/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2021/10/05/14116508t1h0190.jpg)
Loe katkendit Birk Rohelennu krimiromaanist «Kes tappis Otto Mülleri?». Raamat juhatab sisse uue kodumaise krimisarja, kus põnevust ei paku üksnes kuritegude lahendamine, vaid ka inimsuhted. Sarja läbivaks teemaks kujuneb uurijate Agnese ja Gabrieli lugu.
Ülekuulamisruumis valitseb halvaendeline vaikus. Iseäralik pinge, mis näib otse seintest ruumi imbuvat, teeb sellest väikesest, veidi umbsest toast omamoodi piinakambri.
Ma elan selle üle, mõtleb Marleen, hambaid kokku surudes. Ma elan ka selle üle.
Ta istub ülekuulamisruumis lihtsal toolil, jalg väljakutsuvalt üle põlve heidetud, lühike must kleit paljastamas oivalist säärejooksu. Nüüd on ta rahulik, iga liigutus on kontrolli all. Temast otse õhkub jäist külmust, kaunid hallid silmad ei reeda vähimatki ärevust.
Uurija Vanem siseneb ülekuulamisruumi, kiirustab longates lauani ja tõmbab tooli eemale, et pakkuda kolleegile istet. Maramaa vaatab teda küsivalt, tänab noogutusega ja istub laua taha. Seejärel mees eemaldub, eelistades vaadelda ülekuulatavat veidi kaugemalt.
Agnes heidab pilgu mehele, kes on täna enda kohta ebatavaliselt vaikne. On alles nende koostöö kolmas päev, aga naisele on juba selge, et sellel mehel on mingid omapärased võtted. Ta ei kohtle kõiki võrdsena, mõtleb Maramaa.
Ta käivitab salvestuse ja tilluke kaameratuluke hakkab taas punakalt plinkima.
«Te raiskate minu aega,» pahvatab Marleen ootamatult, kõverdades põlglikult huuli.
«Me usume, et teil on anda meile väärtuslikku infot,» ütleb uurija Maramaa pehmelt.
«Infot? Mille kohta? Mul ei ole mingit infot.»
«Kuidas oleks sellega, miks sattus teie nimi Otto Mülleri elukindlustusele?» küsib Vanem.
Arvata oligi, et nad saavad selle teada. Marleen kogub ennast, sõrmitsedes mõtlikult kaelakee küljes rippuvaid kuldseid ankruid. Saledate sõrmede küüned on lakitud pilkupüüdvalt mustaks. «Küllap ta siis arvas, et nii on õiglane.»
««Õiglane» ei ole nüüd küll see sõna, mida mina kasutaksin,» lausub Maramaa.
«Jah? Ja mida teie siis kasutaksite?»
«Omakasupüüdlik.»
Vanem kergitab kulmu. Marleen naeratab pingutatult. Ta nõjatub lauale, vaadates enda ees istuvat naist. Eredas ülekuulamisruumi valgussõõris näivad nad peaaegu ühevanused – mõlemad liiga noored, et siin olla. «Öelge siis juba otse välja, mida te mõtlete,» ütleb Marleen.
«Mulle keerutamine ei meeldi.»
Maramaa vaatab teda rahulikult. «Räägime otse. See ei olnud teil mingi võrdne ja vastastikune suhe. See oli äritehing. Otto ostis teid ära. Kas polnud nii? Ühel pool rikas vanem mees, teisel pool noor kena tüdruk. Armastusel polnud selle kõigega midagi pistmist.»
Marleen muigab. «Mis ma peaksin selle peale ütlema? Et see on vale?»
«Mina esitan siin küsimusi, mitte teie,» ütleb Maramaa.
«Teie võite neid ju esitada, aga see ei tähenda, et ma neile vastan.»
Hetke vältel piidlevad naised teineteist läbi valgusvihu nagu kiskjad, otsides vastase nõrka kohta. Siis lonkab uurija Vanem laua juurde ja võtab Marleeni kõrval istet.
«Marleen. Kas ma võin sinatada?» küsib mees pehmelt.
Kui Marleen tema poole vaatab, rabavad teda Gabrieli näos säravad sinised silmad. Nii siirad silmad, mõtleb Marleen. Ta leebub, silmitsedes esmakordselt suurema tähelepanuga seda omapärast, räsitud moega tüüpi. Vaistlikult tajub naine mehe iseäralikku külgetõmbejõudu. Ta kehaasend lõtvub veidi. «Tehke, mis tahate.»
«Marleen,» ütleb mees ja vaatab naisele nii sügavalt silma, et viimane tunneb, kuidas tal klomp kurku kerkib. «Ma ei taha sulle liiga teha. Ma ei ole uurija Maramaaga nõus. Mina usun armastusse. Ma usun, et see on igasugustes tingimustes võimalik.» Korraks kohtub tema pilk Maramaa omaga, seejärel pöörab ta selle kiirelt Marleenile.
«Kas sa võiksid meile rääkida, kuidas te tuttavaks saite?»
Marleen noogutab. «Ma tulin aasta tagasi Tallinnasse ja asusin tööle toitlustuse alal.» Ta heidab vilksamisi pilgu Vanemale. «Veidi kallim hinnaklass, peamiselt erapeod. Ühel sellisel peol viibis ka Otto.» Naine vaatab Agnese poole ja heidab trotslikult pea kuklasse. «Ta meeldis mulle, sest ta oli teistsugune, palju jõulisem kui teised mehed. Ottot ei huvitanud kellegi arvamus.»
«Ma usun, et see on väga tähtis, et sina ise oma loo meile ära räägiksid,» ütleb Gabriel mahedalt. «Keegi teine ei tea, mis tegelikult teie vahel oli.»
Noor naine nihutab ennast toolil, toetudes tooliservale. Kui ta pea ettepoole kallutab, langevad pikad mustad juuksed ta näo ette. «Siin ei ole midagi rääkida. Nad ju kõik vihkavad mind.»
«Aga nad ei tea, kuidas asjad tegelikult on, on ju nii?»
«Ei, nad ei tea mitte midagi,» ütleb Marleen juuste varjust. «Ja mina veel arvasin...»
«Mida sa arvasid?» küsib mees. Ta pöörab kehaga usalduslikult naise poole. Nüüd istuvad nad kõrvuti, nagu kaks vana tuttavat, kes pole ammu kokku saanud – ebalevalt, poolehoidvalt, otsides teineteise poole teed.
«Ma arvasin alati, et rikkad inimesed on õnnelikud. Ma mõtlesin, et kui sul on kõik võimalused elus olemas, siis sa ei tunne kunagi midagi sellist, mida tunneb see, kes on vaene. Mina olen pärit väikelinnast. Meil ei olnud mitte midagi. Ema töötas kultuurimajas koristajana, aga kultuurimaja pandi kinni. Naabrid andsid oma vanu riideid ja kui midagi vaja oli, käisin teise ringi riidepoodides ühe euro päevadel. Talvel said küttepuud otsa... Ema praadis söögiks veega kartuleid, sest meil polnud raha isegi õli jaoks. Ma vihkan kartuleid.» Marleen vaikib hetkeks ja vaatab lakke. «Oskar ja Oliver, Otto pojad... Neil on alati kõik olemas olnud. Nad pole pidanud kannatama külma ega nälga. Neil on olnud kõik võimalused, mida võib üldse soovida. Aga kas see on neist paremad inimesed teinud? Jumal küll!» Ta heidab pea uhkelt kuklasse. «Oliver elab maailma eest peidus nagu mõni erakmunk. Ta on kõigele käega löönud. Temasugune mees tehases tööl! Naeruväärne! Ja Oskar? Tema ei tea üldse, mida ta tahab. Lihtsalt rapsib ringi, nagu laps. Üks ei kõlba ja teine ei kõlba. Kas te suudate üldse ette kujutada, millise pettumuse nad Ottole valmistasid?»