«Kui olukord poleks nii tõsine, oleks see pööraselt naljakas»

Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Nicola May raamatust «Väike nurgapood. Talv» Jõuluraamatus kohtute juba armsaks saanud vanade, aga ka uute tegelastega. 

«Väike nurgapood. Talv» Nicola May Foto: Raamat

Proloog

«Ma kardan, et ta on vist vedru välja visanud.» Danny Greeni nägu oli sama lilla nagu viisakalt riides vormikal naisel, kes lamas praegu, käed-jalad laiali, elutult kallihinnalisel sametist voodikattel. Lucas Hannafore laksas käe laubale. «Persse! Kui olukord poleks nii tõsine, oleks see pööraselt naljakas. Mu silme ees on juba Gazette’i esilehepealkiri: «Hotelliinspektor leiti Titanicus suruna».» «Mida kuradit me teeme?» küsis Danny murelikult.

Esimene peatükk

«Jõuluüllatused? Praegu on alles oktoober.» Titch jätkas nurga­poe kassasahtli peenrahaga täitmist.

«Kuna mina olen nüüd vanaema – kuigi juba üksnes selle väljaütlemine paneb mind end vanana tundma –, tahan ma sel aastal vältida viimase minuti stressi.»

«Sul, Mary, on vedanud, sest juhuslikult tellisin ma just äsja paar kasti, mis peaks paari nädala jooksul kohale jõudma. Ja ma teen poodi ka jõulunurga – samamoodi nagu Rosal tavaks oli. Samuti on saabumas nipsasju ja vilkuvad tulukesed akende jaoks. Mulle nii meeldib, kui küla piduehtesse läheb.»

«Ooh, mulle ka. Aga, kallike, hoia üks karp jõuluüllatusi minule. Ja häid. Korralikke kingitusi, mida ei visata teise käega minema.»

«Mina leidsin eelmisel aastal oma jõuluüllatuse seest just sellise armsa kingituse,» ütles Titch naerdes.

«Hmm, su jutus on iva.» Mary laskis inhalaatorist sortsu suhu, ootas paar sekundit ja pistis inhalaatori tagasi taskusse. Ta hingas pikalt ja vilisevalt välja ning ütles: «Kohe raske on uskuda, et sa oled juba aasta otsa siin olnud.»

«Eks ole! Päris pöörane.»

«Ja teine tita ka kohe varsti tulemas. Kui kiiresti kõik muutub. Ei või iial teada, mis sind nurga taga ees ootab.»

Titch silitas oma suurt kõhtu. «Praegusel juhul nurgapood. Kas tahtsid veel midagi?»

«Ah soo, õige jah. Anna mulle õige neid eriti häid koeraküpsiseid, et mul oleks oma kutsukesele midagi pakkuda, kui ta mulle külla tuleb. Ja see tuletab mulle meelde, et ma pidin sulle küpsisepurki panemiseks värskeid küpsiseid andma.» Mary õngitses kotist plastkarbi, mis oli täis maitsvaid koduseid küpsiseid. «Sinu olukorras ei tohi lasta veresuhkrul liiga madalale langeda.»

«Oi, kui armas. Saan pärastpoole Rosaga kokku ja viin temale ka.»

«Super! Vii talle tervisi.»

«Saab tehtud. Ja ilusat päeva, Mary!»

Mary asutas end juba minekule, aga keeras ringi, et Titchi manitseda: «Jõulud on küll tulemas ja ma saan aru, et sul on palju tööd, aga Titch, kallis, vaata, et sa endale liiga ei tee.»

Teine peatükk

Rosa Smith pistis pea lastetoa ukse vahelt sisse ja kikitas kõrvu. Kuuldes pojakese rahulikku hingamist, hiilis ta Kajakarahu nime kandva maja käänulisest puutrepist alla.

Olgu jumal tänatud sellise parima sõbranna eest nagu Titch, kes oli talle nüüdseks neljakuuse beebi emaks oleku igal sammul abiks olnud. Rosal polnud aimugi, et beebil on vaja nii palju magada. Ta tegi endale tassi teed ja istus köögilaua äärde. Kui veab, õnnestub tal enne, kui pisipõrnikas ärkab ja kogu ta aja endale nõuab, tegeleda pisut oma heategevusorganisatsiooni paberitööga.

Nähes Rosat trepist alla tulemas, kargas Smithide elavaloomuline taks Kuum asemelt jalule ja hakkas haukuma, lootes, et ta viiakse jalutama. Nii väikese koera kohta tegi ta kõrvu­lukustavat lärmi. Sulgenud värava, mis takistas koera ülemisele korrusele minemast, jooksis Rosa lärmaka peni juurde, võttis ta sülle, surus ta pruuni koonu kokku ja nühkis nina koera oma vastu. «Kuss, Kuumake,» noomis ta koera, «sa ajad Pisi-Nedi üles ja siis ei tule mingit jalutamist.» Ta vältis sõnu «õue minema», sest vastasel juhul oleks koer päris pööraseks läinud.

«Tule siia.» Väike vorstike paterdas kuulekalt Rosa järel köögi­uksest välja kinnisesse aeda, kus võis jälitada kajakaid, keda ta loomulikult kunagi kätte ei saanud, aga klähvis ägedalt iga kord, kui mõni ta pea kohalt üle lendas.

Rosa tuli häälekalt haigutades ja sõrmedega läbi pruunide lokkis juuste tõmmates avarasse köök-elutuppa ning pani paar halgu ahju kõrvale puukorvi. Suurest merepoolsest aknast paistis sisse sügisene päike ning Rosa vajus aknaalusele istmele ja sirutas end mõnuga välja.

Aknaalune iste oligi vist teda maja vaatamas käies kõige rohkem võlunud. Haruharvadel rahuhetkedel armastas ta istuda akna all ja vaadata, kuidas Cockleberry Bay elu hoovuste rütmis kulgeb. Toetades oma väikese keha mugavale padjale, millel oli sinivalgetes värvides kajakamuster, haigutas ta uuesti. Pojakesel tulid hambad ja valutavad igemed olid lapse öösel kaks korda üles ajanud ning Rosa oli omadega täiesti läbi. Võib-olla tulekski enne päevaste toimetuste juurde asumist korraks silm looja lasta.

Imetlenud jumalikku merevaadet, keeras ta seejärel pilgu armastatud kohvikule ja mõtles, et peab rääkima venna Nate’iga, kes oli nüüd kohviku juhataja, jõulutulukeste üles riputamisest. Kuna Rosa armastas nüüd kõike jõuludega seonduvat, leidis ta, et jõuludekoratsioonide väljapanekuks pole ükski aeg liiga varajane. Pealegi toimub järgmisel nädalavahetusel kuulus Cockleberry Bay ilutulestik, nii et isegi meremüür on valgustatud.

See tuletas talle meelde, et peab rääkima oma ema Maryga ja küsima, kas ema on nõus sel õhtul lapse ja koeraga olema. Nii tore oleks saada natuke vaba aega, ilma et ta peaks Pisi-Nedi või koera pärast muretsema. Pealegi oli ta Nate’iga kokku leppinud, et sel aastal pakuvad nad kohviku ees lisaks suhkruvatile kuumi koeri ja kakaod, nii et kõigil tuleb käed külge panna.

Rosale oli suureks kergenduseks, et nüüd, kui Pisi-Ned võtab jonnimata ka pudelit, saab ta lapse paariks tunniks kellegi teise hoolde jätta. Ta ei tundnud seda tehes mingeid süüme­piinu, samuti ei tundnud ta süümepiinu selle pärast, et oli rinnaga toitmise lõpetanud. See oli talle raske olnud. Laps polnud saanud küllalt piima ning mõlemad olid söögiaja lähenedes pinges ja stressis olnud. Kas pudelile üleminek tähendas, et ta on halb ema? Kindlasti mitte. Rosa püüdis rahustada end mõttega, et see näitab, et ta on arukas ema. Tema silmis tähendas emadus praktilist meelt: päevad tuli üle elada võimalikult vähese vaevaga ja loomulikult lapse huvisid silmas pidades. Ta oli ikka tõotanud, et temast ei saa sellist ema, kes laseb oma identiteedi alistada, aga ta hakkas mõistma, kuidas selline asi võib juhtuda. Beebi on kogu eluks, mitte üksnes jõulude ajaks.

Nähes, et hiljuti remonditud Shipi hotell oli temast ette jõudnud ja juba vilkuvad tuleketid välja pannud, ühmatas ta pahuralt. Samuti oli hotellis süüdatud kamin, sest selgesse ja kargesse oktoobrikuu taevasse kerkis suits. Teerada, mis viis South Cliffi kaljudele, kust avanes vaade La Manche’i väinale, oli tühi. Näha oli vaid üht üksildast koeraomanikku. Ka rannas valitses tühjus. Tõus oli märjale tumedale liivale lögase rohekas-pruuni adru toonud. Taamal merel oli näha väikest sinist kalapaati. Ja siis märkas Rosa üksildast kormoranlast, kes lendas, tiivad laiali, West Cliffi kaljude poole, kala kollase noka vahel.

Nüüd, kui talv oli kohe saabumas, oli Rosa tänulik, et maja eest jookseb läbi meremüür, mis on küllaldaseks kaitseks, kui jätta välja eelmise suve kohutav torm, mis oli kohviku üle ujutanud ning rannal ja lindude, ka kajakate seas kohutava laastamistöö teinud.

Rosa oli hiljuti täheldanud, et eriti just täiskuu ajal ulatus tõus kaugemale randa ja tõi kaldale lisaks ajupuidule ka palju muud. Vahel uhtus tõus paadid nende maja ette meremüürini välja ja viis need mõõnaga sama kiiresti tagasi kaugemale lahele. Tema mäletamist mööda polnud tõusuvesi kohe pärast tema siia kolimist küll nii kaugele ulatunud.

Cockleberry Bays oli hulgaliselt häid kauplusi ja söögikohti, küla paiknes rannas ja kaljud olid kohe siinsamas ning tänu sellele oli see hinnatud elupaik. Külas oli palju perekondi, kes olid elanud siin mitme sugupõlve vältel ega kavatsenud siit iial ära kolida, nii et mereäärsed kinnistud olid haruharva müügis. Ja kui need müüki pandigi, napsasid need tavaliselt kähku ära linnainimesed, kes otsisid teist kodu ja olid maksnud kinnisvaramaakleritele, et neid müüki tulevatest kinnistutest kohe informeeritaks. Nii et see oli olnud puhas juhus, et väga hinnatud asukohaga Kajakarahu tuli müüki just siis, kui Rosa ja Josh enne lapse sündi uut kodu otsisid, ja et nad said haisu ninna enne teisi.

Kajakarahu eelmine omanik oli olnud jõukas linnahärra Sandy Hamilton-Jones ning majas oli elanud temast lahus elav abikaasa Bergamot. Maakler oli täiesti ebaprofessionaalselt rääkinud Rosale, et härra Hamilton-Jones, kes oli lasknud küll oma naisel abieluvaralepingu allkirjastada, oli rahahädasse sattunud. Ta pidi naisele pärast lahutust tohutult suure summa maksma ja tal ei jäänud kahjuks muud üle, kui maja maha müüa. Rosat ärritas, et tolsamal naisel, kes oli eelmise aasta jõulude eel tema nurgapoest raha varastanud, oli niimoodi vedanud, aga samas oli ta ääretult tänulik, et Bergamot oli majast juba ammu välja kolinud ja Cockleberry Bayst lahkunud, nii et tal polnud naisega enam mingit kokkupuudet.

Esmalt olid Josh ja Rosa kavatsenud kolida lähedal asuvasse Polhampton Sandsi. Josh oli aga kähku taibanud, et Cockleberry Bayst kaugemale kolimine poleks olnud arukas plaan, sest Rosal polnud juhiluba ja kui Joshi ennast kodus ei ole, peaks Rosa sõitma Polhampton Sandsist bussi või taksoga Cockleberry Baysse, et kohvikus või nurgapoes abiks olla või sõpradega kokku saada. Rosal oli väga hea meel, et neil õnnestus Cockleberry Baysse jääda. Talle meeldis siin. Londoni East Endi vaesest rajoonist pärit Rosa oli ülimalt õnnelik, et ta sai nimetada oma koduks nii kaunist mereäärset küla.

Kajakarahu majal oli rukkilillesinine välisuks, millele Rosa oli lasknud kinnitada meritähekujulise koputi, ja tänu maja mereäärsele asukohale avanesid nii ülemise kui ka alumise korruse akendest imelised vaated.

Olles elanud nurgapoe peal tillukeses korteris, tundus maja, kus olid avarad toad, puitpõrandad ja põrandaküte, lausa häärberina. Majatagune aed oli nagu loodud laste ja koeraga perele ning muruga kaetud nõlva alumises otsas kasvasid õuna- ja pirnipuud.

Maja vaatamas käies oli Josh eelmistest omanikest maha jäänud kasvuhoonest elevile läinud ning kavatses hakata kasvatama tomateid, tšillipipart, paprikat ja kurke, mis – nagu ta oma abikaasale kõrva sosistas – pidid kasvama sama pikaks nagu ta peenis. Ent aiasaadusi polnud veel kuskil näha. Kuigi Josh, kellega Rosa oli nüüdseks juba kaks aastat abielus olnud, oli öelnud, et uude majja kolimine võimaldab tal tempo maha võtta ja aidata Rosa Cockleberry Bay ärisid juhtida, oli ta võtnud just äsja vastu pakkumise New Yorgi firmalt, millega ta oli varemgi koostööd teinud, ning koos kolleegi ja sõbra Carltoniga New Yorki sõitnud.

Kuna Pisi-Ned oli veel nii väike, oli abielupaar arutanud pikalt ja põhjalikult kõiki poolt- ja vastuargumente, aga lõpuks oli tugev ja tubli Rosa andnud Joshile loa sõita. Josh teenib paari New Yorgis veedetud nädalaga suure summa raha, tänu millele ta saab hiljem rohkem kodus olla. Nii tulus leping võimaldab tal vähemalt järgmise aasta kodus veeta ning kohviku ja Joshi investeeringute tõttu on Smithide finantsiline olukord parem kui iial varem.

Ausalt öelda Rosale lausa meeldis mõte, et saab pisipojaga kahekesi olla. Tema elu on palju lihtsam, kui ta peab mõtlema üksnes enda ja lapse toidu peale, ja kui ta tahab kohe pärast lapse uinumist voodisse minna, võib ta seda ilma süümepiinadeta teha. Teine pluss oli see, et neil Joshiga on Skype’i kõnede ajal märksa rohkemast rääkida ja seni, kuni Josh detsembri keskpaiku – nagu plaanitud – tagasi jõuab, saab ta lugeda mehe naasmiseni jäänud päevi advendikalendrist, mille ta kavatses osta.

Võttes arvesse, kui palju on väikese lapsega tegemist, oli Rosa kindel, et nädalad mööduvad lausa lennates. Josh oli hea mees. Ta tegi tublisti tööd ja teenis hästi ning see oli üks põhjus, miks Rosa teda armastas. Josh tegi elu kergeks. Kuigi see ei tähendanud, just nagu Rosa ise ei oleks tublisti tööd teinud. Kaugel sellest. Jah, nüüd oli nurgapood Titchi oma ja kohvikut juhatas Rosa hiljuti leitud poolvend Nate, aga Rosa oli endiselt mõlema äri juhtimisega seotud. Ja kuigi ta üritas veeta nii palju aega kui võimalik pojakesega, oli ta pühendunud vanavanaisa auks – sellesama vanavanaisa Ned Myersi auks, kes oli talle Cockleberry Bay nurgapoe pärandanud – asutatud heategevusfondi Nedi Kingitus ülesehitamisele. Kuigi ta polnud vana­vanaisa näinud, imetles ta teda ja oli talle väga tänulik. Ta oli pannud Joshi täielikul heakskiidul oma esimesele lapsele vanavanaisa auks nimeks Benedict Christopher Smith (Pisi-Ned).