/nginx/o/2021/10/26/14166022t1hf81b.jpg)
Heidit Kaio värske teos «Lahutus» on küpse naise elutark mõtisklus, kantuna armastusest elu ja iseenda vastu. See on lugu, kuidas andestada nii endale kui partnerile ja mittetoimivast suhtest lahti lasta. Autor vastab kolmele küsimusele raamatu kohta.
Miks sa kirjutasid raamatu enda lahutusest?
Kuigi selle raamatu ajendas lahutus minu ekskaasast, Aktuaalse Kaamera ankrust Priit Kuusest, on see eelkõige mõtisklus paarisuhtest. Mis kõige olulisem, kas ka peale armumise kustumist on suhtes võimalik leida uus säde, tagantjärele tarkusena? Mis viib lahutuseni? Kas valida lahkuminek või pusida veel. Kuidas sealt edasi? Mis vallalise teel ees ootab? Lisaks, lahutus pole alati üheplaaniline uus armumine, see kaasneb ka kaaslase raske haiguse või surmaga. Mida arvata, kui sinu eluteele sattub huviline, kes on äsja lahutanud? On ta küps uueks suhteks?
Julgeks öelda, et tagasivaates on tekkinud mõningane elutarkus.
Kas sinu ekskaasa ja lapsed on raamatut lugenud?
Mul oli algusest peale selge, et ilma kahe esimese peatükita pole sel raamatul mõtet. Samas on need kõige tundlikumad. Andsin need Wennale lugeda ja ei kirjutanud edasi.
Wend luges läbi ja ütles: «Eks ma tunnen end ebamugavalt, aga takistama ei hakka. Kui sulle tundub vajalik, siis tee.»
Küsisin tütar Saskialt (21) , et lugegu. Mina: «Kas sa tunned end ebamugavalt, kui sinu emast ja isast on kirjutatud selline jutt?»
Saskia: «Ei. Ma loen seda nagu huvitavat lugu.»
Mina: «Kas sa mõistad, et sinu sõprade vanemad võivad seda arutada enda kodudes?»
Saskia kehitas õlgu.
Poisid ei viitsinud lugeda, usaldasid Saskiat. Näib, et ka mind.
Missugune on tagasiside?
Oli pisarateni liigutatud, kui üks mees kirjutas: «Teie raamatu ostsin teadliku valikuna, kuna viimasel ajal on olnud peas sarnaseid mõtted mida raamatus käsitlete. Olles elu esimeses ja pikas suhtes juba 14 aastat, on just viimasel ajal mõtted aina rohkem sinna suunda läinud kas, kuidas ja miks? Kas asi on minus, temas või milleski muus? Kindlasti ei ole tegemist kellegi kolmandaga, aga kuidagi on siiski mõtted sinna maale jõudnud, et kuidas edasi? Lugedes rida realt kirja pandut, sai üsna kiirelt selgeks, et raamat mida käes hoian on midagi erilist. Sellesse raamatusse on põimitud läbilõige inimsuhete mitmetahulisest rägastikust, milles on erinevad pooled oma tunnete, haavumiste, andestamise, leppimise, sihtide ja sihitusega.
Tundes tundeid ja mõeldes oma mõtteid, leht lehe haaval lugedes, sulgesin raamatu peale viimast peatükki ning olin rahul. Sain rohkem, kui ootasin, sain riiulisse raamatu, mida vajasin. Ja sihi, et hoida seda mida 14 aastat tagasi alustasin. Ma tänan!
Teadke ka seda, et see raamat muudab nii mõnegi paarisuhte tugevamaks ning mõnegi lahkumineku kaasosalistele leebemaks…»
Kui raamat lahutusest annab kellelegi inspiratsiooni suhtes jätkamiseks, siis mida veel tahta!
***
Psühhoanalüütik Ants Parktali sõnul annab raamat suhetest rääkimiseks lugejatele keele ja hääle. Terapeudid ja psühhoanalüütikud takerduvad teooriatesse, aga ajakirjaniku amet annab lugude jutustamise oskuse.
«Mu Norra kolleegid räägivad, et kasutavad «tõlkide abi», kes teevad erialase teksti mõistetavaks ja see raamat on hea näide, kus keerulised suhete teemad on inimlikus ja arusaadavas võtmes edasi anda,» soovitab ta raamatut.