/nginx/o/2018/07/20/10963432t1h92df.jpg)
Loe katkendit Tarmo Pikneri uuest romaanist «Millenniumi öö».
«Igaviku kellalööja ei võtnud oma teele kaasa teist ohvrit, kuigi see oli välja valitud»
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
22. oktoober 2021, 13:32
«Millenniumi öö» on Tarmo Pikneri Eesti lähiminevikku käsitleva triloogia «Piibutubakas» kolmas osa, kus eelmistest osadest tuttava tegelase Arnoga seonduvad sündmused uue Eesti riigi loomisel üheksakümnendatel aastatel. Raamatule eelnesid «Erwini võrrand» ja «Josefi ja Miili saaga.
Seiklusrikas tegevus keskendub Arno tegemistele ja tema poja Mairoldi traagilise saatuse jälgimisele. Põnevad sündmused toimuvad põhiliselt Saaremaal, osaliselt ka Tallinnas ja Vilsandi ümbruses Läänemerel.
***
Tund enne uue aasta saabumist oli Arno endale kuivad riided selga saanud ja üheskoos mindi mööda metsasihti mere äärde, veel kord Kuusnõmme lahe jääle, kuid seekord üldse mitte kaugele. Vaikiti. Vaadati ainiti Vilsandi poole. Pimedas öös oli vaade lummav. Ümberringi, nii kaugele kui silm ulatus, ei olnud näha mingitki jälge inimtegevusest. Kõikjal laius puhas, justkui äsja sündinud loodus selle ürgses olekus ja jäägitus vaikuses. Kui õhk oleks liikunud, oleks isegi selle hõljumist kuulnud. Kuid õhk oli külmunud ja seisis paigal, nii nagu kõik ümberringi – maa, vesi, mõtted. Maailm näis olevat just valmis saanud ja ootas inimese laskumist maale. Seal ei olnud veel ühtegi musträhni, nugist ega ahvenat, rääkimata hooghännalisest või inimesest. Vaid Arno pere oli jõudnud esimesena kohale. Alles pärast seda täitub maailm linnulaulu, lillelõhna ja liblika tiivalöökidega. Ning siis ujuvad kohale ka siiakalad.
Kuigi jääl seisjate selja taga kumasid kahvatud tuled Punase maja akendes, mis võinuksid anda märku maisest reaalsusest, olid Arno mõtted jäätunud. Võib-olla neid ei olnudki veel tekkinud, sest maailma alles loodi. Igatahes kõik, mis peas võis toimuda, oli külmunult jääs.
Äkki kostis müstiline heli − külmunud vaikust lõhestas jää praksumise kaik. Nagu kauge äikese särin, kandus kõrvu hoiatav jääpragin Võrkrahu poolt, jätkudes Lauri saare juures. Sealt lähenes ebaühtlaselt katkendlik pragin juba randa, jääpragude jutt siksakis taga. Jää-äike andis mõista, et öö oli läinud külmemaks ja samas tuletades meelde, et jääkaane all oli ilmatu hulk kõige külmemat vett, mis võis ettevaatamatuse korral saatuslikuks saada.
Jää, vee ja õhu koosmäng pakkus aeg-ajalt nõiduslikke helisid, mis rikkusid äsja tekkinud kosmilise vaikuse maailma, aga võib-olla seda just täiendades. Kuusnõmme lahe jääväljadelt kerkisid nähtavale tumedad saarte metsamütsid ning lõputut jäävälja palistasid kummituslikult vasakult Pitkanina ja paremalt Kuusnõmme poolsaare männid-kuused-kadakad. Pimeduses moodustus silmapiirile puulatvadest omamoodi siksakiline horisont, mitte sirgjooneline, nagu mereline silmapiir olema peaks, vaid eriliselt jõnksuline, üles-alla, just nagu elugi. Iga üksik puulatv võis neid jõnksusid oluliselt muuta – need ongi saatuse siksakid, mis meiega halastamatult mängivad ja mille vastu ei saa mitte ükski surelik maamunal.
Kas ma olen kapslisse sattunud? päris lummuses Arno iseendalt. Ta hammustas huulde… Ei, see on tegelikkus. Kõik elus toimuv ongi üles ehitatud säärasele vaikusele ja puhtusele, mis laiub just praegu siin ning kogu elu rajaneb taolisele aeg-ajalt praksuvale jääväljale, mis ümberringi kaitstud metsamassiiviga. Sellelt vundamendilt arenebki elu, inimene ja kõik muu.
Taamal otse ees eraldas Kuusnõmme lahte Läänemerest riukalik Vilsandi meremaa, mille majakas plinkis peibutavalt: lühike – lühike – pikk. Vilsandi tuletorni ahvatleva virvatule järgi oli Arno oi kui palju sekundeid, tunde ja päevi lugenud, jälgides aja ühesuunalist kulgemist kaduvikku. Vilsandi majakast oli saanud igaviku kellalööja. Saatuse hingekellad kajasid kõrvulukustavalt üksteist aastat tagasi. Kui tuletorni signaalid pöörduksid ükskord vastupidiseks: pikk – lühike – lühike, vaid sel juhul võiks loota aja teistpidi käima hakkamist, et saaks heastada varem tehtud vigu ja rumalustest juhtunud õnnetusi. Kuid koolitatud inimesena teadis Arno, et ettenähtavas tulevikus ei saa säärast aja väänamist juhtuda. Täna oldi alandlikult tänulikud selle eest, et igaviku kellalööja ei võtnud oma teele kaasa teist ohvrit, kuigi see oli välja valitud. Vilsandi majakas saatuse näpunäitajana jäi seekord pika ninaga, Pitkanina poolsaar õigustas oma nime.