E, 2.10.2023

Miks meil läks 5000 aastat, enne kui märkasime reisikohvrile rattad alla panna?

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Facebook
Comments
Foto: Everett Collection/ Shutterstock

Loe katkendit Katrine Marçali teosest «Leiutades maailma. Kuidas meeste loodud majanduses eiratakse häid ideid». See on paeluv uurimus majandusest, tehnoloogiast ja innovatsioonist. 

Katrine Marçal, «Leiutades maailma». 
Katrine Marçal, «Leiutades maailma». Foto: Raamat

Katrine Marçal näitab meile, kuidas soolised eelarvamused takistavad majanduslikku arengut, pärsivad innovatsiooni ja moonutavad meie arusaamist ajaloost. Näiteid toob ta nii elektriautodest kui ka rinnahoidjate õmblemisest kuni tehnoloogiavaldkonna miljardärideni välja. Ehkki me räägime raua- või pronksiajast, võiksime sama hästi rääkida ka keraamika- või linaajast, sest need tehnoloogiad olid inimkonna arengus täpselt sama olulised. Ent leiutisi, mis on seotud naistega, ei peeta tavaliselt kuigi tähtsaks ...

Katrine Marçal on kirjanik ja ajakirjanik, kes kirjutab peamiselt naistest ja innovatsioonist. Ta töötab Rootsi ajalehes Dagens Nyheter ja on esinenud nii Oxfordi ülikoolis, Londoni Majandusülikoolis kui ka Kuninglikus Tehnoloogiaülikoolis Stockholmis. Majandusajakirjanikuna on ta intervjueerinud paljusid maailma tähtsamaid mõtlejaid, mõningaid tema intervjuudest on Youtube’is vaadatud üle miljoni korra.

***

Miks meil läks 5000 aastat, enne kui märkasime reisikohvrile rattad alla panna?

Ratastega kohvrist on saanud klassikaline näide selle kohta, et leiutiste valmis tegemine võib väga kaua aega võtta. Mingi ilmselge asi võib meile terve igaviku otsa vahtida, enne kui me taipame selle teoks teha.

Robert Shiller, Nobeli majanduspreemia laureaat, on öelnud, et paljud leiutised võtavad kaua aega seetõttu, et ainult heast ideest ei piisa. Ühiskond peab idee kasulikkuse ka laiemalt heaks kiitma. Turg ei saa alati aru, mis talle hea on, ja inimesed ei näinud ratastega kohvritel lihtsalt mõtet. Bernard Sadow esitles oma toodet peaaegu kõikide USA suuremate kaubamajakettide sisseostjatele ja nad kõik ütlesid sellest ära.

Asi polnud selles, et nad oleksid pidanud ratastega kohvreid halvaks mõtteks. Nad lihtsalt ei uskunud, et keegi tahaks sellist toodet osta. Kohver oli mõeldud kandmiseks, mitte ratastel veeretamiseks.

Katrine Marçal.
Katrine Marçal. Foto: Anna-Lena Ahlström

«Kõik, kellele ma kohvrit näitasin, viskasid mu välja,» rääkis Bernard Sadow. «Nad arvasid, et ma olen hulluks läinud.»

Aga lõpuks jõudis uus toode kaubamaja Macy’s asepresidendini. Ta vedas seda oma kontoris ringi, siis helistas tootest algselt keeldunud sisseostjale ja käskis tal neid tellida. See osutus targaks sammuks. Peagi turustas Macy’s uut kohvrit Sadow’ enda patendiavalduse sõnadega «Liuglev kohver». Ja praegu oleks muidugi võimatu kujutada ette maailma, milles ratastel veerevad kohvrid ei oleks standard.

Robert Shiller väidab, et tagantjärele on seda lihtne öelda. Ta tõdeb, et leiutaja John Allan May tegelikult proovis nelikümmend aastat enne Bernard Sadow’d ratastega kohvrit müüa. May oli märganud, et inimkonna ajaloo jooksul olid inimesed pannud rattad alla väga erinevatele asjadele: kahuritele, vankritele, kärudele – põhimõtteliselt kõigele, mis klassifitseerub raskeks. Ratastega kohver oleks olnud selle loogiline järg. Miks mitte «ratast täies ulatuses ära kasutada?» küsis ta, kui esitles oma ideed enam kui sajale inimrühmale. Aga keegi ei võtnud teda tõsiselt. Selle asemel naerdi tema üle mõnitavalt. Kasutada ratast täies ulatuses ära? Miks John Allan May siis rattaid juba otse inimestele alla ei pannud? Siis me tõesti liugleksime edasi! Oleks see vast praktiline!

Ei, John Allan May ei müünud ühtegi kohvrit. Majandusteadlased kipuvad lähtuma oletusest, et inimesed käituvad ratsionaalselt. Aga tegelikult hindame me ennast üle, võttes tihti iseenesest mõistetavusena, et kõik head leiutised on juba tehtud. Veelgi enam – me kaldume uusi häid ideid tõrjuma, kui peame neid liiga «lihtsateks» või «iseenesest mõistetavateks». Me eeldame, et olemasolev tehnoloogia on parim võimalik, sest igapäevaelus on see mõistlik oletus. Sellel, et külmkappe avatakse eest ja autosid juhitakse rooliga, peab olema hea põhjus, arvame me. See aga on just selline mõtlemine, mille tõttu me ei tule selliste loogiliste asjade peale nagu kohvrile rataste alla panemine.

/ ... /

Aga läheme tagasi Bernard Sadow’ ja tema murrangulise leiutise, ratastega kohvri juurde. Ühes vähestest intervjuudest, mille leiutaja andis, rääkis ta, kui raske tal oli üheski Ameerika kaubamajaketis oma idee vastu huvi äratada.

«See oli mingi matšovärk. Mehe töö oli lihtsalt oma naise kohvrit kanda. See oli vist loomulik.»

Teisisõnu oli turu vastuseis kohvritele seotud sooga. See väike tegur on majandusteadlastel, kes on pikka aega juurelnud, miks võttis kohvrile rataste alla monteerimine nii kaua aega, kahe silma vahele jäänud.

Me ei suutnud näha ratastega kohvri geniaalsust, sest see ei ühildunud meie valitseva arusaamaga mehelikkusest. Tagantjärele paistab see meile kindlasti kummaline. Kuidas võis selline üsna suvaline arusaam, et «tõeline mees kannab oma kohvrit ise» osutuda piisavalt vankumatuks, et see takistas midagi, mida me tagantjärele peame üsna loogiliseks innovatsiooniks? Kuidas võis valitsev arusaam mehelikkusest osutuda kangekaelsemaks kui turu soov teenida raha? Ja kuidas võis tühipaljas idee, et mehed peavad kandma raskeid asju, takistada meil näha sellise toote potentsiaali, mis hiljem kujundas ümber kogu ülemaailmse tööstusharu?

Selliseid küsimusi käesolev raamat käsitlebki. Sest tuleb välja, et maailm on täis inimesi, kes pigem sureksid, kui loobuksid teatud arusaamadest mehelikkuse kohta. Doktriinid nagu «tõelised mehed ei söö juurvilju», «tõelised mehed ei lähe iga pisiasja pärast arsti juurde» ja «tõelised mehed ei seksi kondoomiga» konkreetselt tapavad tõelisi, lihast ja luust mehi iga päev. Meie ühiskonna ideed mehelikkusest on meie ühed järeleandmatumad ideed ja meie kultuur peab tihti teatud mehelikkuse kontseptsioonide säilitamist ülemaks kui isegi surma. Selles kontekstis on sellised ideed kindlasti piisavalt võimsad, et hoida tagasi tehnoloogilisi uuendusi umbes viis tuhat aastat. Me lihtsalt ei ole harjunud mõtlema soost seoses innovatsiooniga.

1972. aasta ratastega kohvri reklaamis näeb miniseelikus ja kontsakingades naine vaeva suure heleda reisikohvri tassimisega. Naist kujutatakse mustvalgena – ta sümboliseerib minevikku. Tulevik aga liugleb temast mööda: pruunis androgüünses kostüümis naine, sall lipsuna kaela ümber. See naine – moodsa aja kehastus – tõmbab oma kohvrit ratastel järel. Ta nägu on naerul ja pilk suunatud vabadusse.

Ratastega kohver kogus populaarsust, kui ühiskond muutus. 1980ndatel hakkasid naised rohkem üksi reisima, ilma meheta, kes oleks nende kohvrit kandnud, või kellelt oleks oodatud nende kohvri kandmist, või keda oleks peetud ebamehelikuks, kui ta poleks seda teinud. Ratastega kohver kätkes endas naiste jaoks unistust suuremast liikuvusest: ühiskonnast, milles oli nii normaalne kui ka aktsepteeritav, et naine võiks ilma meessaatjata reisida.

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles