Sinijärv soovitab perfektset kodumaist kriminulli

Anne Kahk, «Haraldi villa». Foto: Raamat

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Anne Kahki esikromaani «Haraldi villa».

Teeme nüüd niimoodi, et ma ütlen hinnangu kohe ära ja irisema hakkan kunagi hiljem. Hinnang põhineb asjaolul, et olen läbi lugenud paraja virna maailmalaiust põnevikukirjandust pluss tubli kuhja kodumaist toodangut ning tolle lugemuse põhjalt väidan, et «Haraldi villa» on esimene eesti algupärane krimivik, mis on nagu päris. Või ongi päris.

Jah, ma hindan päris kõrgesti näiteks Indrek Harglat ja Katrin Pautsi ning veel mõnd autorit, kadunud Herta Laipaigast kõnelemata. Ometi pole mind lahti lasknud tunne, et autor on nois uuemates kodumaistes ärevikes, sumevikes ja rämevikes natuke liialt kohal. Olgugi ta isikupärane ja intrigeeriv. Anne Kahki raamatus on kohal lugu ja selle tegelased. Jutul lõpp. Noh, tegelikult on jutul lõpp alles kahesaja lehekülje järel, ent käima läheb jutt kohe ega anna korrakski alla. Mul oligi kogu aeg hirm, et ei saa ju nii hea olla, kindlasti kukub enne otsa kokku. No ei. Peab pinget viimase minutini.

Perfektne toode. Autor on varasemalt vahendanud hulga raamatuid eesti keelde ning töö käigus sujuvalt õppinud. Vast peakski soovitama kirjanikuks pürgijatele lisaks lugemisele ka tõlkimist? Kui tabad suure ilma kirjanduses enda jaoks sobiva liini, siis püüa seda me-keelde ümber panna. Kogemuse baasilt on tunduvalt tõenäolisem esikteosega ämbrisse astumata jätta. Nagu Anne Kahk elegantselt tõestab.

Väga sümpaatne on seegi, et siinsamas ja tänases päevas mõistetakse loomulikult kokku joonistada lugu, milles suurem osa tegelasi on rahulikud arukad kuue-seitsmekümneaastased. Lapsed ega koerad ei puudu, kuid kogu võluväli toimetab ilusasti ja klassikalisel kombel jämedama keskklassi ja ühe lustakalt probleemse jõukuri maailmas. Ometi pole miski tolmune kolb. Ei ole ka Osolini masti hoogsalt arulage naeruparaad – samas tasane huumor on taustal tunda ja paar korda saab südamest naerda. Kes kas kus, lugege ise.

Ah jah, pidin ju irisema ka. Sellega on nüüd natuke kehvasti. Järelikult raamatuga on hästi! Kui midagi, siis peategelasest tahaks rohkem teada saada, see detektiiv väärib üsna mitme uue loo keerus ja käigus lahti kirjutamist. Just neid lugusid jään ootama ja kui vaja, lähen kirjastuse ukse taha kraapima, et kirjastus autori ukse taga kõva häält teeks.