatud esimese ja teise korruse vahel. Meie tuba oli kohe teise korruse trepimademe juures, sel oli kreemikas marmorpõrand ja antiikne puitmööbel. Neljasambalise voodi iga nurga külge olid kinnitatud õhukesed sääsevõrgud. Sean tõstis kohvrid voodile ja me hakkasime lahti pakkima.
Tuli ujumisriietes Daniel. Puha kõhnad jalad ja käed ning kahvatu inglise nahk. «Ma olen valmis!» Ta pani ujumisprillid ette ja tõstis mõlemad pöidlad püsti. «Kas oled basseiniks valmis, issi?»
Sean naeratas ja raputas pead. «Mitte päris.»
«Ma tahan esimesena sisse minna!»
«J’ai presque fini,» ütles Sean T-särkide hunnikut kummutisahtlisse pannes.
«Ah?»
«See on prantsuse keeles «ma olen peaaegu valmis».»
«Oot, siin räägitakse prantsuse keelt?»
Lucy toetus uksepiidale, käed rinnal ristis. «Daa,» ütles ta. «Kas seepärast seda Prantsusmaaks nimetataksegi?»
Daniel tegi nägusid. «Ma ei oska eriti prantsuse keelt. Kas sina oskad, issi?»
«Muidugi, ja meil, iirlastel, on alati olnud palju ühist meie prantsuse vendade ja õdedega.»
«Näiteks?»
«Kumbki meist ei kannata inglasi.»
Viskasin teda käterätikuga.
«Tegin lihtsalt nalja,» ütles ta rätikut kinni püüdes.
Naeratasin tahes-tahtmata. «Issi on lihtsalt rumal, Daniel,» ütlesin ma. «Me saame prantslastega väga hästi läbi, seepärast sa õpidki koolis prantsuse keelt.»
«Tegelikult ei mäleta ma midagi, mida me oleme õppinud, peale bonjour’i ja pommes frites’i.»
Sean leidis kohvrist ujumispüksid, tõmmates need välja särkide hunnikust.
Vaatasin, kuidas ta magamistoast välja läks. Sean hakkas jälle nalju rääkima, kui nad trepist alla läksid, sügav iiri hääl koridoris kajamas.
Telefon andis vaikselt märku Messengeri sõnumist ja ma tõusin püsti, kaevasin telefoni lühikeste pükste taskust, avasin selle sõrmejäljega.
Uusi sõnumeid ei olnud.
Kortsutasin kulmu ja panin telefoni tagasi taskusse.
Telefon piiksus uuesti, endiselt summutatult. Kuskil toas.
Voodist? Otsisin riietest, mis Sean oli sinna jätnud, lühikeste varrukatega pluusi ja teksade juurest. Mõtlemata eriti sellele, mida teen, võtsin teksad ja katsusin taskuid. Mõned mündid, aga mitte telefoni. Lasin teksadel voodile kukkuda ja kuulasin end ümbritseva villa vaikust. Allkorruselt, väljast, oli veidi kuulda basseini hääli. Plartsatused, naer, Danieli erutatud hääl.
Summutatud sõnumiheli kõlas kolmandat korda.
Seani öökapi sahtel.
Sealt, kus ma istusin, oli see käeulatuses. Sirutasin käe ja tõmbasin siis kähku tagasi. Istusin pika hetke liigutamata. Siis sirutasin uuesti käe ja tõmbasin sahtli aeglaselt lahti.
Peale telefoni, ekraan allpool, polnud seal midagi. Sean oli hakanud mobiili igale poole kaasa võtma, nagu oleksid mees ja tema telefon nähtamatu nabanööriga ühendatud. Nii tugevalt ühendatud, et olin viimastel päevadel hakanud Seani jälgima, ainult pooleldi meelega. Jälgisin silmanurgast iga kord, kui ta võttis telefoni. Püüdes näha, mis nii väga tema aega ja tähelepanu vajas. Püüdes näha avamismustrit, mida ta ekraanile joonistas. Püüdes näha, kas ma tõesti hakkan hulluks minema või oli see millegi mõeldamatu algus.
Vaatasin, kuidas mu käsi sirutus ja telefoni võttis. Vaatasin, kuidas mu pöial nuppu vajutas. Vaatasin, kuidas ekraan heledaks läks ja sellele ilmus foto meie lastest meie viimasel ühisel puhkusereisil.
Ainult üks kiire vaatamine, ütlesin ma endale. Et ma saaksin rahu.
Enne kui jõudsin end ümber veenda, joonistasin südame kloppides avamismustri.
Teadsin, et ei peaks vaatama. Ma teadsin.
Aga ma vaatasin.
Ja see oli hetk, kui kõik õmblused hakkasid hargnema.