«Tasa-tasa!“ manitses Aleksandra. «Laps oli väsinud ja tahtis magada. Ega sellest maailma lõppu ei tule.»
«Maailma lõppu küll mitte, aga kuidas me edaspidi käitume? Kas hakkabki nii olema, et Freia arvab, et on väsinud ja kooli ei lähe? Või ikkagi meie vanematena otsustame ning igaüks täidab oma kohust ja kokkuleppeid?» protesteeris Hugo häälekalt.
«Las olla pealegi. Lihtsalt täna läks nii ja ongi kõik.» Polnud võimalik aru saada, kas Aleksandra oli Hugoga nõus või ajas oma intuitiivplastilist joont. Pigem seda viimast ja nõnda võis ennustada, et nad saavad ka tulevikus sarnasel teemal koosolekuid pidada.
Tembu tagajärjel Freial sel päeval telefoni ja omaette telekavahtimist ei olnud. Aga õhtul oli ta koos Hugoga kenasti teleka ees ja vaatas «Maria Theresia» seriaali. Maria Theresia oli Habsburgide dünastia ainuke naisvalitseja (monarh 1740‒1780), kes resideerus Viinis ja sünnitas kuusteist last. Üksiti oli ta Viini klassikute Haydni ja Mozarti kaasaegne, märkis Hugo Freiale. Euroopa maksumaksja raha eest tehtud kostüümidraama oli tõeliselt suurejooneline. Hugo arvates ka Freiale hariv. Ajaloo- ja poliitikateemade üle laotus inimeseks olemise mõõde. Pidi ju Maria
Theresia olema esmalt hea tütar, seejärel lootustandev troonipärija, siis n-ö hästi abielluma, sünnitama meessoost järglase, olema oma mehele hea naine ja riigile hea valitseja. Freia jälgis mängu ja kujundas samal ajal ise oma inimeseks olemise teed.
«No kuidas tundub?» päris Hugo Freialt seeria lõpus. «Kas sina tahaksid kuninganna olla?»
«Ei. Mina tahan endale talu, kus mul oleks palju loomi,» teatas tüdruk.
«Aga teenija või abiline peaks sul ometi olema, kes sinu järelt koristab,» viitas Hugo Freia diivanilauda täitvatele mustadele toidunõudele.