/nginx/o/2021/11/03/14180276t1h26d6.jpg)
Raamatublogija Mariann Vendlein luges Colleen Hooveri romaani «Petlik tõde» ja jagab oma lugemiselamust.
Põnevik, kus seksikirjeldusi on nii palju, et igav hakkab
«Petlik tõde» on Colleen Hooveri esimene põnevik. See räägib ühest raskustesse sattunud kirjanikust, kes palgatakse lõpetama teise kirjaniku raamatusarja, kuid avastab seejuures ühe häiriva käsikirja. Põnevik oli iseenesest päris hea ja mulle meeldis raamatu idee, kõhe õhkkond, umbusaldust äratavad tegelased ning lõpp, mis küll kedagi külmaks ei suuda jätta. Ma ei sallinud aga peategelast ja kogu seda suhtedraamat. Seksi oli liiga palju ja ma ei suuda uskuda, et seda kirjutan, aga mul hakkas igav. Olin kuulnud siit ja sealt raamatu suunas kiidulaulu, aga kõrged ootused ei olnud õigustatud, lugu oli üsna keskpärane.
Lowen on noor kirjanik, kellel on näpud nii põhjas, et teda ähvardab kodutuks jäämine. Üks kohutavalt alanud hommik päädib aga päästerõngaga - naist soovitakse palgata lõpetama kuulsa krimikirjaniku uut sarja, kuna Verity ise ei suuda pärast ränka autoavariid seda teha. Palganumbri kõrval motiveerib teda tööd vastu võtma Verity nägus abikaasa Jeremy. Lowen seab end mõneks ajaks Crawfordide pool sisse, et töötada läbi terve kabineti jagu materjale. Märkmeid otsides leiab ta käsikirja, mis pole sugugi sarja järgmine romaan, vaid autobiograafia, mis manab kuulsast kirjanikust sootuks teistsuguse pildi ette ja iga loetud peatükiga kasvab Loweni hirm juurviljaseisundis Verity ees.
Algus oli paljulubav. Noor raskustesse sattunud naine. Uskumatult hea võimalus. Mis saaks valesti minna? No näiteks see, et Lowen armub esimesest pilgust oma abielus tööandjasse. Või siis see, et ta leiab tolle abikaasa käsikirja, mis kogu situatsiooni hoopis teise valgusesse asetab. Põnevikule kohaselt muutub õhkkond aina kõhedamaks ja nautisin eriti seda, kuidas kirjanik suutis mind panna iga tegelast halvimas kahtlustama - abitut Verityt, tema hoolitsevat abikaasat, isegi väikest Crew'd ja muidugi peategelast.
Esialgu tundus Lowen asjalik, aga mida peatükk edasi, seda vähem ma teda sallisin. Ta tegi nii küsitavaid asju, saabus Crawfordide juurde nagu tööd tegema, aga seda ta väga teha ei jõudnudki. Eriti ajas närvi, kui kaua tal läks aega, et see neetud käsikiri läbi lugeda. Mind selle sisu isegi ei šokeerinud, kuna lugesin juba aasta alguses midagi taolist. Pigem häiris see, et seksikirjeldusi oli nii palju, et igav hakkas. Ma ei mäleta, et ükski teine Hooveri raamat mul niimoodi veninud oleks. Midagi muud ju õieti ei toimunud peale ootuse, et Lowen julgeks edasi lugeda.
Kes vähegi moodsaid põnevikke on lugenud, see aimab ühe peamise loopöörde kohe ära. Vihjeid on palju, isegi sedavõrd, et hakkasin juba ise kahtlema, kas asi saab tõesti nii ilmselge olla. Raamatu lõpp mulle meeldis ja ei meeldinud ka.
«Petlik tõde» sisaldab häirivaid detaile - mõrv, laste väärkohtlemine, aga kokkuvõttes ei olnud raamatus minu jaoks midagi eriti uut või üllatavat. Õhkkond oli nagu põnevikes ikka, sisu ja käsitletud teemad meenutasid mitmeid varasemalt loetud raamatuid - Ruth Ware'i «Luku taga», Emily Henry «Rannaraamat», Ashley Audraini «Kahtlus», Alex Michaelidese «Vaikiv patsient». Kõige meeldejäävam oligi lõpp, mis ei andnud ühest lahendust.
Colleen Hoover on 1979. aastal sündinud ameerika kirjanik. Kirjanikuks tahtis Hoover saada juba lapsepõlves, kuid ei pidanud seda karjäärivalikuks ja suundus ülikooli sotsiaaltööd õppima. Tehes parajaks aega, mida naise keskmine poeg veetis näiteringi proovides, hakkas ta oma lõbuks üht lugu kirjutama. Kui see valmis sai, otsustas ta selle oma kulu ja kirjadega avaldada, et sõbrad-tuttavad ka lugeda saaks. Teda saatis kohe edu. Oma sõnul kirjutab naine sügavatest teemadest ja traumeerivatest asjadest, sest ta ei ole ise eriti emotsionaalne inimene ning tundmaks, mida tegelased läbi elavad, on vaja piire nihutada. «Petlik tõde» ilmus 2018. aastal. Raamatul oli kaks põhilist inspiratsiooniallikat. Esiteks õudusfilm, mille lõpus Hoover pettus, ja teiseks naise abikaasa, kes ei loe tema raamatuid, sest ei suuda tegelaste moraali kirjaniku omast eristada.
Olen varasemalt päris palju Hooverit lugenud. Tal on mitu suurepärast armastusromaani, kus romantika kõrval on fookuses tõsised probleemid, aga on ka raamatuid, mis mulle eriti meeldinud ei ole.