Sinijärv soovitab raamatut, mis tõmbab eestlase paranoia sujuvalt uuele tasemele

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Stephen Kingi romaani «Instituut».

«Instituut» Stephen King Foto: Raamat

Stephen King on absoluutselt Ameerika. Jah, me võime üpriski objektiivselt mõtiskella, et Ameerika kui selline on Euroopa kvintessents. Võib mõelda vastupidiselt, saab näha allakäiku. Tohib lennelda priiks ja uudiskella sama kultuuripuu veidravõitu võrseid kaedes taevastelt kõrgustelt. Kes tahab Ameerikat ilma lendamata vaadata, see lugegu Stephen Kingi.

On küll nii, et isand King annab meile võimaluse korral jubedust, õudust, jäledust, vastikust, koledusi ja ööki. On ometi ka nõnda, et kogu rämekolehullu õõvastuse ümber kirjeldab King võibolla et kõige paremini tavalise ameeriklase elu, ilu, tavakava, harilikkust, igapäeva, soojust, seltsimist ning mõistagi ja eriti surma. Eestlasele ei ole ei klounid ega lõbustuspargid ega toimivad väikelinnad kunagi omased olnud. Jänkiländis on. Kingi nautimiseks tuleb tsirkuse ja leivaga teistpidi harjuda.

Seda omasem võiks olla «Instituut». «Instituut» oskab vast eestlase paranoia sujuvalt uuendale tasemele tõmmata. Meie hulgas on inimesi, kes teevad teistele paha. Meie hulgas on inimesi, kes näevad, ent ei näe. Väärakaid ja vastikuid on. Aga. «Instituuti» võiks vaadata allegooriana ja tast õppust võtta. Samas on ta nii paganama tõepärane, et ei jaksa ära karta. Ei jaksagi. Lastega mängimine on teema, mis võib lömaks lüüa nii lugeja kui kirjaniku. Meister King tuleb eluga välja. Lugejad? Ma ei oleks liiga kindel. King joonistab ühtsugust ja teistsugust Ameerikat ja võimsasti teeb tema seda. Lohiseme järel? Võimalus on. Õnneks on Eesti piisavalt väike selleks, et suure maailma jõledusi ei tasu järele teha. Niikuinii ma kohe näen, kui kamaraks kisub. Või näed sa. Või ta. Ja kui keegi ongi nii tuhm, et koleduse suhtes midagi ette ei võta, siis varem või hiljem näen ma seda ka. Või näed sa. Või ta. Ma nägin, kuidas vägivaldur tuvastamatu vägivalla ohvriks langes. Ränk, aga õiglane. Tuleb teada, kes teeb, kes kirjutab. Teab ka King.

King on juttude vestmise geenius, kel lõpud alati lörri lähevad. Tostap soovitangi lubada tal lugejaid üdini ja üleni hirmutada ning kirjutada igaühel tiba etem lõpp. Või juba keskpaik, või algus… Kui vähegi võimalik, ei maksa iseoma elul Stephen Kingi maailmaga ristuda lasta. Oleks keeland küll.

Samas maailma parimaid jutulugusid kirjutavat taati soovitamata jätta ei saa. Tõmmatagu enne hinge ja hoitagu kruus vaimustavat jooki käeulatuses. Või kast.