/nginx/o/2021/10/04/14113335t1h04db.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Mart Kivastiku uut romaani «Sure, Poisu!».
Sinijärv soovitab romaani, mis koob end su peas ise kokku
Johannes Vares-Barbarus oli vaieldamatult värvikas kuju nii kirjanduses kui ajaloos. See viimane läks talle üsna kiiresti üsna kalliks maksma. Jõukas vasakpoolne tohtrihärra, korralik kodanlusevastane kodanlane ja teravkeelne, ehk küll mitte eriti populaarne luuletaja suutis end siduda riigimängudega, mis tal kaugelt ja kõrgelt üle pea käisid. Ja kui ta aduma hakkas, kui suure jama sisse ta sattunud on, ei olnud enam pääsemist. Rahvas tuli jamast pool sajandit hiljem välja, Barbarus ei pidanud vastu aastakümmetki.
Sellest elust – ja mitte ainult neist valusaist lõpuaastaist, noore Barbaruse elukäik on objektiivselt põnevamgi – saaks kirjutada mitu vägagi erinevat kirjandusteost. Ja ju kunagi kirjutataksegi. Mulle igatahes Kivastiku lähenemine meeldib, siin on põnevalt kulgev ajahetkede segamine, siin on kergelt unenäolised üleminekud, aga ka iseseisvate novellidena võetavad ajastupildistused. Raamat oli hea lugeda ja kudus ennast kuidagi peas ise kokku. Harutas lahti ka. Kivastiku eelmine romaan «Taevatrepp» näiteks jäigi mul pooleli, ei hakanud üheskoos kõndima, meeles sujuma. «Sure, Poisu!» aga läks kohe käima ja sai tõesti ühe hooga ja käest panemata läbi loetud.
Jah, ta ei ole klassikaline romaan, näidendipõhisust on tunda, kuid miks ka mitte. Heade lugudega on ikka see värk, et alati tahaks natuke veel ja kui ma üldse millegi kallal norida võtan, siis mu arust võinuks seda raamatut rohkemgi olla. Keerulised lood väärivad lahtikirjutamist. Keerulise loo lihtne moraal on Barbaruse teema puhul: iga kingsepp saab oma liistule tõmmatud. Ja iga tuld ei tasu õhutada, mõnd kohe eriti mitte. Sauna süütad, küla läeb, ja antud juhul terve riik takkapihta. Ning tagantjärele tarkusest pole kasu mitte kõige vähematki.