:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/11/03/14180048t1hbe7f.jpg)
Kirjastuse Petrone Print reisiraamatute sarjas on ilmunud uus raamat: Anna Tiido «Minu Poola. Lipuauto tagaistmel». Loe raamatust katkendit!
MINU POOLA ⟩ Kuidas valed lipud seltsi keeletunnis paksu pahandust põhjustasid
/nginx/o/2021/11/03/14180011t1hdeaf.png)
Raamatu autor Anna Tiido on töötanud ka ise diplomaadina, ent kui ta 2014. aastal Brüsselis asjad pakib ja Poola pealinna Varssavisse kolib, ootab teda ees uus roll – temast saab neljaks aastaks lähetuses oleva suursaadiku kaasas olev abikaasa.
«Milline on elu koduse prouana teiste omasuguste seas? Kui palju kohustusi ja vabadust mind tegelikult ees ootab? Kas Poolat näengi järgmisel neljal aastal vaid lipuauto tagaistmel järgmisele vastuvõtule kiirustades?» Nende mõtetega asub ta toetama abikaasa Harrit võõrsil ja sisustama oma päevi.
«Poola, eestlastele nii lähedane ja kauge, avab end mulle läbi õpingute Varssavi ülikooli doktorantuuris multikultuurses seltskonnas, kohapeal elavate eestlaste, väljasõitude, kohaliku köögi tundma õppimise ja teravate poliitiliste pingete kaudu. Eestlased ja poolakad mõistavad teineteist tänu sarnasele ajaloole hästi, ent ometi on kahe riigi vahel vähem kontakte, kui geograafiline lähedus arvata lubaks.
Selle raamatuga loodan vahemaad vähendada.»
***
Enamik minu läbikäimisi on aga seotud diplomaatilise korpusega, suhtleme peale heategevuslaada ka muidu. Aeg-ajalt korraldab mõni proua enda juures kohvihommiku või teeme ühise ekskursiooni mõnda muuseumi. Seltsis on ka auliikmeid Poolast, kes on kunagi aidanud seltsi asutada ja on muidu näiteks endiste suursaadikute abikaasad. Üks nendest, proua Katarzyna pakub, et õpetab meile poola keelt.
Koguneb väike grupp, kellel poola keele tase on üsna erinev, kuid kõik on huvilised. Kohtume kord ühe, kord teise liikme juures ja üks veebruar on käes ka minu kord. On pakaseline ja päikeseline ilm ja minu maja trepp on täiesti jäätunud. Samuti on probleemiks parkimiskohtade puudumine tarastatud linnakus. Kuigi enamik prouasid tuleb oma autojuhiga, korraldan Krzysztofi abiga autode parkimist vabadele kohtadele, jagame neile sildid, kus on kirjas, et need on minu külalised. Muidu kleebib mõni üliagar valvur tervele ukseklaasile suure sildi, et parkimine keelatud kohas.
Pakun külalistele väikestes klaasides kartulisalatit, singirulle, musta leiba ja metsseavorsti. Näen, kuidas paljud ei taha nii rasvast toitu süüa ja vaid venelannast Natalia sööb isukalt ja kiidab – eriti maitseb talle metsseavorst ja oma järgmiselt Eesti reisilt toongi talle just seda külakostiks.
Poola keele tund näeb välja nii: proua Katarzyna võtab kotist välja mõne ajaleheartikli ja hakkame koos seda lugema. Paralleelselt jutustab tema inglise keeles pikalt iga artikli taustast. Pikapeale lõpebki asi sellega, et me ei räägi üldse poola keelt, vaid vaidleme hoopis inglise keeles. Poolatarist õpetaja on tuline PiS-i toetaja, kuid enamik välismaalasi arvavad Poolat liikumas vales suunas. Palju on juttu erinevatest vandenõuteooriatest.
Meie seltskonda kuulub ka Iiri suursaadiku elukaaslane Stephen, kes on graafiline disainer. Graafilise disainiga juhtub ka üks huvitav seik, kuigi pealtnäha on see ju nii süütu. Üheks heategevuslaadaks kujundab Stephen ilusa plakati – plakatil on ilu pärast erinevate riikide lipud, näitamaks ürituse rahvusvahelist iseloomu ning ka lihtsalt värvi lisamiseks. Lipud on võetud mingilt suvaliselt veebilehelt ja plakati näidis kõigile laiali saadetud. Siis aga selgub, et lippude seas on näiteks ka Põhja-Küprose ja Lääne-Sahara lipud. See tekitab tormi ja Küprose esindaja leiab, et ei saa osaleda laadal, kuni liputeema on lahendatud. Põhja-Küprose Türgi vabariik ei ole tänaseni rahvusvaheliselt tunnustatud. Teine pool saarest on Küprose vabariik, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud riik ja Euroopa Liidu liige. Teema on tundlik. Lõpuks võetakse plakatilt kõik lipud ära ja jääb vaid punane lint kaunistuseks.