Kas rotid on seltsimehed? George Orwelli «Loomade farm» ilmus koos Urmas Nemvaltsi illustratsioonidega

Urmas Nemvaltsi illustratsioon George Orwelli «Loomade farmis». Foto: Urmas Nemvalts/ Illustratsioon raamatust

George Orwelli «Loomade farm» on nüüd esmakordselt Eestis illustreeritud. Uuele tõlkele on joonistanud tabavad pildid Urmas Nemvalts. Illustratsioonid teevad raamatust täiesti uudse ja erakordse lugemiselamuse. Loe raamatust katkendit!

George Orwell, «Loomade farm». Foto: Raamat

Julmalt koheldud ja ülekoormatud koduloomad korraldavad ülestõusu ja võtavad ise farmi üle. Kannustatuna helgest idealismist ja haaravatest loosungitest, asuvad nad looma oma kodust õigluse, võrdsuse ja arengu paradiisi. Nii saab alguse teravalt satiiriline muinasjutt täiskasvanutele, mis kirjeldab teekonda revolutsioonist türannia vastu niisama kohutava totalitarismini.

George Orwelli torkav allegooria mõjub tänini sama värskelt kui esmailmumise ajal aastal 1945.

***

Karjamõisa pidaja härra Jones oli kanala ööseks lukustanud, aga oli nii purjus, et unustas luugid kinni panna. Laterna valgussõõr sinna-tänna õõtsumas, tuigerdas Jones üle hoovi, viskas tagaukse juures saapad jalast, lasi enesele nõudepesuruumis vaadist viimase kannu õlut ja ronis asemele, kus proua Jones juba magada norises.

Niipea kui valgus magamiskambris kustus, läks kõigis laudahoonetes sagimiseks ja tiibade sapsimiseks. Päeval oli suust suhu käinud jutt, et auhinnaga pärjatud vana valge kult Major olevat eelmisel ööl kummalist und näinud ja tahtvat seda teistega jagada. Lepiti kokku, et kohe, kui härra Jones on jalust ära, kogunetakse suurde küüni. Vanasse Majorisse (nii teda kutsuti, ehkki tema näitusenimi oli Willingdoni Iludus) suhtuti farmis nii suure lugupidamisega, et kõik olid valmis tunnikesest uneajast loobuma, et kuulda, mida tal on öelda.

Major oli end juba suure küüni ühes otsas, tala küljes rippuva laterna alla omamoodi poodiumile õlgedest asemele sisse seadnud. Ta oli kaksteist aastat vana ja viimasel ajal kaunikesti rasva läinud, aga endiselt suursuguse väljanägemise, aruka ja heasoovliku olekuga siga, ehkki ta kihvu polnud kunagi lõigatud. Peatselt hakkasid saabuma teisedki loomad, seades igaüks end oma äranägemist mööda sisse. Esimesena jõudsid kohale koerad Kellukas, Jessie ja Pitsu, nende järel sead, kes viskasid end otse poodiumi ette õlgedele lösakile. Kanad seadsid end sisse aknalauale, tuvid sarikatele, lambad ja lehmad heitsid sigade selja taha ja asusid mäletsema. Kaks raskeveohobust, Lauk ja Ristik, sisenesid koos, astudes aegamisi ja seades ettevaatlikult oma tohutuid karvakasvanud kapju, juhuks kui mõni pisem loomake peaks õlgede vahel peidus olema. Ristik oli keskeale lähenev emaliku olemisega kerekas mära, kes polnud pärast neljandat varssa oma kunagist kehakuju enam tagasi saanud. Lauk oli ilmatu suur elukas, peaaegu kaheksateist kämblalaiust kõrge, ja jõudu jagus tal kahe tavalise hobuse eest. Valge lauk ninal andis talle natuke juhmi välimuse ja ega ta õigupoolest väga terava mõistusega olnudki, aga temast peeti lugu tasakaalukuse ja üüratu rammu pärast.

Hobuste taga tulid valge kits Muriel ja eesel Benjamin. Benjamin oli talu vanim ja kõige halvatujulisem loom. Ta rääkis haruharva ja kui, siis selleks, et mõnda küünilist märkust teha – ta võis näiteks öelda, et Jumal andis talle saba, et sellega kärbseid peletada, aga et pigem elaks ta nii saba kui ka kärbesteta. Ainsana farmi loomadest ei naernud ta kunagi. Kui temalt põhjust küsiti, vastas ta, et tema meelest pole millegi üle naerda. Ometigi oli ta, seda küll avalikult tunnistamata, kiindunud Lauku, kellega nad harilikult pühapäeviti puuviljaaia taga väikeses koplis kahekesi külg külje kõrval sõnagi lausumata nosisid.

Hobused oli vaevu jõudnud maha heita, kui haledalt piiksudes paterdas küüni ema kaotanud pardipesakond, kes püüdis edasi ja tagasi ekseldes leida kohta, kus neid jalge alla ei tallataks. Ristik sättis oma vägeva esijala müürina neid kaitsma, pardipojad pugesid sinna taha varju ja suikusid peaaegu otsekohe unne. Viimasel hetkel kepsutas suhkrutükki mugides sisse kena rumal valge mära Mollie, kes vedas härra Jonesi kaarikut. Ta seadis end päris ette ja hakkas edvistades oma valget lakka raputama, lootes sellesse põimitud punastele lintidele tähelepanu tõmmata. Kõige viimasena tuli kass, kes vaatas sooja kohta otsides ringi nagu tavaliselt ning puges lõpuks Laugu ja Ristiku vahele, lüües seal Majori kõne ajal rahulolevalt nurru, kuulmata õieti sõnagi, mida too rääkis.

Nüüd olid kõik loomad kohal peale taltsa ronga Moosese, kes ukse taga õrrel tukkus. Kui Major nägi, et kõik on end mõnusalt sisse seadnud ja tähelepanelikult ootavad, köhatas ta hääle puhtaks ja alustas:

«Seltsimehed, te olete juba kuulnud kummalisest unenäost, mida ma eile öösel nägin. Aga unenäost räägin ma pärastpoole. Esmalt on mul midagi muud öelda. Ma arvan, seltsimehed, et mind pole enam kauaks teie hulgas, ja enne kui mu aeg otsa saab, pean oma kohuseks anda teile edasi kogemustest saadud teadmised. Mu elu on olnud pikk, omaette sulus on mul olnud aega mõelda ja ma söandan öelda, et mõistan maise elu korraldust vähemalt sama hästi kui iga teine praegu elav loom. Ja sellest ma tahangi teiega rääkida.

Mis elu me siis elame, seltsimehed? Vaadakem tõele silma: meie üürike elu on üks vaev ja viletsus. Me sünnime, meile antakse süüa nii palju, et hing sees püsiks; kel vähegi jaksu, seda sunnitakse töötama viimse jõukübemeni, ja kui meist enam kasu pole, notitakse julmalt maha. Inglismaal pole ainustki üle aasta vanust looma, kes teaks, mida tähendab õnn või puhkus. Ükski loom pole Inglismaal vaba. Looma elu on vaid viletsus ja orjus: selline on tõde.

Aga kas see on loodusest niimoodi seatud? Kas meie maa on nii vaene, et ei saa neile, kes siin elavad, rahuldavat elu võimaldada? Ei, seltsimehed, tuhat korda ei! Inglismaa muld on viljakas, ilmastik on hea, see suudab anda küllaga toitu palju enamatele loomadele, kui seda praegu asustab. Ainuüksi meie farm suudaks tagada igati rahuliku ja väärika elu rohkem kui kümnele hobusele, paarikümnele veisele, sadadele lammastele. Miks me siis sellist viletsust kannatame? Aga seepärast, et inimesed röövivad peaaegu kogu meie toodangu. Siin, seltsimehed, on kõigi meie hädade seletus. Selle saab kokku võtta ühe sõnaga – inimene. Inimene on meie ainus tõeline vaenlane. Kõrvaldage inimene ja nälja ning kurnamise põhjus on igaveseks kadunud.

Inimene on ainus olend, kes tarbib, ise tootmata. Ta ei anna piima ega mune, tal pole rammu, et atra vedada, ta ei suuda joosta nii väledalt, et jänest püüda. Ometigi on ta kõigi loomade valitseja. Ta paneb nad tööle, andes vastu vaid hädapärase, et neid näljasurmast säästa, jättes enesele kõik, mis üle jääb. Meie rügame maad harida, meie sõnnikust saab maa rammu, ja ikkagi ei kuulu meist kellelegi muud kui oma paljas nahk. Mitu tuhat gallonit piima olete teie, lehmad, keda ma siin enda ees näen, viimasel ajal andnud? Ja mis on saanud sellest piimast, millega oleksid tublid vasikad pidanud üles kasvama? Viimane kui tilk sellest on teie vaenlaste kõrist alla läinud. Ja teie, kanad, kui palju mune olete sel aastal munenud ja kui paljudest neist tibud välja haudunud? Kõik ülejäänud on viidud turule, et need Jonesile ja temasugustele raha sisse tooksid. Ja sina, Ristik, mis on saanud neist neljast varsast, kelle sa ilmale tõid ja kellest pidanuks saama su vanaduspäevade tugi ja rõõm? Kõik nad müüdi aastaselt maha – sa ei näe kedagi neist enam ealeski. Mida muud oled sa oma nelja poegimise ja põllul rügamise eest vastu saanud kui jaopärast heina ja tallilatri?

Ja isegi oma armetut elu ei lasta meil loomuliku lõpuni elada. Ma ei nurise enese pärast, sest minul on vedanud. Mina olen kaksteist aastat vana ja mul on olnud üle neljasaja põrsa. Selline ongi sea loomulik elu. Aga lõpuks ei ole meist kellelgi halastamatu noa eest pääsu. Teie, sigudikud, kes te siin minu ees istute, viimane kui üks teist kiunub haledalt veel enne aasta möödumist tapapakul oma elu eest. See õudus saab viimselt osaks meile kõigile – lehmadele, sigadele, kanadele, lammastele, kõigile. Isegi hobuste ja koerte saatus pole parem. Selsamal päeval, kui su vägev jõud raugeb, Lauk, müüb Jones su ülesostjale, kes sul kõri läbi lõikab ja sind jahikoertele söödab. Mis koertesse puutub, siis kui nemad vanaks ja hambutuks jäävad, seob Jones neile kivi kaela ja uputab nad lähimasse tiiki.

Kas pole siis ilmselge, seltsimehed, et kõik halb meie elus tuleb inimeste omavolist? Kui inimesest lahti saaks, jääks meie töö vili meile endale. Me saaksime üleöö rikkaks ja vabaks. Mida meil selleks teha tuleb? Teadagi, ööd ja päevad ihust ja hingest pingutada, et inimsugu kukutada! Mäss – see on minu sõnum teile, seltsimehed! Ma ei tea, millal see mäss teoks saab, aga niisama kindlalt, nagu ma neid õlgi oma jalge all näen, tean ma, et varem või hiljem pääseb õiglus võidule. Pidage seda kogu oma järelejäänud lühikese elu jooksul silmas, seltsimehed! Aga ennekõike edastage mu sõnum neile, kes tulevad pärast teid, et tulevased sugupõlved võiduka lõpuni edasi võitleksid.

Ja pidage meeles, seltsimehed, et teie meelekindlus ei väärataks. Mingi väide ei tohi teid teelt eksitada. Ärge kunagi kuulake, kui teile öeldakse, et inimesel ja loomal on ühised huvid, et ühe hüvang on ka teiste hüvang. See on vale. Inimene ei teeni kellegi teise huve peale iseenda. Aga meie, loomade vahel valitsegu võitluses täielik solidaarsus, ülim seltsimehelikkus. Kõik inimesed on vaenlased. Kõik loomad on seltsimehed.»

Urmas Nemvaltsi illustratsioon George Orwelli «Loomade farmis». Foto: Urmas Nemvalts/ Illustratsioon raamatust

Sel hetkel puhkes kohutav möll. Samal ajal kui Major rääkis, olid neli suurt rotti urust välja roninud ja istusid teda kuulates tagajalgadel. Äkitselt olid koerad neid märganud ja ainult kibekähku urgu sööstes õnnestus rottidel oma elu päästa. Major tõstis vaikust nõudes sõra.

«Seltsimehed,» ütles ta, «me peame ühes asjas kokku leppima. Kas metsloomad, nagu rotid ja jänesed, on meie sõbrad või vaenlased? Korraldagem hääletus. Ma esitan koosolekule küsimuse: kas rotid on seltsimehed?»

Hääletus viidi kohe läbi ja valdava ülekaaluga soostuti, et rotid on seltsimehed. Ainult neli hääletajat oli eriarvamusel, kolm koera ja üks kass, kelle kohta selgus tagantjärele, et ta oli hääletanud mõlema variandi poolt. Major jätkas:

«Rohkemat mul polegi öelda. Ma lihtsalt kordan, ärge kunagi unustage oma kohust olla vaenulik inimese ja kõigi tema tegemiste suhtes. Kes iganes käib kahel jalal, on vaenlane. Kes iganes käib neljal jalal või lendab, on sõber. Samuti pidage meeles, et inimese vastu võideldes ei tohi te tema sarnaseks saada. Isegi temast jagu saades ärge võtke ta pahesid üle. Ükski loom ei tohi elada majas ega magada voodis, kanda riideid ega tarbida alkoholi, suitsetada tubakat, puutuda raha ega äritseda. Kõik inimese harjumused on pahelised. Aga eelkõige ei tohi ükski loom omasuguseid türanniseerida. Olgu nõrgad või tugevad, nutikad või naiivsed, me oleme kõik vennad. Ükski loom ei tohi kunagi teist looma tappa. Kõik loomad on võrdsed.

Ja nüüd, seltsimehed, jutustan teile oma möödunudöisest unenäost. Seda unenägu pole lihtne kirjeldada. Uni oli sellest, missugune on maailm siis, kui inimene on kadunud. Aga see tuletas mulle meelde midagi, mille olin ammu unustanud. Palju aastaid tagasi, kui olin alles väike põrsas, tavatses mu ema koos teiste emistega laulda üht vana laulu, millest nad teadsid ainult viisi ja kolme esimest sõna. Tundsin lapsepõlves seda viisi, aga olin ta aja jooksul unustanud. Läinud ööl tuli see mulle aga unes meelde. Enamgi, mulle meenusid isegi sõnad – ja ma olen kindel, et ehkki paljudeks põlvedeks unustusse vajunud, laulsid loomad seda laulu kaua aega tagasi just nende sõnadega. Ma olen vana ja mu hääl on kähe, aga kui olen viisi teile selgeks õpetanud, saate seda ise laulda. Selle laulu pealkiri on «Inglismaa loomad».»

Vana Major köhatas hääle puhtaks ja hakkas laulma. Ta hääl oli küll kähe, nagu ta oligi öelnud, aga ta laulis kaunis hästi ja see oli liigutav meloodia, midagi «Clementine’i» ja «La Cucaracha» vahepealset. Sõnad kõlasid nii:

Loomad Inglismaal ja Iiris,

igal maal ja igas paigas,

kuulge rõõmusõnumit –

ees meid ootab õnneaega.

Varem või hiljem saabub päev,

mil türannist inime kaob ära,

ja kõik viljakandvad väljad

siis jäävad vaid meie päralt.

Pole enam rõngast ninas,

päitseid peas ja rakmedki läind

rooste söönud suulised ja

piits ei enam me turjal käi.

Kõigi päralt küllaga on

nisu, otra, heina, kaera,

peeti, ristikut ja ube,

puudus kedagi ei vaeva.

Päiksesäras põllud, nurmed,

puhtamad on vetevood,

tuulgi paitab pehmemini

päeval, mil vaba iga loom.

Pingutagem selle nimel,

kui ka oma silm ei näe,

lehmad, hobused ja haned,

kord saabub vabaduse päev.

Loomad Inglismaal ja Iiris,

igal maal ja igas paigas,

levigu mu rõõmusõnum:

ees meid ootab õnneaega.

See laul viis loomad täielikku eufooriasse. Veel enne, kui Major oli lauluga lõpule jõudnud, hakkasid loomad seda endamisi ümisema. Isegi kõige rumalamad olid viisi üles võtnud ja mõne sõna selgeks saanud. Ja mis puudutab nutikamaid, nagu sead ja koerad, siis neil oli kogu laul mõne minutiga peas. Ja siis, pärast paari katsetust, laulsid kõik farmielanikud «Inglismaa loomi» jahmatavas kooskõlas. Lehmad ammusid, koerad ulusid, lambad määgisid, hobused hirnusid ja pardid prääksusid seda. Loomad olid laulust sellises vaimustuses, et laulsid seda viis korda ühtejutti ja oleksid laulmist kogu öö jätkanud, kui neid poleks katkestatud.

Õnnetuseks äratas lärm üles härra Jonesi, kes voodist välja kargas, arvates, et hoovis on rebane. Ta haaras püssi, mis tal alati magamiskambri nurgas seisis, ja tulistas kuueste haavlitega pimedusse. Haavlid tungisid küüniseina ja koosolek lagunes kiiresti laiali. Igaüks põgenes oma asemele. Linnud õrrele, loomad põhku, ja hetkelt oli kogu farm uinunud.