Raamatublogija Mariann Vendelin luges Philip Pullmani «Põrmu raamatu» teist osa «Salarahvas» ja jagab oma lugemiselamust.
Raamat, mida lugedes tahad terve sarja ette võtta
Philip Pullmani «Salarahvas» on teine osa sarjast «Põrmu raamat», mille Pullman kirjutas kaaslaseks oma fantaasiatriloogiale «Tema tumedad ained». Sarju ühendab maailm, mis on sarnane meie omale, aga ometi on seal palju võõrast, omanäolist ja lummavat. Taevas lendavad tsepeliinide kõrval nõiad, kõige üle valitseb teokraatlik Magisteerium ja igal inimesel on kaaslaseks daemon, tema olemus, mis on võtnud looma kuju. Peategelane on samuti raamatutel ühine - Lyra. Põhitriloogias on tüdruk 11-12, Põrmu raamatu esimeses osas «La Belle Sauvage» on ta alles beebi ja «Salarahvas» viib lugeja aega, kui Lyra juba ülikoolis käib.
Oxfordist Lähis-Itta. Lyrast on saanud Püha Sophia kolledži tudeng. Ta veedab aega õppetöö ja seltsieluga, nagu üliõpilased ikka, aga neiu varjab suurt saladust, võimet oma daemonist Pantalaimonist irduda. Teiste silmis on omapäi liikuv inimene või daemon üldjuhul ebanormaalne, hirmutav, jälestusväärne. Seetõttu hoiavad nad seda oma teada, aga see ei ole lihtne, kuna Lyra ja Pan on erineva maailmapildi tõttu tülli läinud ja ei kannata teineteist. Mõlemad igatsevad teist, kuid ei suuda ühist keelt leida. Daemon käib tihti öösel üksi uitamas ja ühel sellisel retkel näeb ta pealt mõrva. Isegi koos müsteeriumi lahendamine ei lähenda neid ja lahkarvamused lähevad nii hulluks, et Pan lahkub, suundudes otsima seda, mis Lyral puudu on - kujutlusvõimet. Neiu asub muidugi omakorda daemonit otsima. Tee viib teda läbi Praha ja Konstantinoopoli Lähis-Itta, kus valitseb Ottomani Impeerium. Looga on seotud veel kõrbes kasvavad roosid, Wittenbergis elav kirjanik ja muidugi Põrm.
Mulle Pullmani maailm meeldib, kohe väga. Sellel on mõnusalt loogiline ülesehitus ja võluvad detailid. «Tema tumedad ained» triloogia lugemisest on nüüd tubli tükk aega möödas, üle kümne aasta kindlasti, ja kuigi tahtsin peale «La Belle Sauvage» lõpetamist selle uuesti ette võtta, pole seda sobivat hetke siiani saabunud. Uue sarja esimene osa mulle igatahes meeldis, nii et olin väga põnevil, kui teine osa ilmus. Kui esimese puhul polnudki nagu vahet, et kõiki Lyra teiste seikluste detaile ei suutnud meenutada, siis «Salarahvas» sisaldab palju rohkem viiteid põhitriloogias toimunule. Mitmed tegelased ja paigad olid hägusalt tuttavad.
Lyra on nüüd noor täiskasvanu ja tema daemon Pan on kindla kuju saanud, aga nende omavahelised suhted on sassi läinud. Raamat räägibki sellest, kuidas nad üritavad sidet taastada. Mul oli nii kurb, et nad läbi ei saanud. Südantlõhestav oli lugeda, kuidas mõlemal on oma arusaam, aga kumbki ei taha järele anda, teise vaadet aktsepteerida ja nii nad tülitsevad, kuni täitsa lahku lähevad. See lahkuminek tekitas mul nii palju küsimusi. Ma ei saanud lõpuni aru, mis ikkagi täpselt toimus, ei Pantalaimonist ega Lyrast. Kuidas Pan arvas, et ta kujutlusvõime üles leiab? Miks Lyra arvas, et ta peaks daemonit just Lähis-Idast otsima, selmet lihtsalt tema jälgi ajada?
Kui «La Belle Sauvage» oli üsna terviklik lugu, siis «Salarahvas» oli laialivalguv, otsides vastuseid, aga leides aina uusi küsimusi. Romaan algab mõrvaga, mille uurimine viib müsteeriumide jadani - punane maja kõrbes ja hinnalised roosid, mida ähvardavad terroristid. Lyra ja Pan rändavad eraldi ning kummalgi tuleb teel ette igasuguseid kummalisi juhtumisi laevaõnnestusest vägistamiskatseni. Sellesse segapuntrasse mahuvad veel kujutlusvõimet eirav filosoofia, Oakley tänava agendid ja muidugi kurjam(id), kelle eest põgeneda. Kohati oli üsna segane ja ma ei saanud aru, kuhu lugu liigub või miks tegelased käitusid nii, nagu nad seda tegid. Üks ebaloogilisemaid detaile oli Malcolmi armumine. Mulle meeldivad väga seiklused, aga siin oli teemasid ühe raamatu jaoks liiga palju. Terve aja ootasin, et lugu kuhugi jõuaks, aga siis sai see järsku hoopis otsa. Ilmselgelt ei saa nii erinevates suundades hargnev lugu ühe raamatuga kokku võetud. Kõik, mida üles ehitati, on alles järgmises osas. Ei jää muud üle, kui seda ootama jääda.
Pullmani Oxford on põnev paik, aga tervitasin igati, et seiklused tegelased uutesse veel avastamata paikadesse viisid. Kõrb ja Lähis-Ida on huvitav valik ja palju raamatus toimuvast peegeldab seda, mis meil maailmas toimub: kriis ja konfliktid, terroristid ja põgenikud. Need teemad andsid kogu loole kuidagi teised mõõtmed.
Philip Pullman on inglise (laste)kirjanik. Lapsena reisis ta isa töö tõttu palju ning on õppinud nii Zimbabwes kui ka Austraalias. Mees pidas 15 aastat õpetajaametit ning jõudis kirjutada mitu lasteraamatut, enne kui viiekümnendates aastates eduka triloogiaga kuulsaks sai. Uus triloogia sündis, sest mees tundis, et tal on veel lugusid rääkida. Autori sõnul on uue triloogia fookuseks kujutlusvõime olulisus, kuid ta rõhutab, et raamatu mõte ei ole kunagi vaid selles, mida kirjanik mõtleb. Raamatu mõte tuleb välja alles siis, kui see kohtab lugejat. Pullmani ennast mõjutasid väga raamatud, mida ta noorena luges ja ta mõtles, et Lyraga võiks sama moodi olla. Magisteeriumi haare maailma üle kasvab. Magisteeriumi vastandiks on salarahvas. Selle termini mõtles välja Robert Kirk 1680. aastal, et kirjeldada haldjaid, gnoome, ühesõnaga vaimude maailma. Kirjanikku võlub see teaduslikule vastanduv maailm ja ta kasutab sõna metafoorina asjade rikkusele äärmuste vahel, keskpaigale, mis ei ole must ega valge.
«Salarahvas» on II osa sarjas «Põrmu raamat», seiklusrohke ja fantaasiaküllane lugu täiskasvanud Lyra ja Pantalaimoni vahelistest probleemidest ja retkest, mille kumbki ette võtab, et neid lahendada. Tegevus liigub läbi Euroopa Lähis-Itta ja Pullmani loodud maailm saab mõnusalt palju täiendust. Toimub tohutult palju, aga palju sellest on segane ja üldse mitte loogiline ning lugu ise ei jõua kuhugi, vaid saab üsna äkitselt otsa. Kõik suured küsimused ootavad vastust järgmises osas, mida pikisilmi ootama jään, sest mulle siiski meeldis, kuigi ma kõigele päris pihta ei saanud. Alustada soovitan «Tema tumedad ained» triloogiast ja kui see meeldib, siis ka uued raamatud ette võtta!