/nginx/o/2021/10/18/14148641t1h74f7.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Nadia Ghulami ja Agnes Rotgeri romaani «Minu turbani saladus».
Sinijärv soovitab: tõestisündinud lugu afgaani tüdrukust, kes vedas ninapidi ja võitis Talibani režiimi
Lähimast raamatupoest enam afgaanimat asja naksti ei leia. Unustage korraks ära need sõjaraamatud, vaadake sisse millessegi, mille on teinud jampsi seest natukenegi välja pääsenud inimene.
Minu arusaam Afganistanist on seni olnud küllaltki lühidalt kokku võetav – kolm tuhat aastat sõdu; kui vaenlast ei ole, sõditakse omavahel, sünnitakse, et tappa, rahu on sõdalaste kasvamise aeg. Küllap paljuski nõnda on ja tostap ei ole keegi kunagi päriselt tahtnud toda maad vallutada ega allutada - Afganistan on natuke nagu Venemaa. Keegi ei kakle temaga, ei tahagi rünnata, aga ise tahaks ta tülikas olla, tahaks kogu aega närida ja hammustada. On ta siis liiga hull ja liiga tühine, las ta siis olla omasoodu?
Hulk rahvaid, hulk inimesi, hulk mõtlemisviise. Maakad tahavad kaigast anda kõigile, kes lipse ja prille kannavad. Matsikari on suur, ohjes ei hoia. Kurb ja kuri lugu. Ja mis hullem, isegi, kui pääsed laia ilma pääle, siis keskkond käib kaasas ja nii mõnestki asjast hoiad ise kinni nii mis hull. Laia ilma peal ei ole samuti teab mis kerge olla ega elada.
Traagiline raamat. Tahaks abiks olla, kuid, ei tea, kas see üldse võimalik on. Ei tea sedagi, kas abi üldse soovitakse. Üha sügavamale keerdub veendumus, et võtab ikka põlvkondi aega, et elementaarsed süvahoovused natukenegi kõrvuti kulgema hakkaksid. Seni tuleb erinevate kultuuripõhjadega inimesi väga delikaatselt ja tasahilju ühtekokku lasta. Muidu on ainult pauk ja pahandus.
Seda ei taha ju keegi.