:format(webp)/nginx/o/2021/11/01/14177180t1h846e.jpg)
Õnnekoolitaja ja raamatu «88 õnnehetke» autori Dalí Getter Karati raadiosaates «Õnnevale(m)» käis külas omal ajal enesearengukoolitused massidesse viinud koolitaja ja raamatute «Kõige tähtsam küsimus» ja «Keset elu» autor Peep Vain. Ta rääkis saates, milline on olnud tema teekond ning kuhu on see tänaseks välja viinud. Muuhulgas tõi Peep välja, et õnnelik olemise ambitsiooni juures mängib olulist rolli kitsikus. Mida suuremaks sisemine ängistus kasvab, seda loomulikumaks ja suuremaks muutub inimese sisemine tung asju parandada ning õnne «jahtida».
Üheks ajendiks oli kooliaegne kannatus
Peep rääkis, et tema isiksuslikule kujunemisele on suurt mõju avaldanud kooliaegne tõrjutuse kogemus, mis kestis tollal ligi kaks aastat. «Ma arvan, et inimese õnnevõime on ühelt poolt seotud tema võimekusega kannatustega toime tulla,» usub ta ja lisab, et on ka vastupidiseid näiteid – üks ta sõber on enda sõnul elus kogenud vaid kümnel päeval südamevalu ja on võib-olla just seetõttu väga õnnelik inimene. Peepu panid aga murdeea kannatused tollal esimest korda eluga sügavuti tõtt vaatama ning otsima viise, kuidas nende abil ennast tugevamaks muuta.
Kõige suurem tükk Peebu kujunemisest on aga tema enda arvates seotud 22-aastaselt Ameerikasse tööle ja õppima minemisega. Ka seal oli ta samamoodi silmitsi raskuste ning väljakutsetega. «Ma arvan, et just Ameerikas veedetud aeg on minust teinud selle, kes ma olen – nii inimese kui ka ettevõtja, müügimehe ja koolitajana,» arvab ta.
Ameerikas tuli teadmine, et ees on ootamas tulevik koolitajana
Ere hetk ehk teadmine, et temast saab koolitaja, saabus 1990. aasta sügisel, pärast esimest Ameerikas veedetud raamatumüügi suve. Saladuskatte all avaldab Peep, et tal ongi parasjagu käsil tollal teisel pool merd saadud kogemuslike teadmiste ja oskuste kaante vahele vormistamine.
«Kuulasin toona Brian Tracy motivatsiooni- ja müügialase koolituse salvestust ning see oli päris esimene kord, kus mul tekkis hetkeks tugev sisemine veendumus, et ka minust võib tulevikus koolitaja saada. Ma ei naernud seda välja, lasin sellel uuesti kerkida ja nii läkski. Minu koolitajaks saamise juures on just see hetk suurt rolli mänginud,» räägib Peep.
30. eluaastad tõid endaga Peebu jaoks kaasa mitu eraelulist emotsionaalselt väljakutsuvat olukorda, mis sundisid teda suunama pilku sissepoole. «Ma arvan, et minu tõsisem psühholoogiline ja vaimne areng algas just umbes seal. Enne oli fookus peamiselt välisel – saavutustel ja asjade ärategemistel. Siis tekkis huvi selle vastu, mis sisemaailmas toimub,» meenutas ta.
33.-34.-aastaselt tegi Peep esimesed saalikoolitused, millest sai alguse ka hilisem väga menukas koolitus «Saavutama õppimine». Kõnealuse koolituse fookuses oligi just õnnelikum olemine ning isiklik vastutus oma õnnetunde loomise eest.
Peep usub, et mida suurem on kitsikus, keerukus või raskus, seda loomulikumaks muutub sisemine tung ja tahtmine olustikku parandada. Ta toob näiteks, et kui inimesel on kõik suhteliselt hästi ning ta kipub olukorda veelgi idealiseerima, ignoreerides seejuures sisemisi valukohti, pole tal ka motivatsiooni millegi muutmiseks või parandamiseks. Sedalaadi kulgemises võib puududa terav valu, aga pikemas plaanis ei vii see sisemise rahulolu ega ka õnnetundeni.