/nginx/o/2021/10/08/14123025t1hb066.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Vilmos Kondori romaani «Budapesti spioon».
Sinijärv soovitab krimiromaani, milles on elutervet skepsist ja head huumorit
Vilmos Kondori raamatuid ei saa jätta soovitamata. Kas või juba ainult seepärast, et meil endil on puudu veenva peategelasega, elutervet skepsist ja head huumorit vaheldav romaanistik lähiajaloo hämaratest aastatest. Mitmeski mõttes on ungarlaste saatus viimatise ilmasõja eel, ajal ja järel kaunis sarnane eestlaste omaga. Jah, ungarlastel läks okupatsiooniga sutsuke paremini, aga nimelt pikka vindumist, noateral kõikumist ja sellest põhjustet hirme ning ebakindlust kujutab Kondor jõuliselt ja värvikalt.
1943nda aasta jõuluajaks pole päris sõda ju päriselt veel Ungarisse jõudnudki. Ent ometi on ta kohal, tema märke on igal pool. Söögiga on kehvasti, kuigi otse nälga ei surda ja muidugi püüavad inimesed ennast veenda, et kõik on normaalne. Mõnes mõttes ongi. Lennukid lendavad, kohvikud töötavad, jõulukuuski müüakse. Sõda Euroopas on kestnud juba üle nelja aasta, ent peategelane lendab Budapestist üle Berliini ja Stockholmi Londonisse, vaatab värskemad pommiaugud üle, abiellub, sööb kala krõbekartulitega ning lendab põgusate vahepeatustega Viini. Viinist rongiga Veneetsiasse, sealt paadiga ja veoautoga ja taas rongiga tagasi Budapesti. Need sõidud ei ole kõige meeldivamad, aga Euroopa üritab ikkagi oma elu elada. Eks püüti ka Eestis, vähemasti nõukogulaste tagasitulekuni, siis oli selge, et läheb pikemaks jamaks.
Kolmanda raamatu ilmumine annab lootust, et kirjastajatel on jaksu ja isu kogu Kondori sari eesti lugejani tuua. Igati lugupidamist vääriv ettevõtmine ka seepärast, et kui jätta ajalooaines kõrvale ja lugeda Kondorit kui lihtsalt kirjandust, siis lood on köitvad, kohavaimu tajumine ja kirjeldused veenvad ning tegelased inimlikult omased. Just samade omaduste pärast mainin siinkohal veel ühe uue raamatu ilmumist: Leonardo Padura «Havanna tuuled» viib lugeja Kuubale ja märksa lähemasse, napilt kolmekümne aasta tagusesse minevikku. Ent ühiskonda, milletaolises tuli meilgi pikalt pusida ja kus paljugi tuttav ette tuleb. See on samuti teine raamat sarjast ning loodan sellegi sarja puhul jätkuvat ilmumist meiegi keeles. Väliskaemus aitab meid aruka sisekaemuse poole, need on eestlastele vajalikud raamatud.