:format(webp)/nginx/o/2021/10/10/14127897t1h3070.jpg)
Dale Carnegie kirjutab oma Heliose kirjastatud raamatus «Lõpeta muretsemine ja hakka elama», et mõni aasta tagasi küsiti temalt ühes raadiosaates: «Milline on suurim õppetund, mille olete kunagi saanud?» Ta ütles, et vastus oli lihtne: «Olulisim, mida ma olen kunagi õppinud, on mõistmine, et kõige tähtsam on see, mida mõtleme. Kui teaksin, mida te mõtlete, teaksin ka, kes te olete. Meie mõtted määravad kogu meie olemuse. Meie suhtumine ellu ongi see X-tegur, mis määrab meie saatuse.»
/nginx/o/2020/09/25/13370372t1hd520.jpg)
Meie suurim probleem on valida õiged mõtted
Carnegie kirjutab, et meie suurim probleem – ja võibolla isegi ainus probleem – on valida õiged mõtted. Kui selle lahendame, on meil juba vabad käed kõikide teiste probleemide lahendamiseks.
Suur filosoof Marcus Aurelius, kes oli muuhulgas terve Rooma impeeriumi valitseja, võttis selle mõtte kokku kaheksa sõnaga: kaheksa sõnaga, mis võivad määrata meie saatuse: «Meie elu on selline, nagu on meie mõtted.»
Carnegie selgitab, et kui mõtleme rõõmsaid mõtteid, oleme rõõmsad. Kui mõtleme masendusele, langeme ka ise masendusse. Kui mõtleme hirmust, tunneme hirmu. Kui mõtleme haigusest, jääme haigeks. Kui muretseme kaotuse pärast, siis kaotamegi. Kui ennast haletseme, hakkavad meid kõik vältima. «Te pole mitte see, kes te arvate end olevat,» ütles Ameerika kirjanik Norman Vincent Peale, «vaid see, kes te arvate end olevat, te oletegi.»
Võta positiivne suhtumine!
Carnegie rõhutab, et kõikide probleemide lahenduseks ebarealistlikku optimismi ta ei soovita - kahjuks on elu liiga keeruline, et üksnes selle abil hakkama saada. Soovitan, et võtaksime negatiivse suhtumise asemel positiivse suhtumise. Ehk teisiti öelduna: peame oma probleemide lahendamise pärast küll muret tundma, kuid mitte nende pärast muretsema.
Milles seisneb mõistlikul viisil probleemide tõttu muret tundmise ja probleemide pärast muretsemise erinevus? Carnegie toob raamatus ühe näite. «Iga kord, kui ületan New Yorgi elava liiklusega tänavat, mõtlen oma tegevuse ohtlikkuse peale, tunnen selle üle muret, kuid ma ei muretse. Tasakaalukas «muret tundmine» tähendab seda, et inimene analüüsib oma probleeme ja asub neid seejärel rahulikult lahendama. Muretsemine tähendab aga seda, et mõtted tormavad peas kaootiliselt ringiratast ega jõua kuhugi välja,» selgitab ta.