:format(webp)/nginx/o/2021/10/05/14114931t1h85ee.jpg)
Muretsemine teeb närviliseks ja tekitab pingeid. Dale Carnegie raamatust «Lõpeta muretsemine ja hakka elama» leiab aegumatuid nõuandeid, kuidas igapäevaeluga paremini toime tulla ja lõpetada muretsemine. Autor rõhutab raamatus, et me ei peaks kulutama sekunditki muretsemiseks, et me pole teistega sarnased.
/nginx/o/2020/09/25/13370372t1hd520.jpg)
Pea meeles, et oled maailmas ainulaadne
Mul on Põhja-Carolinast kiri, mille saatis proua Edith Allred. «Olin lapsena väga häbelik ja tundlik,» kirjutab ta mulle. «Olin alati ülekaaluline ja mu põsed tegid mind veel paksemaks. Mul oli vanamoodne ema, kes pidas rumaluseks kanda riideid selleks, et need kandjat kaunistaksid. Ta ütles alati: «Ei avar riie rebene, kuid kitsas kisub kohe katki» ja riietas mind vastavalt. Ma ei käinud iialgi pidudel, mul polnud ealeski lõbus, ma ei veetnud teiste lastega väljaspool kooli kunagi aega ega teinud koos nendega isegi sporti. Olin lausa haiglaselt häbelik. Tundsin, et olen teistest erinev ja kõigi jaoks ebahuvitav.
Suureks saanud, abiellusin endast oluliselt vanema mehega. Kuid ma ei muutunud. Mehe vanemad olid enesekindlad ja tasakaalukad ning tundsin, et neil oli sisemiselt olemas kõik, mida minul polnud. Püüdsin anda endast parima, et nende sarnaseks saada, kuid see ei õnnestunud. Iga kord, kui nad püüdsid mind mu häbelikkusest välja tirida, surus mind aga veel sügavamale endasse. Muutusin närviliseks ja kergesti ärrituvaks. Vältisin kõiki oma sõpru. Olin juba niikaugel, et kartsin isegi uksekella. Olin täielik läbikukkumine ja teadsin seda. Kartsin, et ühel päeval mõistab seda ka mu mees. Seega püüdsin iga kord koos inimestega olla ülirõõmus ja mängisin üle. Teadsin, et liialdasin, ja olin pärast iga sellist olukorda päevade kaupa masenduses. Viimaks muutusin nii õnnetuks, et ei näinud oma elul enam mõtet. Hakkasin mõtlema enesetapu peale.»
Ja mis muutis selle naise elu? Üks juhuslik lause! «Üks täiesti juhuslik lause muutis kogu mu elu,» jätkas Edith Allred. «Ühel päeval kirjeldas mu ämm, kuidas ta oma lapsi oli kasvatanud, ja ütles: «Ükskõik mis ka juhtus, alati nõudsin neilt, et nad jääksid iseendaks.» Iseendaks ... See mõjuski mulle! Mõistsin, et olin kogu õnnetuse endale kaela tõmmanud sellega, et olin püüdnud sobituda mustriga, millesse ma lihtsalt ei sobinud.
Ka meil on selliseid võimeid, seega ärme kuluta sekunditki muretsemiseks, et me pole teistega sarnased. Te olete siin maailmas ainulaadne. Mitte kunagi varem, aegade algusest peale, pole maailmas olnud kedagi täpselt sellist nagu teie, ja mitte kunagi ka ei tule maailma kedagi täpselt teiesarnast. Geneetika kaudu teame, et iga inimese geenid on kombinatsioon kahekümne neljast isalt pärit kromosoomist ja kahekümne neljast emalt pärit kromosoomist. Need nelikümmend kaheksa kromosoomi määravad ära kogu inimese füüsilise päranduse. Igas kromosoomis võib geeniteadlaste sõnul olla rohkem kui sadu geene, kusjuures üksik geen võib muuta inimese kogu elu. Oleme tõepoolest tehtud hirmuärataval ja imelisel viisil.
Tasub meelde jätta!
Olge see, kes te päriselt olete!
Te olete siin maailmas midagi uut. Olge selle üle õnnelik.
Te olete siin maailmas ainulaadne. Mitte kunagi varem, aegade algusest peale, pole maailmas olnud kedagi täpselt sellist nagu teie, ja mitte kunagi ka ei tule maailma kedagi täpselt teiesarnast.
Kasutage maksimaalselt kõike, mis loodus on teile andnud.
Lõppkokkuvõttes tuleb alati välja, et igasugune kunst on autobiograafiline.
Saate laulda ainult sellest, mis on teie sees.
Saate maalida ainult seda, kes te ise olete.
Olge selline, nagu kogemused, keskkond ja pärand on teid kujundanud.
Nii heas kui halvas peate harima omaenese pisikest aeda.
Nii heas kui halvas peate elu orkestris mängima omaenese väikest pilli.
Nagu Ralph Waldo Emerson kirjutas oma essees «Eneseusaldusest»: «Iga inimese arengus jõuab kätte aeg, kus ta mõistab, et kadedus tuleneb teadmatusest ja imiteerimine on enesetapp. Ta peab nii heas kui halvas võtma vastu oma osa. Kuigi universumis on palju head, ei jõua ükski viljatera temani enne, kui ta on hoolsalt harinud üles maalapi, mis tema ellu on antud. Tema sees olev jõud on maailmas uus ja keegi peale tema ei tea, mida sellega on võimalik korda saata. Seda ei tea ka tema ise, kuni ta pole seda jõudu kasutada proovinud.»