N, 9.02.2023

Paavo Kangur korruptsiooniraamatust: et see ei jääks tuimaks Keskerakonna pahategude nimekirjaks, siis läksin aegade algusesse

Lõigud raamatust
Paavo Kangur korruptsiooniraamatust: et see ei jääks tuimaks Keskerakonna pahategude nimekirjaks, siis läksin aegade algusesse
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Paavo Kangur.
Paavo Kangur. Foto: Erakogu

Ilmunud on raamat «Eesti Korruptsioon ehk peeglitagune maailm», mis uurib ja mõtestab korruptsiooni olemust Eestis kolme kümnendi jooksul. Paavo Kangur toob esile säravamad juhtumid ja nende kuulsamad «kangelased» alates Tallinna vanalinna kaaperdamisest ja lõpetades rahastamisskandaalidega. Uurisime autorilt, kuhu on teel Eesti uuriv ajakirjandus ja millest räägib uus raamat.

Kas uuriv ajakirjandus on kallis?

Ei ole! Pigem ei taheta tegeleda sellega, sest meie konnatiigis, saab ka kohe tuttav konn pihta. Ühiskond ja riik on väike ja oht on kriipida lemmikparteid ja establishment’i ehk eliiti.

Millest räägib raamat «Eesti Korruptsioon ehk peeglitagune maailm»?

Võtab kokku kuumad lood ja kuumad kangelased?

Kes on kõige kuumem kangelane?

Ikka linnanõunik Ivo Parbus. Tema suutis kaitsepolitsei kaamerate all võtta altkäemaksu. Tema on päästnud korruptsiooni vastase võitluse, sest valdavalt on tegemist tuletatud korruptsiooniga ehk siis oletusega, et mingis tehingus oli käivitavaks jõuks varjatud altkäemaks!

Kõige kummalisem on, et altkäemaksu andjaks oli Kristiine linnaosa vanema asetäitja Aleksander Raide, mis tekitab küsimuse miks peab üks linnaametnik teisele pappi köhima. Hetkel oli põhjus - Kristiine linnaosas detailplaneeringu kiirendamise tellimus.

Lõik raamatust:

X I I I p e a t ü k k IVO PARBUSE VAHISTAMINE

Neljapäev, 4. detsember 2008.

Hommikul kell 9.42 istus aselinnapea nõunik, veidi üle viiekümnene Ivo Parbus kabinetis. Kõlas koputus ja sisse astus Kristiine linnaosa vanema asetäitja Aleksander Raide, kellel oli eluaastaid ette tiksunud juba kuuekümne ringis.

„Jaa. Tervist,“ ütles Parbus.

„Tervist,“ vastas Raide. „Võtsin ette paki dokumente,“ lausus Parbus.

„Mis sa nendega teed?“ küsis Raide.

„Kurat, leidsin, et pooled tuleb ära visata,“ sõnas Parbus.

„Kui paber on kuu aega olnud laual ja temaga midagi ei toimu, siis võib vabalt ära visata,“ nõustus Raide.

„Jaa, tõesti,“ märkis Parbus.

„Ma viis minutit kulutan su väärtuslikku aega,“ sõnas Raide ja otsis välja märkmiku. Ta avas selle, pobises omaette. Siis istus, võttis mapist ümbriku ja ulatas selle üle laua Parbusele, lausudes: „Mul on siin üks väike raamat.“

„Seda on kohe huvitav lugeda,“ lausus Parbus ja pistis ümbriku põuetaskusse. Raide rebis märkmikust välja paberi ja kirjutas sellele midagi. Parbus heitis paberile pilgu, murdis selle kokku ning sõnas: „Oota, oota. Ma annan sulle raamatu vastu. Õhtuseks lugemiseks.“

Raide heitis pilgu raamatusse ja sõnas: „Draakon Rudolfist. Mitme peaga ta on?“

Ta lehitses veel hetke raamatut ja lisas: „Vist ühe peaga.“

„Tal pole rohkem päid vajagi, ühest peast on jama küll. Raisk!“ arvas Parbus enda kirjutatud lasteraamatu kangelasest.

„Ainult jama on siis, kui üks pea maha raiutakse ja kaks asemele kasvavad,“ muheles Raide lahkudes.

Parbus võttis ümbriku, piilus sisse, luges raha üle, pani selle ümbrikusse tagasi ja viskas ümbriku sahtlisse. Ta mõtles veidi ja võttis ümbriku välja, katsus raha ja viskas ümbriku koos rahaga uuesti sahtlisse. Ta rebis katki lauale jäänud lehekese, kuhu oli kirjutatud: „40 000.- Lõoke“.

See oli meelehea selle eest, et asjad liiguksid ja ametnikud lõpetaksid peedistamise.

 

Samal päeval kell 15.30 peeti Ivo Parbus linnavalitsuses kinni pistise võtmise eest kaheksas episoodis. Läbiotsimise melus õnnestus Parbusel helistada oma naisele Piretile: „Vii raha kohe korterist ära! Peidupaigast ja sahtlist, vii kohe ära!“ Kui politsei Parbuse koju jõudis, polnudki rahast enam lõhnagi, aga peidik leiti üles.

 

Ka Tallinna transpordiameti liiklusteenistuse liikluskorralduse osakonna juhataja Vello Lõugase puhul tõestati ära, et mees võttis altkäemaksu, kuid mitte otse vaid valdavalt kolmandate osapoolte vahendusel. Paljudel juhtudel võiks öelda, et oli skeemitamine ja uurimise käigus tuletati altkäemaks ehk siis on tegemist tuletatud korruptsiooniga.

Mis on tuletatud korruptsioon?

Saabub kuum vihje. Jõustruktuurid hakkavad võrgustikku jälgima ja pealt kuulama. Järgnevalt on küsimus kuidas kokku korjatud materjali kasutada ja mis lugu kokku kirjutada. Kas visata seened pannile või panna purki? Kas lisada ka pipart, loorberilehte, väike porgandilõik või piirduda vaid soola ja suhkruga.

Maadevahetuse protsessis väideti, et Maa-ameti peadirektori turuhinnaga ostetud korter, sisaldab mööblit, mis ei kajastunud korteri hinnas. Ja köögimööbel arvutati sisuliselt altkäemaksuks ja kuude viisi kohtus vaieldi teemal kas köögimööbel oli korteri loomulik osa.

Toon veel ühe näite maadevahetuse protsessis. Põllumajandusminister Ester Tuiksoo tahtis osta korterit pealinnas. Tema kätte jäi korteri võti ja ta käis korterit koos peika ja ilma peikata kaemas mõttega, et äkki ostaks. Aga ta ei ostnud aga süüdistuses ja kohtuotsuses jäi kõlama mõtte, et äkki ta mõtles või lootis võtta altkäemaksu või lausa elas ja kasutas nimetud pinda. Tuiksoo ütles kohtus oma viimases kõnes, et ta ei redutanud nelja sisustamata betoonseina vahel.

Seda ma nimetaksin tuletatud altkäemaksuks. Marineeritud seente hulka on pandud nii palju porgandit, et ei saagi aru millega tegemist. Kas seened porgandiga või vastupidi.

Paavo Kangur.
Paavo Kangur. Foto: Erakogu

Prokurörid ütlevad, et peitkuritegude uurimine on keeruline ja süüdlased peidavad jälgi?

Loomulikult peidavad, kuid vahel on välja mõeldud ka ilus muinasjutt.

Toon veel ühe näite. Tõenäoliselt ka Tallinna abilinnapea Vladimir Panovi juhtumi puhul on tegemist tuletatud altkäemaksuga. Panov müüs oma firma aktsiaid ja süüdistuses oli oletus, et müügihinda on peidetud altkäemaks tuleviku teenuste eest.

Lõik raamatust:

I X p e a t ü k k ABILINNAPEA VLADIMIR PANOVI JUHTUM

Tallinna abilinnapea Vladimir Panov ja endine kaitsepolitseinik Priit Tikerpe võeti 4. märtsil 2003 kell 15.30 notaribüroost väljumisel altkäemaksu kahtlusega vahi alla. Tegemist ei olnud tavalise vahistamisega, vaid avalikkusele mõeldud poliitetendusega, mis toimus telekaamerate ja fotoaparaatide ees. Toimunule lisas pipart, et härra Priit Tikerpe oli kohtunik Merle Partsi uus abikaasa. Merle Partsi eksabikaasa aga oli uus tõusev täht ja peaministrikandidaat Juhan Parts. Värvikas šõu näitas, et „valgetel jõududel“ on teravad hambad ja võimuvõitlus on Eestis karm. Endine Haabersti linnaosa vanem, Tallinna abilinnapea Vladimir Panov oli kandideerinud Keskerakonna nimekirjas riigikogusse ja kogunud korralikult hääli, 1022 häälega oli ta oma valimisringkonnas neljas Vilja Savisaare, Vladimir Velmani ja Lauri Laasi järel.

Kuid see polnud tol hetkel tähtis, küll aga asjaolu, et härra Panov oli edukalt sisenenud Kakumäe veeärisse ja seejärel oma osaluse müünud.

Ärimees Andres Davõdovi firma Infestus OÜ ostis Vladimir Panovilt tema 40protsendilise osaluse firmas Apollo Baltic 2001. aasta suvel 600 000 krooni eest ära. Abilinnapea Vladimir Panovi juhtum 131 Sellest rahast pool maksti kohe ja teise poolega võis kaasneda eeldus ja suulised lubadused, et magusas ja arenevas Kakumäe elupiirkonnas hakkab kanalisatsiooni ja veevõrke välja ehitama ainult Apollo Balticu järglane Kakumäe Võrgud OÜ. Keskkriminaalpolitsei kahtlustas, et firma müügihinda oli sisse peidetud altkäemaks kõrgele linnaametnikule. Selle väite tõestuseks oleks lisaks oletustele võinud olla ka majandusanalüüs, sest tavaliselt maksavad ettevõtted umbes viie kuni kümne aasta kasumi. Kokku omandas Davõdov 60protsendilise osaluse firmas Apollo Baltic.

Loomulikult puudus Edgar Savisaarel selle asjaga oluline seos. Veevärgitehing toimus ajal, kui Tallinnas oli võimul Res Publica suursponsori Tõnis Paltsi juhitud linnavalitsus. Ka Priit Tikerpe oli varemgi sattunud keskkriminaalpolitsei märklauale muude pattude eest. Samuti oli Davõdovit juba varem kinni peetud seoses Eesti Maapanga pankroti ja muude asjaoludega. Edgar Savisaar oli nupukas inimene ja sai kiiresti aru, milles asi. Kuna Panov on uurimise all, siis ei anna president Rüütel talle kui valimiste võitjale õigust valitsust moodustada. Üks neist, kes suhtus Savisaare persooni mõõduka positiivsusega, oli reformierakondlasest abilinnapea Rein Lang. Nagu astuks majast välja ja lillepott kukub pähe, kommenteeris Rein Lang tunnet, mis teda valdas Panovi vahistamisest kuuldes.

Loos toimus järgmine areng kaks nädalat hiljem, kui 28. märtsil peeti Tallinna südalinnas liikluseeskirja rikkumise eest kinni 36aastane ärimees Jaanus Paas, kes pakkus teda peatanud kahele politseinikule altkäemaksuna 500 krooni, et vältida juhtumi protokollimist. Siinkohal tuleb nentida, et Jaanus Paas oli just selle firma juht, kellel oli Kakumäel tekkinud terav, kähmluseni läinud veevaidlus Kakumäe Võrkudega ehk siis Andres Davõdovi ja Priit Tikerpega. Härra Paasi eksimus pakkus suurt huvi ka kaitsepolitseile, kes pidas Paasi kinni altkäemaksu andmises kahtlustatavana teisipäeval, 8. aprillil 2003 ja lasi paar päeva hiljem vabadusse. Kuna Paas oli ennast altkäemaksu andmises süüdi tunnistanud, kahetsenud ning tal oli kindel elu- ja töökoht, ei pidanud uurija vajalikuks teda edaspidi vahi all hoida ning kohaldas tema suhtes tõkendina allkirja elukohast mittelahkumise kohta, selgitas kaitsepolitsei komissar Henno Kuurmann ajakirjandusele.

* Ka Jaanus Paas olla tahtnud osta Kakumäe Võrke ehk Apollo Balticut ja nimetas ametlikku ostuhinda, kokku 1,4 miljonit krooni, naeruväärselt madalaks.

** Jaanus Paasi väide toob asjasse uue tõe, et Apollo Balticu kontrollpaki hind oli nii madal, et see ei saanud sisaldada altkäemaksu.

Millest rääkis süüdistus?

Lugedes süüdistust jäi mulle mulje, ette prokuratuur tahtis ühe kohtuprotsessiga lahendada kõik kaasaegse kapitalismi kitsaskohad!

Lõik raamatust:

Suvel 2003 saadeti seitsmeköiteline kriminaaltoimik Tallinna linnakohtusse. Septembris taandas Tallinna linnakohus ennast täies koosseisus, sest kohtualune Priit Tikerpe oli nende kolleegi Merle Partsi abikaasa. Kevadel 2004 määrati uueks kohtunikuks noor Ardi Šuvalov. Prokurör Piret Paukštys lubas nii Vladimir Panovi, Priit Tikerpe kui ka Vene erukindrali poja Andres Davõdovi reaalselt vangi panna. Pilk kohtutoimikutesse veenab, et tegemist oli keeruka looga, kus olid segamini Maapanga pankrotiasjad, keerulised forward-tehingud Tallinna börsil, Kakumäe veelahingud ja kähmlus kaevetöödel. Eeluurimine ja prokuratuur olid ära teinud erakordselt mahuka töö ning kirjutanud taas kokku poolloetamatu asja, kuid just kohtuasja hiiglaslik haare tekitas küsimuse, kas see asi ei jookse kokku ega aegu lihtsalt ära. Süüdistust hoidsid koos ennekõike noore ärimehe Andres Davõdovi väidetavad patud. Toimik üritas kujutada teda maffialiku haardega seltsimehena. /…/

„Esitatud süüdistused on konstrueeritud ja kunstlikud, nende alusteks olevatel põhjendustel puuduvad loogilised ja faktipõhised seosed,“ märkis vandeadvokaat Aivar Pilv kaitseteesides ja üldjoontes oli tal õigus.

Davõdovil oli 1997. aastal õnnestunud Tallinna väärtpaberibörsil teenida 17 miljonit krooni ja see summa oli liikunud offshore-firmasse Clifton Marketing Corporation, mis kasutas Tallinna Panga varahalduse teenuseid. Hiljem suundus osa sellest rahast Infestus OÜ kaudu veeärisse. Prokurör Piret Paukštys oletas, et kui see raha on teenitud ebaseaduslikult, siis järelikult on kõik järgnevad tehingud käsitletavad rahapesuna.

Eesti Maapank neist tehingutest kahju ei saanud, seda kinnitas korduvalt ka Maapanga pearaamatupidaja Tiina Möllits. Tehingud jäid 1997. aasta suvesse, kui Tallinna väärtpaberibörsil hinnad plahvatuslikult tõusid, millele järgnes sügisene ränk langus. Selles olukorras üritasid mingid offshore-firmad jälgi vette peita ja teised probleeme lahendada.

Kas see pole vandeadvokaatide lemmikväide, et esitatud süüdistus on konstrueeritud ja kunstlik, aluseks olevatel põhjendustel puuduvad loogilised ja faktipõhised seosed?

See on tõesti üks tüüplause ja kaitsetees. Tavaline on ka, et prokurör üritab kokku panna karmi jutu, ma ütleks isegi muinasjutu ja ta läheb seda kohtusse tõestama, lükates loo eelnevalt läbi ka meediast.

Paavo Kangur, «Eesti korruptsioon ehk peeglitagune maailm».
Paavo Kangur, «Eesti korruptsioon ehk peeglitagune maailm». Foto: Raamat

Mis on meedia roll korruptsiooni protsessides?

Valitud ajakirjanikud on saanud tõesti materjale varem kätte ja võitnud ka Bonnieri preemiaid. Lihtne on kirjutada kõva uuriv lugu, kui sul on uurimistoimik käes enne teisi ajakirjanikke. See tähendab muidugi seda, et prokuröride teese kritiseerida ei tohi ja tuleb aidata muinasjuttu turundada. Nõukajal oli ajakirjaniku roll õpetada majavalitsust ja purjus torulukkseppa torusid ühendama. Iseseisvusajal on osa ajakirjandusest hakanud pakkuma abimajandi teenust riigi julgeoleku struktuuridele, nii öelda aitavad kartulit üles võtta.

Kartulit? Miks mitte porgandit?

Ajakirjanikud aitavad paljastada mehi, kes pakuvad vestlustes talvekartulit ja neljandat pensionisammast. Seega leiab meediast valdavalt üles süüdistuse. Kuid viisakas oleks kajastada ka kohtuotsust ja kaitseteese.

Kas siis ajakirjanduse roll pole aidata üles ehitada paremat maailma?

Massikommunikatsiooni teoorias on ajakirjandusel umbes neli rolli ja erinevad autorid toonitavad igaüks oma seisukohta. Minu arust 50 protsenti telemeediast üritab pakkuda lihtsalt meelelahutust ja 80 protsenti ajakirjanikest läheb koostööle ja kohanduvad, eriti osavad suudavad kolmkümmend aastat kirjutada plaadiarvustusi või teleekraanil kiita establishment’i. Näib, et ajakirjanike hulgas on juurdunud uskumus, et lemmikparteid tuleb aidata turundada. Tegelikult jagunevad ajakirjanikud kolmeks: ühed võitlevad, et asjad ei muutuks ehk status quo säiliks, teised on revolutsionäärid ja kolmandad ei saagi kaineks. Viimastest on Hollywoodis tehtud päris hea film.

Kuidas te enda rolle hindate?

Mingi aeg olin majanduses ja uurivas ajakirjanduses, ja mingi aeg ajakirjanduses, kus kaineks ei saadud. Kui kell kaks päeval algab esimene šampanjaga vastuvõtt, millele järgneb konjakiesitlus ja kell kaks öösel lõpeb ööklubis missivalimine või autoesitlus, siis peab olema hea tervis.

Miks on raamatul lisapealkiri «Peeglitagune maailm»?

Et raamat ei jääks tuimaks Keskerakonna pahategude nimekirjaks ja meediapeksuks, siis läksin aegade algusesse kui keskerakond oli alles poliitturule tulemas ja hingelt puhas nagu suvine pardipoeg Snelli tiigis ning Toompeal ja alllinnas valitses Koonderakond. Seega raamat algab Tallinna vanalinna kaaperdamise looga.

Lõik raamatust:

Raamatus „Alice Imedemaal“ astub väike tüdruk jäneseurgu ja leiab sealt uue maailma. Korruptsiooni jäneseurg on midagi sellesarnast, peeglitaguses maailmas inimeste rollid ja eesmärgid muutuvad. Allilmas ei olda need, kes ollakse avalikkuse ees. Kahtlemata on põrgutee kaetud heade kavatsustega. Kahtlemata olid linnapoliitikute ja ametnike kavatsused üllad. Natuke lahendada sundüürnike probleemi, natuke renoveerida vanalinna ja natuke jätta ka endale ehk jagada ja valitseda. See kõik oleks olnud tore ja isegi usutavalt õiglane, kui valitud isikud poleks saanud rosinaid välja noppides saia auklikuks süüa. Härjapea jõe maa alla surutud sogastes voogudes arenesid ja kerkisid esile suured kombinaatorid ja väljapaistvad isiksused, neist säravaim Tallinna kesklinna kuningas Jüri Ott. Eesti iseseisvudes tekkinud keskkond oli talle rammusate kalade püüdmiseks ideaalne. Ja ta polnud ainus. ….

Kesklinnavanem Hannes Kuhlbach meenutab: „Nooruslikus rikkumatuses ma sinna sattusin ja uskusin, et päris põrgu eeskoda see ka ei ole. Kellelegi pole võõras ahnus, kadedus ja omakasu. Kindlasti kaasneb selliste ametikohtadega kiusatus oma ametikohta ära kasutada. Soovidele oli järele antud ja sellest oli saanud süsteem. Eelmine Kesklinna vanem Jüri Ott oli algatanud hulga skeeme ja kuigi kuningas Ott oli kukkunud, olid kõik vigurid ja etturid platsil alles ning skeemid liikusid edasi juba ammu kavandatud eesmärgi suunas.

Niidid jooksid mööda majandushuvisid nii Toompeale kui Vabaduse väljakule ja olin üllatunud, kuivõrd läbipõimunud kõik oli. Skeeme viidi samm-sammult oma lõppeesmärgi suunas. Vahur Reimets oli tõesti paljudes skeemides sees, kuid ma ei tea, kes teda rahastas. Ma ei julgeks teda tituleerida Vanalinna varikuningaks, nagu tegi meedia. Minu kabinetti ta ei jõudnud ja üldse meeldis talle kohtuda väljaspool linnaosavalitsuse maja.

Mul ei olnud soovi ega julgust hakata platsi puhastama või skandaalitsema või kohtuid ummistama. Mingitel tehingutel lasin loogilise lõpuni minna, kuid vahel lasin asjadel ka tarduda. Mõned olid ka kandvad teemad, mis toimusid linna kui terviku huvides.“

Rahvasuus peetakse korruptsiooniks inimsuhteid stiilis - Sina mulle, mina sulle? Sina andma mulle ehituskrundi, mina sulle tooma suitsuvorsti.

Tartumaal oli tõesti üks juhtum, kus altkäemaks oli vist viis suitsulatikat. Aga ütleme nii, et kui mina kui parteijuht ajan sulle välja 200 miljardilise ehitustellimuse, siis sina maksma partei eelarvesse 20 miljonit, siis see on ohtlik küll. Näiteks üks partei hakkab rääkima Virtsu-Mehikoorma raudteest, mis oleks jätk Rotterdam-Riia-Pihkva veeteele ja viiks Eesti ühiskonna erakordse õnneni ja rikkuseni!

Virtsu-Mehikoorma raudtee projekti pole olemas!?

Jumal tänatud, et ei ole. On hulk muid projekte, kus linnapea tahab ehitada endale klaaspalee kujul mälestusmärki või raba hakatakse täitma kruusaga, sest siis saabuvat erakordne õnn. Minu arust on uuriva ajakirjanduse ülesanne mõelda oma peaga ja paljastada sellised blufid.

Märksõnad
Tagasi üles