Dave Benton raamatu kirjutamisest: kuskil kõiksuses vastati mu palvele leida hea idee raamatu loomiseks

Dave Benton. Foto: Konstantin Sednev

Dave Benton on välja andnud raamatu «Olen see, kes olen». Ta sõnab, et see raamat sündis paljude inimeste koostöös ilmselt just seetõttu, et kuskil kõiksuses võeti teda kuulda ja vastati ta südamest tulnud palvele leida hea idee raamatu loomiseks. Selles katkendis räägib Benton, kuidas raamat sündis.

«Olen see, kes olen» Dave Benton Foto: Raamat

Eelistan ise lugeda selliseid raamatuid, millest midagi uut teada saan.

Olen parem kuulaja kui rääkija ja hõlpsamini äratavad mu tähelepanu need väljaanded, mis on audioversioonis ilmunud. Seepärast mõtisklesin väga pikalt, kas tasub üles kirjutada omaenda lugu ning jõuda raamatu väljaandmiseni. Ma ei pea ennast kirjanikuks ning mul puudub ka teadmine, kuidas üks raamat tuleks kokku seada, aga vaatamata sellele – siin see on. Just selline nagu olen mina.

Kuidas see raamatu kirjutamise lugu siis ikkagi algas? See oli nii.

Tavaliselt käib mu sünnipäevadel palju külalisi. Ka seekord. Külaliste seas oli üks härra, kes tuli minuga vestlema, küsides jutu sees hulgaliselt küsimusi. Ta kuulis mu saavutustest äris ja elus, küsis õpingute, elukäigu ja kõige muu kohta. Mulle tundus, et mu elukäik huvitas teda siiralt.

Ja siis see juhtuski – «kas soovite siis mu raamatut lugeda?» küsisin temalt. Raamatut, mida praegu käes hoiate, inspireeris mind kirjutama kaasvestleja huvi. Tegin talle spontaanse ettepaneku: «Teie küsige minult asju, millest lugeda tahaksite ja mina vastan». Arvestasin sellega, et ilmselt tuleb silmitsi seista ka selliste tundlike teemadega, mida ma pigem puudutada ei tahaks.

Ideega edasi minnes tegin valiku inimestest üle maailma, kes mind tunnevad – arstid, sõbrad ja vanad kolleegid, muusikud, promootorid, esinejate mänedžerid, ärimehed ja -naised, psühholoogid, poliitikud, ajakirjanikud, turundusspetsialistid ja pereliikmed.

Pöördusin nende poole kutsega osaleda selles raamatu kirjutamise projektis ja andsin ülesande esitada mulle viis kuni kümme küsimust mu elukäigu kohta. Pagan võtaks – mitte keegi ei keeldunud! Nad kõik esitasid mulle oma küsimused, mida sai kokku 279. Ja need olid hästi läbi mõeldud. Õnnekombel oli ka korduvaid teemasid ja lõplikuks küsimuste arvuks jäi umbes 180. Need saidki mu raamatu aluseks.

Mõned mulle saadetud küsimused olid aga tõeliselt intrigeerivad, sügavad ja keerulised vastata. Puudutati erinevaid valdkondi nagu perekond, vaimne ja alternatiivne tervendamine, psühholoogia, tervisega seonduv, karjäär ja muusika, esimene abielu, elu Eestis, elu enne Eestit ja Aruba.

Jagasin küsimused kategooriatesse teemade, mitte küsijate kaupa. Raamatu lõpust leiate terve nimekirja intervjueerijatest.

Mida siia alustuseks veel lisada? Igatahes on kindel põhimõte – millega olen kord alustanud, selle pean ka lõpule viima. Kirjutades leidsin ja päästsin endast valla mõndagi, mis siiani mu sees suletuna seisis. Olen siia jäädvustanud isiklikku arusaamist ja maailma tunnetust, mu ümber juhtunut ja juhtuvat. See on pigem nagu sisekõne ja arutelu oma kahe mina vahel, minu kogemuste kogum.