«Enne oli seal meid lasknud vastane ja nüüd on seal surnud vastane»

Pildil Eesti soomuk Pasi Helmandis. Foto: Peeter Kuimet

Praegu käib meil sõda nähatamatu vaenlase - viirusega. Kuidas käib võitlus lihast ja verest vastasega? Loe katkendit Taavi Liiase romaanist «Helmandi silmus», mis võitis tänavusel kirjanike liidu romaanivõistlusel kolmanda koha.

Taavi Liias, «Helmandi silmus». Foto: Raamat

Eesti kompanii kammib läbi viimaseid majapidamisi enne elutut Bowri kivikõrbe baasist umbes kaheksa kilomeetrit põhja pool. Öösel valves olnud luureohvitser Tanel Liivak jääb maja hoovis müüri äärde tukkuma. Kui ta ärkab, pole sõdurite ega soomukite hääli kuulda. Mehe kõige suur hirm on teoks saanud ‒ ta on omadest maha jäänud. Liivak peab leidma viisi, kuidas läbi kõrbe tagasi baasi jõuda, enne kui Talibani võitlejad ta tabavad. Ta on lõksus tühjas majas, mille elanikud on lahkunud, kuid võivad iga hetk tagasi tulla. Iga samm ja otsus võib tähendada elu või surma. Kas jääda tühja majja ja oodata, kuni kaasvõitlejad tema puudumist märkavad ja talle järele tulevad või asuda pimeduse varjus baasi poole teele? Autor mängib läbi peategelase kaheksa erinevat teekonda, kaheksa erinevat valikut.

***

Ootamatult hüppas paarisaja meetri kaugusel asuva maja nurga tagant välja tumedais rõivas püssimees ja tegi lasu soomuki suunas. Kuul plaksatas vastu soomuki külge umbes minu kõhu kohal. Vasest mantel purunes ning kuuli mikroskoopilised vase- ja tinapritsmed ning soomuselt kooritud värv põrkasid valusalt vastu mu nägu. Soomuk sõitis päris hea hooga ja juba poole sekundiga jäi laskuri siluett maja kaitsva nurga taha.

«Stopp!» karjus torni kuulipildur juhile. «Lase 50 tagasi, kiiresti!» käsutas mees tornist ülikindlalt. Soomukijuht oli piduri järsult põhja vajutanud ja kõik masinas olijad nihkusid selle ninaosa poole. Pöördeid kõrgel hoides ragistas juht sisse tagurpidikäigu ja lasi masinal tagurpidi tuldud teed pidi tagasi liikuda. Me ei saanud 15 meetritki sõita, kui torni kuulipilduja masina värisema pani. Laskja oli endiselt maja nurga juures ja seljaga meie poole, justkui kartes, et me teda ümber maja tiiruga tabama tuleme. Raskekuulipilduja kuulid tabasid maapinda temast mõni meeter eespool. Kuulipildur tegi järgmise kiire valanguga korrektsioonid, ning seekord tabasid kuulid tumeda habemega noort meest, üks vasakut põlve ja teine diagonaalis üles liikudes kubet. Heledale saviseinale purskas verepritsmeid, mehe jalg väändus põlvest pahupidi ja ta kukkus maha. Kuulipildur ootas paar sekundit. Habemik lamas sekundi või kaks vaikselt maas. Seejärel hakkas ta meeletult karjuma, samal ajal ennast seina najale istuli ajada püüdes. Kuulipildur justkui ehmus karjumise peale või ei soovinud seda lihtsalt kuulata. Ta lasi veel lühikese valangu. Kuulid tabasid vaenlast, rebisid tema kehast ja peast suuri tükke, pihustades neid piiskadeks ja niisutades nendega kuiva kõrbemulda. Keegi ei küsinud viimase valangu kohta midagi. Kuulipildur ei kippunud ka midagi ütlema. Enne oli seal meid lasknud vastane ja nüüd on seal surnud vastane.