/nginx/o/2021/10/13/14134788t1he4f1.jpg)
Loe katkendit Heino Viiki raamatust «Kuidas mitte olla loll. Isa ja poja vestlused». Raamat on kirja pandud isa ja poja vaheliste vestlustena. Raamatust leiab teemasid seinast seina: enesekindlusest, rahast, edukusest, unistustest, jumalast, hirmust, armastusest, saunast, abielust, spordist ja paljust muust.
Vestlus abielust
Hugo vaatas rahulikult «Plekktrummi raamatute» saadet, kus Joonas Hellerma lahkas külalistega Goethe romaani «Hingesugulased». Kui tuulispea maandus diivanile Oskar: «Paneme selle jama ära! Vaatame mingit filmi või «Simpsoneid.»»
«Unusta ära! Tule parem ja vaata, kuidas targad inimesed räägivad sellest, kas abielu ja isiklik õnn on ühildatavad. Saad kah teada,» pakkus Hugo.
«Ja kas on? Ma ei viitsi vist vaadata,» püüdis Oskar lõiget teha.
«Vist ei ole. Või õigupoolest peaks siis kõigepealt defineerima, mis on isiklik õnn. Kuulame ära ja saame teada.»
Miski siiski Oskari tähelepanu püüdis ja koos nad saate ära vaatasid. Oli see nüüd pereterapeut Katrin Saali Sauli naiselik tarkus ja energia, mis Hugot paelus, või midagi muud – ei tea. Hugole meeldiski enim terapeudi lähenemine ja samuti Tõnu Õnnepalu mõtted. Hoolimata sellest, et Tõnu ise vist pole abielus olnud ja elab enamuse ajast hoopistükkis üksinda. Ütleme nii, et armastatud kirjanik oli abielu suhtes pehmelt öeldes skeptiline.
Pärast saadet kostis Oskar: «See on see kultuuriinimeste jutt. Hästi räägivad. Pikalt räägivad. Aga lõpuks vastust pole.»
«Kuule, saate eesmärk on vaatajat kaasa mõtlema ergutada, mitte tingimata vastuseid anda. Kõigi suurte küsimustega pead ise toime tulema. Või noh, ma võin sulle oma seisukoha öelda, aga suhtu sellesse kriitiliselt. Oma tõeni pead ise jõudma.» Hugo pani teleka kinni ja tõstis jalad diivani peale. «Õigupoolest on abieluga asi lihtne. Selle eesmärgiks ei ole isikliku õnne leidmine, vaid laste kasvatamine.»
«Seda ma kahtlustasin,» nentis Oskar süngelt. «Lapsed võivad ikka päris jubedalt käituda. Ma ei tea, kas ma julgen rohkem kui kaks last saada. Miks inimesed üldse lapsi saavad?»
«Loodus on niimoodi seadnud,» naeris Hugo. «Me ise oleme juhtumisi selliste inimeste järglased, kes on otsustanud lapsi saada. Nõnda et kihk elu edasi viia on meile juba geenidega kaasa antud. Ja ega asjata öelda, et perekond on ühiskonna algrakuke. Perekonnas me õpime teistega koos elama ja nendega arvestama.»
«Miks sina üldse emaga abiellusid? Te elasite juba sada aastat koos ja meie Freiaga olime ammu olemas,» uudishimutses Oskar minikorvpalli patsutades.
«Nii tundus õige. Pärast kolmeteistaastast kooselu püüdsin teha kõik endast oleneva, et meie ühiselu ikka õnnestuks. Aga … võib-olla oli see vajalik, kuid mitte piisav. Või nagu öeldakse: liiga vähe ja liiga hilja,» muigas Hugo mõtlikult. «Abielu üks mõte on anda naisele turvalisus, et lapsed saavad üles kasvatatud. Mõlemale on see lisaköidikuks, et esimese probleemi ilmnedes mitte kuuma peaga laiali joosta. Mis see mehele veel annab? Võib-olla võimaluse luua ilus perekond ‒ kui see on mehe eesmärgiks.»
«Kas teie abielu emaga on õnnelik?» uuris Oskar tõsiselt.
«Vahel on olnud õnnelik ja vahel õnnetu. Kõike on olnud. Lõpuks on see otsustamise küsimus. Kindlasti on see kooselu pakkunud palju arenguvõimalusi ja ilma Aleksandrata poleks ma selles kohas, kus ma olen.» Hugo püüdis Oskarit emmata, kes puskles vastu. «Kindlasti on perekond lapsele parim võimalik arengukeskkond. Seda on teaduslikult uuritud ja kinnitatud. Aga nagu ütleb vene vanasõna: «Isegi õnnelik abielu on katsumus.»»
Perekoosolek
Õhtul peeti perekoosolekut, kuna Freia oli «Robloxis» jälle sada eurot kulutanud ja tagatipuks keeldunud kooli minemast, kurtes väsimust. Vaatamata kõigile kokkulepetele, keelamistele ja manitsustele, jätkas Freia «Robloxi» mängus riiete ja vidinate ostmist päris raha eest, olles kolme kuuga kulutanud 270 eurot pere raha. Vigur oli selles, et Family Linki kaudu pandud ostupiirang ei kehtinud enne seda allalaetud äppide kohta.
«Kuule, Freia, sa saad ju aru, kui sa midagi ostad. Ega see juhtu iseenesest,» alustas Hugo jõudumööda rahuliku häälega. Freia oli vait.
Aleksandra võttis teatepulga üle: «Ma tean küll, et see mäng on sulle väga oluline ja sul on suur tahtmine endale sealt värki osta. Aga niimoodi ei saa! Me jääme nõndamoodi lõpuks vaeseks.»
«Saab muidugi aru,» torkas Oskar vahele. «Kuna Indra ostab asju, siis Freia tahab lahe olla ja laristab ka.»
«Oskar, mul pole praegu sinu abi vaja. Ma räägin oma tütrega. Sina pole lapsevanem,» seletas Hugo kannatlikult. «Freia, sa pead aru saama, et mäng on mäng ja päris raha on päris raha. Ei tohi neid asju segamini ajada ja mängus päris raha kulutada. Me oleme sellest ju rääkinud.»
«Minu jaoks on «Roblox» päris! Ma tahan neid asju osta, sest lahedatel tegelastel on rohkem sõpru ja feimi,» teatas Freia vaikselt, ent kindlalt.
Korraks valitses diivanilaua ümber vaikus. Aleksandra jättis põhilise rääkimise meelsasti Hugole, sest lõpuks mees neid pere rahaasju hoidis.
«Me ei saa oma eurosid paksudele Ameerika vanameestele tassida. Ameeriklased on rikkad ja neil on raha piisavalt. Kui me pere raha virtuaalsete asjade peale tuulde laseme, siis meil pole, mille eest päris asju osta. Nagu toit, küte, elekter, vesi, riided ja jalanõud.» Hugo pani mängu oma korduvkasutatud argumendid lootuses, et ehk tilgutab vesi kivi sisse augu. «Nüüd peab see lõppema! Kui sa veel mängude peale raha kulutad, panen ma need äpid kinni. Ma ei näe muud varianti.»
Lepiti kokku, et Aleksandra vaatab veel koos Freiaga mängu seaded üle, aga eks vastutus jäi ikka sõltlasele endale.
«Kuidas siis nii juhtus, et sa täna kooli ei läinud?» jätkas Hugo päevakorra teise punktiga.
Freia oli jälle vait. Millegipärast kasutas ta lähenemist, et las ise küsivad, arutavad ja vastavad. Üks põhjus oli kahtlemata see, et Freia oli nädalavahetusel Indra juures külas ja vahtis seal kella neljani hommikul telekat. Pole ime, et ööelu oli veel kontides ja vaja välja magada.
«Me veel hommikul mangusime ja äratasime, aga ikka ei midagi. Ma olen väga pettunud ja pahane. Pealegi on mul sinu õpetaja ees piinlik. Mis ma talle ütlen?» vehkis Hugo kätega, et oma rahulolematuse ulatust väljendada.
«Tasa-tasa!“ manitses Aleksandra. «Laps oli väsinud ja tahtis magada. Ega sellest maailma lõppu ei tule.»
«Maailma lõppu küll mitte, aga kuidas me edaspidi käitume? Kas hakkabki nii olema, et Freia arvab, et on väsinud ja kooli ei lähe? Või ikkagi meie vanematena otsustame ning igaüks täidab oma kohust ja kokkuleppeid?» protesteeris Hugo häälekalt.
«Las olla pealegi. Lihtsalt täna läks nii ja ongi kõik.» Polnud võimalik aru saada, kas Aleksandra oli Hugoga nõus või ajas oma intuitiivplastilist joont. Pigem seda viimast ja nõnda võis ennustada, et nad saavad ka tulevikus sarnasel teemal koosolekuid pidada.
Tembu tagajärjel Freial sel päeval telefoni ja omaette telekavahtimist ei olnud. Aga õhtul oli ta koos Hugoga kenasti teleka ees ja vaatas «Maria Theresia» seriaali. Maria Theresia oli Habsburgide dünastia ainuke naisvalitseja (monarh 1740‒1780), kes resideerus Viinis ja sünnitas kuusteist last. Üksiti oli ta Viini klassikute Haydni ja Mozarti kaasaegne, märkis Hugo Freiale. Euroopa maksumaksja raha eest tehtud kostüümidraama oli tõeliselt suurejooneline. Hugo arvates ka Freiale hariv. Ajaloo- ja poliitikateemade üle laotus inimeseks olemise mõõde. Pidi ju Maria
Theresia olema esmalt hea tütar, seejärel lootustandev troonipärija, siis n-ö hästi abielluma, sünnitama meessoost järglase, olema oma mehele hea naine ja riigile hea valitseja. Freia jälgis mängu ja kujundas samal ajal ise oma inimeseks olemise teed.
«No kuidas tundub?» päris Hugo Freialt seeria lõpus. «Kas sina tahaksid kuninganna olla?»
«Ei. Mina tahan endale talu, kus mul oleks palju loomi,» teatas tüdruk.
«Aga teenija või abiline peaks sul ometi olema, kes sinu järelt koristab,» viitas Hugo Freia diivanilauda täitvatele mustadele toidunõudele.