Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Anne Applebaumi teost «Demokraatia videvik. Autoritaarsuse ahvatlev võlu».
Sinijärv soovitab raamatut, millel on oma võlu, aga ka küsitavusi
Anne Applebaum on kirjutanud mitmeid asjalikke raamatuid. See siin on vast natuke isiklikum. Ses isiklikkuses on nii raamatu võlu kui ka küsitavused. Autoril on probleem. Paarikümne aastaga on temast lahku kasvanud mitmed omaaegsed sõbrad, kes kuidagi märkamatult on triivinud poliitilise spektri teisele tiivale. Misläbi on otsa saanud ka sõprus.
Miski tundus siin kohe väheke võõristav. Arvan, et sain aru, mis. Võõristus oli eestlaslik – siin väikeses ühiskonnas vist ei saa poliitiliste meeldumuste muutumisel sõpradest naljalt loobuma hakata, kellelgi ei jääks nõnda ju kedagi järgi. Olen tähele pannud, et enamiku inimestega on võimalik vägagi hästi läbi saada läbi aastakümnete ja see, mäherdused on nende poliitilised vaated, ei puutu enamasti sugugi asjasse. Ja vastupidi – kui on ikka vastik tüüp, siis võib ta olla ilmavaatelt väga lähedal, aga koostööst ei saa ikkagi asja. Suurematel rahvastel on asjalood vist teistsugused. Nojah, mõne suure riigi suur partei on üksi juba rahvarohkem kui kogu Eesti riik kõigi oma erakondade ja kogukondadega kokku. Mis siin imestada.
Muidu on raamat igati huviga jälgitav arutlus paljudest põhjustest, miks tänases maailmas jõujooned nõnda kulgevad, nagu nad kulgevad ja kuhu see kõik viia võib, ehkki ei pruugi. Kel harjumuseks ühiskondade muutumise üle mõtteid mõlgutada, leiab selle teosega kindlasti ühise keele. Kel asjaomane harjumus puudub, tehku selle kujundamisega algust. Applebaum aitab rõõmuga.