/nginx/o/2021/10/21/14155004t1hce77.jpg)
Loe katkendit Katrin Pautsi kõhedast uuest romaanist «Külmkingauurija».
«Rahumäe vägistaja! Kes ütles, et see pervert vaese mehe moel jalgsi liigub? Pervertide hulgas võib vabalt olla ka rikkaid inimesi»
Noore uurija Aleksander (Sass) Saareste kodukülas tegutseb püromaan. Kui öö varjus maha põlenud sigalast leitakse tema ema surnukeha, taipab Sass, et hullumeelse süütaja sihikul on tema ise ning et saladuse võtit tuleb otsida oma pere ajaloost. Ainuke hea asi koju naasmise juures on taaskohtumine koolipõlveunelma Freedaga. Noor naine on samuti uurija – folklooriuurija, kelle huvikeskmes on Lääne-Eesti saartel luusiv külmking, halva inimese rahutu ja pahatahtlik hing.
«Üle tüki aja kirjutasin põneviku, mis viib lugeja mu põliskoju, saarele. Just miilitsauurija kausta uudistades olevat ma esimest korda öelnud sõna «raamat»,» tutvustab raamatut selle autor Katrin Pauts. «Ma ei pajata siin küll tegelikest sündmustest, aga lapsepõlves kuuldud lood süütamistest ja mõrvadest ajendasid mind 1980ndatesse naasma, et luua parem kontakt kõhedusega, mille keskel üles kasvasin. Külmking on tont, keda päriselt kartsin, huhh! Ootamatu jäise õhu pahvakas, mis sind suvistel jalutuskäikudel vahel ehmatab, vot see ta ongi!»
***
Sassi juhmuse peale pahane, korjas Reelika, kel olid veel hommikul olnud nii suured lootused ja plaanid, oma kodinad kokku, kui Sass diivanile tukkuma jäi. Seda juhtus pidevalt – Reelika lipsas korraks duši alla, et romantiliseks õhtuks valmistuda, või läks kööki veini kõrvale võileibu valmistama, aga tema naastes oli mees sügavasse unne vajunud. Temal oli kavandatud ilus romantiline õhtu, aga Sass jõudis töölt koju liiga hilja ega jaksanud isegi pükse jalast tirida, rääkimata Reelika uue kombinee märkamisest ja kiitmisest.
«Ma ju ütlesin, et ära, jumala eest, mingi mendiga käima hakka,» kiljus sõbranna Kati, kellele ta enne korterist lahkumist helistas, et küsida, kas nad võiksid veidike veini võtta ja klatšida, kuna Kati meremehest mees oli kodust ära. «Muidugi tule minu juurde! Mul on sulle õieti öelda kedagi paremat soovitada – üks Hendrik, töötab muuseas Viru hotellis. Õigupoolest juba mainisin sind talle servapidi. Mu sisetunne kohe ütles, et sa miilitsapoisiga kaua vastu ei pea.»
«Ma ei tea…» ebales Reelika, kes olukorda kaine mõistusega lahates juba aru sai, et Sassi juures murrab ta oma südame. «See ei ole normaalne, Reelika! Sa ei ole teda meile tutvustanud – kutsusin ju teid mõlemaid enda sünnale, aga mis see ettekääne jälle oligi? Sa pole mulle vist isegi tema nime öelnud!»
«Ma ju ütlesin, et ei taha teda tutvustada, kuni meil ei ole pulmakuupäev paigas. Tead ju küll, mis eelmine kord juhtus,» meenutas Reelika kohmetust tundes. Piinlikkus, mida ta juba unustama oli hakanud, tuli vuhinal tagasi – tema eelmine kallim, kes töötas ministeeriumis tähtsas ametis, oli tal sõbrannade ees pidevalt praalival toonil huulil, loomulikult, et neile näidata, kuidas temal ka kord elus vedanud on, aga siis vajus see asi ootamatult laiali ja Reelika tundis end narrina. Takkapihta osutus üks tema sõbrannadest jalga lasknud peika uue neiu klassiõeks ja kuuldavasti ilguti mõneski seltskonnas vaest armastusest pimestatud Reelikat taga. Naiivne Tuhkatriinu!
Miks mitte selle Hendrikuga tuttavaks saada, mõtles Reelika Sassi norskamise foonil kingarihma kinnitades. Paras oleks küll selle tegelasega paar korda näiteks Müürivahe tänaval jalutamas käia – ajastada nii, et Sass parajasti majast välja astuks, kui nad mööda patseerivad. Ta lööks end ekstra lille, blondeeriks võib-olla juukseid. Ostaks komisjonipoest ilusa importkleidi. Tal ei olnud plaanis Sassi päris maha jätta, kuna ta oli ju armunud, vaid veidike õpetada. Ta ei ole ometi sita pealt riisutud, et üks mees võiks teda nii enesestmõistetavalt võtta!
Augustiõhtuti läks kiiresti pimedaks – nõndamoodi järsku, et alles jaaniaegse öövalguse lummuses ei osanud keegi sellega arvestada. Reelika kahetses, et ei olnud Sassi korterist, kust ta kuraasikalt minema sööstis, taksot tellinud. Ta mõtles ümber: sõbranna juurde ei lähe, lõpuks on see ju ikkagi piinlik, et ainult temal meestega kohe mitte ei vea. Loll Reelika, kes loodab alati liiga palju ja elab ette kujutatud maailmas. Koju Kassisabasse oli jalgsi päris pikk maa, eriti nende sandaalidega, mis said alles viimasel palgapäeval ostetud. Kingad olid sisse andmata ja hõõrusid rihmade juurest. Reelikale meenusid jälle kõlakad Rahumäe kalmistu vägistajast. Kell oli palju. Ta oli üksi. Surnuaed jäi küll väheke teise kanti, aga vägistajal on ju ometi kaks jalga all, et ümbruskonnas ringi luusida. Tänav oli täiesti tühi, aga Reelika hakkas ikkagi mööda Sõpruse puiesteed südalinna suunas astuma.
Liiklus oli hõre. Mis siis, kui vägistaja vahib seal taamal mõne hoone varjus? Kui ta võtab Reelikale sappa, jälitab teda mõne üksildasema kohani ja ründab seal? Reelika tundis veidike kahjurõõmu Sassi pärast, kes sellest kuriteost alles homme töö juures kuuleks ning süümepiinades vähkreks – viivuks Reelika isegi soovis, et temaga koduteel midagi halba juhtuks. Siis Sass alles näeks, mida ta on oma otsustamatuses ja loiduses põhjustanud! Üks põõsas sahises. Reelika võpatas, aga hekist ilmus välja hulkuv koer. Huhh! Aga kui järgmises põõsas passib juba inimolend?
Iga habisedes astutud sammuga hakkas Reelika üha kibedamalt kahetsema oma otsust Sassi juurest uisapäisa jalga lasta. Mida ta sellega tõestada lootis? Mehed on nii tuimad tükid, et ei õpi niisugustest asjadest – Sassil on ärgates nagunii hoopis hea meel, et nende sõnelusest nii lihtsalt pääses ja saab hommikul rahulikult ja muretult mingite pulmajuttudeta endale muna praadida, Spordileht nina ees. Reelika oleks võinud hommikuni rahulikult turvalises toas magada. Homme ei olnud tarvis isegi kauplusse tööle minna – teda ootas kolm vaba päeva, mis Sassiga tülitsemise valguses tundusid täiesti mõttetud. Ta oli mõelnud need Sassi juures veeta ja seal natuke korda luua mehele ettekäändeks tuues, et aitab tal natuke koristada – sokutada vannituppa ja riidekappidesse mõned oma asjad, köögikapid enda käe järgi seada ja osta ehk uut voodipesugi lootuses, et Sass sellega harjub ning lõpuks leiab, et sama hästi võiks ta Reelika ju ametlikult naiseks võtta.
Mis heli see oli? Reelika võpatas, tema süda kukkus puperdama nagu segane. Oma meelisklustes polnud ta tähelegi pannud, et tema kõrval on peatunud üks sõiduauto. Rahumäe vägistaja! Kes ütles, et see pervert vaese mehe moel jalgsi liigub? Pervertide hulgas võib vabalt olla ka rikkaid inimesi. Ta taganes tühja trollipeatuse poole.
«Soovite ehk küüti?» hõikas alla keritud aknast aga ootamatult lahke hääl. Milline kergendus! «Mu tuttavat just rööviti siinkandis pimedas tänaval, käekotiga joosti minema. Ma ei soovitaks teil siin sellisel kellaajal üksi jalutada. Oh, teil on jalg ka verine. Kas juhtus midagi?» «Need neetud kingad! Jäin oma tegemistega veidike hilja peale. Lähete siis ka kesklinna poole, jah?» vadistas Reelika suure kergendustundega. Vähe sellest vägistajahirmust, katki hõõrdunud villid olid tõesti väga valusad. «Äkki tahate kingad sõidu ajaks ära võtta?» uuris sõbralik võõras, kui Reelika oli kõrvalistmele pugenud. Ta nõustus – kingadeta oli tõesti mõnusam, kuuma ilmaga olid tal jalad ka pisut paiste läinud. Autos oli soe, pisut umbne, rammestav. Silm kippus kinni vajuma. Ta ütles oma aadressi ja pomises, et kavatseb hommikul kaua magada, kuna tööle ei ole tarvis minna. Üleüldse ongi tore üksi elada, nii et sul siin ilmas mingeid tüütuid kohustusi ei ole.
«Oh, meenus – ega teil midagi selle vastu ole, et ühe väikese ringi teen? Mul läks meelest ära, et pidin ju ema juurest läbi sõitma ja talle ühe asja ära viima,» lõi juht endale vastu laupa. «Ma olen viimasel ajal nii hajameelne. Probleemid armuelus,» muigas võõras mõrult. «Ma saan teist täiesti aru,» suutis Reelika poetada. «Sama asi. Armastus on üks õudne ja täiesti mõttetu asi,» pani ta oma unesegasele monoloogile sobiva punkti ning jäigi automootori surina saatel tukkuma. Ta ei näinud, kuidas autojuht sardooniliselt muiates noogutas ning keeras tänavale, mis ei viinud sugugi tema ema juurde, sest ema juhtumisi ei elanud Tallinnas. Veidi aja pärast läks augustipimedus mingil imeväel ikkagi veel pimedamaks, sest seda võimendasid Rahumäe kalmistu kõrged sünged männipuud.