:format(webp)/nginx/o/2021/11/02/14178510t1h13c5.jpg)
Meaningful Talks suhtluspäeviku «Minu lapse hingeelu» autorid Lilian Promet ja Kristi Jõeorg selgitavad, et tihti ei oska lapsed ega ka täiskasvanud end väljendada nii nagu tegelikult tahavad. Seetõttu on nad loonud suhtluspäeviku, milles leidub küsimusi, mis aitavad saada vastuseid olulistele teemadele.
Suhtlemine on üks praeguse ühiskonna suurimaid väljakutseid
Praeguses kiires maailmas on keeruline leida aega ning mingil hetkel võime avastada, et peres lapsega tegelikult usalduslikke suhteid ei olegi.
Kui laps saab liiga vähe tähelepanu, võib ta proovida saada tähelepanu läbi tegevuste, millele vanem kindlasti reageerib, isegi kui see reageering ei ole sõbralik. Küll aga rõhutavad autorid, et kui me leiame aega päriselt lapsega suhelda, võib hakata sündima imesid.
Autorid panevad ka südamele, et ei tasu muretseda, kui laps pole alguses vestlusest ja küsimustele vastamisest kuigi põnevil. Kui laps soovib mõelda, ei tasu teda ka kiirustada vastama, sest kui anname talle piisava aja vastamiseks, näeb ta, et olete vanematena tõeliselt huvitatud tema vastusest.
Head küsimused, mille abil lapsega sügavamalt vestelda:
mida sooviksid veel selle kohta rääkida?
tõesti, mis siis juhtus?
kuidas sa tunned ennast peale juhtunut?
kuidas sa edasi tegutseksid?
… ja kuidas sa tundsid ennast pärast seda?
mulle meeldib sind kuulata. Kas räägime teinekord jälle?
Pea silmas hääletooni, millega küsimust esitad
Autorid toovad välja ka erinevuse kasutatavas hääletoonis ja kehakeeles, millega küsimust esitatakse. Vastus oleneb tihtipeale sellest, kuidas küsimust küsitakse. Kui küsimust esitatakse järsul hääletoonil ning domineeriva kehahoiakuga, siis võib vastajal tekkida hirm. Kui aga küsida küsimust viisil, mis on toetav - rahuliku hääletooniga ning taha nõjatuva kehahoiakuga -, on vastajal tõenäoliselt mugavam vastata.
Oluline on ka see, et lapsel on küsimustele vastamiseks loodud turvaline keskkond, kus ta saab väljendada enda tundeid nagu armastus, viha, hirm, rõõm, kurbus, üllatus. Nii tekib turvaline keskkond, kus laps julgeb olla haavatav ja eksida või näidata välja teadmatust, kartmata hinnanguid või süüdistamist.
/nginx/o/2021/11/02/14178511t1h9fa7.jpg)
Nõuandeid, kuidas sügavat suhtlust alustada
Autorid soovitavad esmalt võtta suhtlemiseks aega – nii saate olla teineteise jaoks täielikult kohal ning kuulata tähelepanelikult. Öelge lapsele, et olete tema jaoks olemas ja kuulate teda.
Vestluse käigus tasub julgustada last oma muredest avatult rääkima. Kui laps end avab, ootab ta kindlasti mõistmist ja lahendustele häälestatud suhtlust. Kui seda ei tule, on oht pettumiseks. Seejuures ei tohiks lapsele vahele segada ja talle hinnanguid anda.
Hea tööriist on peegeldamine - peegeldage lapsele tema öeldut võimalikult täpsete sõnadega, nii nagu ta end väljendas. Nii saab temaga kõige parema ühenduse.
Tingimata ei pea olema lapse öelduga nõus, aga kindlasti tasuks aktsepteerida tema vaadet. Koos arutledes on võimalik leida mõtete ühisosa või olla aus, et ühisosa ei olegi. Ja see ei olegi alati halb, kuna tihti ongi asjadel mitu tahku ja «õige ja vale» on vaid meie endi elukogemuse kaudu tulev tõlgendus olukorrale.