:format(webp)/nginx/o/2021/10/14/14137154t1h4d09.jpg)
Christiana Figueres’i ja Tom Rivett-Carnaci raamat «Tulevik on meie teha. Jonnaka optimisti teejuht kliimakriisis» näitab, kuidas tulla toime kliimakriisiga. Nad rõhutavad, et meie tulevik pole veel kirja pandud. Seda kujundavad meie praegused valikud.
/nginx/o/2021/10/14/14137144t1h6a8c.jpg)
Kõige tähtsam panus on õige mõtteviis
«Meile sai Pariisi kliimaleppe sõlmimisega selgeks see, et kui mõne keeruka väljakutse kõiki tegureid pole võimalik kontrolli all hoida (ja tavaliselt see on nii), siis kõige tulemuslikum on valida konkreetsetes tingimustes õige käitumisviis, et teistele muutuste suunas teed näidata. Mõne ülesandega silmitsi seistes on meil liigagi sageli kombeks kohe tegevusse söösta, mõtlemata, kes me ikkagi oleme – mida kasulikku meie isiklikult selle projekti elluviimisel saaks teha ja kõik teised ka. Kõige olulisem panus on õige mõtteviis,» kirjutavad autorid.
Mahatma Gandhi on meile meelde tuletanud, et peaksime ka ise läbi tegema selle muutuse, mida näha tahame. Meie teod tulenevad suuresti just meie mõtteviisist enne tegevusse asumist. Kui meid ootab ees mõne pakilise probleemi lahendamine, ei pruugi meile pähegi tulla, et esimese asjana peaks enda sisse kiikama. Kuid see on väga oluline.
Autorid sõnavad, et kui üritame midagi muuta, jäädes samas kindlaks mõtteviisile, millest on seni lähtutud, on teatud edusammud küll võimalikus, aga ilmselt neist ei piisa. Loomaks ruumi tõelisteks muutusteks, tuleb muuta oma mõtlemist ja põhimõttelisel tasandil ka seda, kelleks me enda peame. Kui mängus pole midagi rohkemat ega vähemat kui inimelu kvaliteet järgmistel sajanditel, siis tasub end sügavuti uurida ja selgeks teha, kelleks me end peame.
Paradoksaalsel kombel on süsteemne muutus ühtlasi väga isiklik ettevõtmine. Kõik ühiskondlikud ja majanduslikud struktuurid tulenevad meie mõtteviisist.
Näiteks põhineb majandus uskumused, et loodusressursid on põhimõtteliselt piiramatud ja me võime neid tagajärgedest hoolimata ka ebaefektiivselt kasutada, võttes planeedilt rohkem, kui see suudab taastoota, ning toetada rohkem, kui suudame ära puhastada. Aja jooksul oleme omandanud ärakasutamist heaks kiitva suhtumise, mis on meie tegude aluseks. Aga enam see ei tööta.
Loodusteadlased on pakkunud piisavalt tõendeid selle kohta, et oleme lähenenud mitmete planeedi piirtähisteni, mille ületamisel Maa biosüsteemid ei suuda enam tagada elu jätkumist senisel kujul. Peagi pole enam järel kuigi palju ressursse, mida looduselt võtta ja ära kasutada. Ka sotsiaalteadlased tunnevad muret ja neil on selge, mida tegema peaksime: peame liikuma taastava majanduseni, mis tegutseb loodusega kooskõlas, kasutab uuesti juba tarvitatud materjale, hoiab reostuse ja raiskamise minimaalsena ning annab väljakurnatud ressurssidele aega taastumiseks. Peame jälle laskma loodusel endal targalt toimida, sest loodus on parim ressursside taastootja ja taaskasutaja.
Vähem mõistmist leidnud, kuid samas oluline fakt on seegi, et individualistliku, konkurentsile rajatud ellusuhtumise aeg hakkab ümber saama. Lääne ühiskondades on väga ammu väärtustatud inimeste enda huvisid, mida peetakse üldisest heaolust tähtsamaks. Kuid meil tuleb laiendada oma arusaamist meist endist ja meie suhtumisest teistesse inimestesse, aga ka looduslikesse süsteemidesse, mis võimaldavad meil üldse siin planeedil elada.
Praegune kriis nõuab meilt põhjalikku nihet mõtlemises
Et ellu jääda ja kõiges edeneda, peame raamatu «Tulevik on meie teha» autorite sõnul aru saama, et oleme lahutamatult seotud kogu loodusega. Meil peaks olema kindel ja püsiv veendumus, et meie hoolitsemegi selle eest. Ja see muutus mõtlemises saab alguse üksikisikust. See, kes me oleme ja kuidas maailmas oma rolli mängime, määrab ka, kuidas me suudame teistega koostööd teha ja kuidas end ümbritsevate inimestega läbi saame, ja viimaks ka selle, millist tulevikku me suudame ühiselt luua.
Nad usuvad, et on kolm mõtteviisi, mis on meie kõigi jaoks väga olulised, kui soovime ühiselt paremat maailma luua. Nad on neile teadlikult valinud provotseerivad nimetused: jonnakas optimism, lõputu küllus ja radikaalne taastamine. Need pole uued mõtteviisid. Selgeid näiteid nende kandjatest võib leida paljude ajalooliste isikute seast, kuid need peavad levima meie kõigi seas, kui tahame jõuda parema tulevikuni. Selline ellusuhtumine on inimesele loomuomane (nii individuaalses kui kollektiivses plaanis); aga see on ka miski, millele saab tähelepanu juhtida, mida saab edendada ja arendada seda igapäevaselt praktiseerides.
Nihe mõtlemisviisis võib mõnede jaoks liiga grandioosselt kõlada, teiste jaoks ei pruugi sellest aga piisata. Ent me elame ajal, kui üha paremini saab selgeks, et väline ja sisemine maailm on omavahel lahutamatult seotud. Kirjanik Joanna Macy on öelnud: «Kunagi peeti enda seesmist muutmist ja maailma muutmist kaheks eri asjaks ja leiti, et üks välistab teise. Enam see nii ei ole.» Nii teaduslikud seisukohad kui ka vaistlik tajumine rõhutavad üha enam inimese ja looduse vastastikust seotust.
Nende kolme mõtteviisi muutumisjõud ei seisne vaid neis endis, vaid ka suunas, millele nad kõik viitavad. Olles oma elus kinni status quo paljudes vormides (suhted, töö, kodu jne), loome endale tihti illusioone nende püsivusest. Kuid tegelikult pole miski püsiv - kõik on alati muutumises, kuigi me tahaksime teinekord paigale jääda ja üürikestest hetkedest kinni hoida. Soovitud muudatuse tegemine nõuab aga alati seda, et liiguksime teadlikult valitud suunas.
«Meie uus teadlikult valitud suund peab meid juhtima eemale kaotusmeeleoludest ja lähemale optimismile. Peame kaugenema ärakasutamisest ja liikuma taastamise suunas. Peame loobuma lineaarsest majandusest ja edendama ringmajandust; keerama selja omakasule ja tähtsustama ühist kasu. Peame lakkama silmas pidamast vaid lähimat tulevikku ja vaatama kaugemale ette nii mõteldes kui ka tegutsedes. Arendades neid kolme mõtteviisi, anname oma elule selgema ja kindlama suuna, et saaksime koos luua sellise maailma, mida soovime,» ütlevad Christiana Figueres ja Tom Rivett-Carnac.