/nginx/o/2021/10/15/14139678t1h4f63.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Andrus Kivirähki uut jutukogu «Mälestused».
Sinijärv soovitab raamatut, mis sobib nii lastele unejutuks ette lugeda, aga ka filosoofiliseks sisekaemuseks
Andrus Kivirähk on üks kehvemaid luuletajaid meie kirjanduspildis. Polegi peaaegu millestki rääkida. Oma andevaesust on ta aastakümneid peitnud kõikvõimalike romaanide, näidendite, lasteraamatute, fragmentaariumide ja enamvähem iga žanri taha, mis talle pähe tulnud. Saavutanud imelisi tulemusi! Poeesiaga aga – keskpärane kühvel.
Ja nüüd – «Mälestused»! See ei ole mingi luuleraamat. Aga ta on korraga lüüriline, melanhoolne, sentimentaalne, romantiline ning mõistagi ogaralt jabur. Saab nii naerda kui nutta! See teos on kõlbulik lastele lehekülghaaval unejutuks ette lugeda, ent sobib ka filosoofiliseks siitsealtsirvitavaks enesekaemusealgatajaks. Sobib küllap kõigeks. Kujundus on samuti sihuke igav ja morn nagu vanaaegsetel religioossetel klotsidel, teed lahti ja vahid targa näoga sisse ja siis ikkagi loed leheküljekese ja naerad või naeratad ja päev ongi paremaks saanud.
Ivan Orava mälestused olid väga vahvad, meie väikese, ent see-eest paljukannatanud rahva ajalugu loksutati lõdva randmega õigemini paika. Ühismällu on jäänud nii rändlinnud, kes moodustasid juba õndsa Pätsu ajal taevasse kirja «Brežnev» kui vapralt Kadrioru tiiki marssinud Palivere Pimedate Kolonn. Andruse enda mälestustest lisanduvad tuletõrjeauto, Sigulda kepp, David Otto Wirkhausi kornet ja palju muud.
Stopp! Mis on kornet? Kes kurat on David Otto Wirkhaus? Kus või kes on Sigulda? Tuli guugeldada. Ma ei ole iseennast kunagi julenud guugeldada, mine tea, mis hullu sealt välja tuleb. Guugeldasin Kivirähki, sain teada, et eesti kirjanik. Huh. Sellega läks õnneks täppi. Kaugemale ei vaadanud, muidu tulevad rubriigid nagu «isiklikku» ja mis kõik veel. Kõike muud ilu võite ise järele vaadata, mina jätkasin raamatusirvimist, puhas mõnu. Eriti teile, kes te korraga üle ühe väga hea lehekülje lugeda ei taha.
Tõesti, see, kuidas saab asjadest niiviisi kirjutada, et nemad hingelised ja inimlikud tunduvad, on kogemist väärt. Loe või ise! Ja võta mõni armas asi ja hakka kirjutama. Mõtle, mida asi mõtleb!