Rain Resmeldt Uusen: meil on ühiskondlikult juurdunud uskumus, et enda hädasid tuleb teiste peal välja elada

Rain Resmeldt Uusen. Foto: Erakogu

Rain Resmeldt Uusen on 41-aastane ja kindlasti kõige säravam mees, keda Sa võiksid elus kohata. Kahjuks on Raini süda suletud naistele, sest ta soovib leida enda ellu õiget meest! Ta on kirjutanud inspireeriva raamatu «Ma väärin end», pidanud restorani, õppinud sotsiaaltööd ning olnud aastaid paljude ettevõtete turundusguru (hetkel startupis GoWorkaBit). Lisaks on ta uhke taksikoera omanik ja personaaltreener! Raamatu autor rääkis tutvumisportaalile MeetnFly, mida arvab tänases olukorras suhetest ja tutvumismaastikust ning avas ka oma raamatu tausta.

Mis on Sulle teise poole juures oluline?

See on muidugi miljoni euro küsimus. Kui vaid oskaks seda üheselt lahti mõtestada, isegi kui enda sees on see teadmine ju olemas. Kui püüda oma ootuste rägastikus sumbata, on minu jaoks oluline eelkõige karakter — et mul oleks sellelt inimeselt midagi õppida, mingi positiivne väljakutse, leidmaks ühist pinnast, kust hakata koos edasi kasvama ja arenema. Osalt tahaksin öelda, et kokku kasvama, aga tegelikult tundub mulle, et eraldi isiksustena, aga vabatahtlikult oma aega jagades on ka suhe elutervem, et selles on rohkem õhku. Olen varasemalt klammerdumise tunnet kogenud ja seetõttu usun aina enam pigem individuaalsusesse. Aga erisused ja teekonnad peavad olema teineteist kuidagi maagiliselt, aga vahel ka teadlikult täiendavad ja toetavad. Ma ei otsi teises iseennast, vaid hingelise arengu potentsiaali.

Nii palju filosoofilisema poole pealt. Puht praktiliselt on mulle oluline usutavus — et teod ja sõnad läheksid kokku. See puudutab kestvust, usaldust, mida ei saa kunstlikult luua või ehitada, vaid mis kas tekib või lõheneb. Ma ei taha igapäevases elus pärida või kõhelda, vaid arutleda ja koos kogeda.

Olen oma loomult laisk hedonist ja teinud palju tööd selleks, et olla teadlikult aktiivne ning püsivalt oma keha ja vaimu eest hoolt kanda. Ootan ka partnerilt valmisolekut elada aktiivselt ja avastuslikult, sest kindlasti ei taha ma olla suhtes, kus me päevad ära vedeleme. Teadlik laisklemine on okei ja seda tuleb aeg-ajalt teha, aga üldjoontes pooldan ma sotsiaalset, aktiivset ja avastuslikku elustiili. Sellist «jah, proovime!» vaibi. Ka mina vajan vahel oma koopast väljatirimist, seega ma ei taha päevad otsa olla suhtes ainus cheerleader.

Ja lõhn on oluline. Ma olen sellest nüüdseks aru saanud, et inimese naturaalne lõhn ei peta. Selles on mingi geneetiliselt ja biokeemiliselt kodeeritud teadmine, et kui mulle partneri lõhn sobib ja mind ergutab ning käivitab, võin ma paljude muude ootuste või eelduste osas teha korrektiive ja leppida.

Millega peab arvestama mees, kes läheb Sinuga kohtingule — kas paned ta trenni tegema?

Selles mõttes on Sul õigus, et aktiivne kohting annab inimese kohta palju vahetut teadmist. See annab aimu, kui tõsine, vaevatud või mänguline inimene on. Samas peab kohtingul jääma ruumi ka vestlemiseks, et mõned teemad jõuaks pealispinnast sügavamale ja kohtingul tekiks usalduslik õhkkond rääkida elust nii, nagu see tegelikult on. Mulle ei meeldi kohtingud, kus pingutatakse endast hea mulje jätmise nimel või kui end paremaks räägitakse. Aga igasugused toredad üllatused on muidugi kasuks. Näita mulle kohtingul, mis on see unikaalsus, mille ma võidan, kui oma elu edaspidi sinuga jagan! Ma tahan, et mu aju kohtingul säriseks.

Sa oled oma mõtted väga avatult pannud kirja raamatusse. Kas uus kaaslane peaks enne Sinuga tutvumist selle raamatu läbi lugema?

Minu raamat on minu teraapia ja hea, kui see kuidagi ja kedagi aitab, julgustab või mõtlema paneb. «Ma väärin end» räägib avameelselt sellest, millega me elus tegelikult rinda pistame ja mis meie valikuid sügavalt mõjutab. Kui kaaslane tahab mõista, kuidas ma olen tänasesse päeva jõudnud ja miks mõned asjad teevad rohkem haiget kui teised, siis on see muidugi unikaalne võimalus saada suhteliselt terav sissevaade mu elu esimesest 40 aastast. Aga see pole ülioluline, sest ma pole täna see, kes ma olin eile. Ma õpin oma kogemustest ja vigadest ning olen pigem koos kaaslasega, kellega kirjutada sellele raamatule uus, arengule ja avastustele keskenduv järg. Võin seda tausta ka vesteldes avada, kui vaja. Igaüks valib ikka raamatud, mida lugeda, ise.

Rain Resmeldt Uuseni raamat «Ma väärin end». Foto: Erakogu

Kus toimuks Sinu esimene kohting ja millist kohta eelistaksid?

Esimene kohtumine võiks rääkida mingit lugu, anda mingi unikaalse kogemuse juhuks, kui me peakski sobima ja kokku jääme. Sel juhul muutub see vundamendiks kõigele, mis järgneb. Aga seda ei saa ka kuidagi stsenaarselt ette kirjutada, see peab tulema südamest ja olema ehe. Vastates ausalt küsimusele «miks ma tahan Rainiga kohtingule minna?», saab ilmselt juba palju toredaid ideid, kus ja millises meeleolus see toimuda võiks. Olen suht hea kohtingute planeerija, kui mul on sisemine motivatsioon inimest lähemalt tundma õppida. Elukutselise loomeinimesena ja sündmuste korraldajana pole see minu jaoks keeruline, aga kui on, siis küsin endalt, miks. Võib olla pole siis vaja kohtingule minna.

Kuidas hakkaks välja nägema Sinu tulevane elu koos uue kaaslasega?

Usun, et siin mängib elu kõik trumbid ise sujuvalt kätte. Inimesed kohtuvad ju väga erinevates eluetappides. Aga üldiselt öeldes tähendab suhe mulle ikka elu jagamist, mitte aeg-ajalt teineteise külastamist.

Kas ma tohin ühe küsimuse küsida — kas Sa soovid kunagi lapsevanemaks saada?

Geikogukonnas on laste teema tõesti keeruline. 10 aastat tagasi läksin selleks ka sotsiaaltööd õppima, et saada paremini aru selle keerukusest, lapse adopteerimise dilemmadest ja võimalustest LGBT kogukonna esindajana. Sain tegelikult enesekindlust juurde ja usun siiralt, et lapsel on minu perekonnas tulevikus koht olemas. Olen aastaid vaevelnud üksildustunde ja tähenduseta lahkumise hirmude all. Osa sellest sai kindlasti toitu ka teadmisest, et ma n-ö tavaviisil järeltulijaid ei saa. Minus tekkis mingi uskumus, et sel juhul ei suuna ma ühiskonnale ka piisavalt tagasi. Nüüdseks olen muidugi mõistnud, et see oli minusse väljastpoolt istutatud hirm, mis pole ratsionaalne. Õnneks pole ma lapse teemaga sellest kunagisest hirmust lähtudes edasi liikunud. Aga kui laps tuleb armastusest, siis on ta igal juhul oodatud.

Kas oled kohanud mõnda eelarvamust LGBT kogukonna suhtes, mida soovid meiega jagada?

Olen neil teemadel aastaid avalikult kõnelnud ja saanud seetõttu muidugi ka suure hulga pahameele ja hinnangute osaks. Enam see mind ei mõjuta aga kogen iga päev, et väga paljusid mõjutab see moraalisurve ja «õigesti elamise» tung ikka veel valusalt. Tundsin vahepeal suisa piinlikkust ja emotsionaalset läbipõlemist, isegi viha enda vastu, et hoolimata enda tuleriidale lubamisest ei ole ma suutnud ühiskonnas positiivset muutust julgustada ja nii suur hulk inimesi nutab ning kardab selle hirmu all — soovist elada iseendana — jätkuvalt. Kui ma oma Indiast pärit endise elukaaslasega enne koroonakriisi abiellusin — kasutasime seaduslikust korrast sõltumata teadlikult just seda sõna –, siis soov sundida maailma muutuma inimlikumaks ja kaasavamaks oli see, mis meid hingeliselt ühendas, ja sellega sügavalt seotud valu lahku viis. Minu jaoks oli see raske õppetund, et läbi valu ei saa koos olla.

Kui vastata otsesemalt, siis jah, LGBT kogukonna suhtes on Eesti ühiskonnas palju eelarvamusi. Suur osa neist on «õigesti elamise» nõudmistest lähtuvad moraalitingimused — justkui kõik teised teavad, kuidas peab ja kuidas on õige elada. Oma nina topitakse meil teiste eludesse ikka suure jõu ja sissesõitmise vaimus. Ma ausalt ei näe ka vaibumise märke, pigem saab see läbi kriiside ja poliitiliste kempluste väge juurdegi.

Rain Resmeldt Uusen. Foto: Erakogu

Hirm elada iseendana ning teiste tõesse, eraelusse ja õigusesse õnnele nina põhjuseta pista ei ole ainult heterokogukonna häda, seda kohtab jätkuvalt palju ka LGBT kogukonna sees. Eelistatakse näpuga näidata, aga iseendaga ei tegeleta. Mina saan hinnanguid, kuidas peaksin elama või end väljendama samaväärselt nii ühest kui ka teisest kogukonnast. Tuletame meelde, et tegelikkuses pole nende kogukondade vahel mingit betoonseina, et minu maailm ja sinu maailm. Kuskil kohtuvad need maailmad varem või hiljem.

Meil on ühiskondlikult juurdunud uskumus, et enda hädasid tuleb teiste peal välja elada, justkui see teeb midagi elus paremaks. Millegipärast ei ole meie kultuuriruumis juurdunud oskust ega julgust iseendaga tegeleda ja mentaliteet, et nõrgem annab veel nõrgemale peksa, kestab. Aga selles mõttes ei ole ohvriks mitte ainiti LGBT kogukond (kusjuures, «peksa» saab ka kogukonnasiseselt), vaid ühiskond tervikuna. Kõik LGBT teemad on laiendatavad ka muule, olgu selleks siis mingite tööde alavääristamine, palgalõhe, rahvusküsimused, nahavärv, usk ja uskumine, vaktsineerimine jne. Kellegi teise allasurumine iseenda heaolu nimel on meil igapäevaelu standardiks. Aga ma näen inimesi enda ümber sellest suhtumisest eemaldumas ja see on hea märk.

Kuidas Sulle tunduvad tänased tutvumisvõimalused veebis — kas neid on piisavalt ja millised on murekohad?

Enamik tutvumisvõimalustest keskenduvad välisele. Nii füsioloogiliselt kui ka filosoofiliselt. Mulle meeldiks, kui tutvumine toimuks reaalses keskkonnas — tänaval, poes, kohvikus, peol –, aga samas saan aru, et digitaalsete tutvumisvõimaluste pealetung on väga sügavalt muutnud ka reaalset suhtluskultuuri. Me ei oska enam silmast silma flirtida ja teineteist tähele panna. Ka kohtudes istume digimaailmas. See muutus on juba siin ja mõjutab meie suhteid.

Kui me reaalses elus kohtume, näeme küll inimese välimust ja selle atraktiivsust meie jaoks, aga sellega kaasneb nii palju muud olulist infot, mida me digimaailmas pilte vahtides kunagi kaasa ei saa.

Ma kardan kohtingut, millele mind on välja valitud puhtalt minu pildi järgi, teadmata midagi minust kui inimesest, minu elust, läbielamistest, ambitsioonidest ja soovidest. Kui ma pühapäevahommikul pärast lõbusat pidu ärkan, siis ma pole ju selline nagu fotošuudil või filtritega tuunitud profiilipildil. Siis olen ma väsinud, kortsus, loppis ja kurnatud, aga ikkagi mina. Kui keegi plaanib mind välimuse järgi valida, siis jäta parem valimata. Ma ei taha olla kellegi fantaasia. Aga reaalseid suhteid ongi keerulises maailmas keeruline luua, olgu see digitaalne või mitte.