«Saad sa siis raamatuid küpsetada ja oma abikaasat nendega toita?»

Tsitsi Dangarembga. Foto: Thomas Lohnes / Evangelischer Pressedienst / POOL / Scanpix

Loomingu Raamatukogus on ilmunud Zimbabwe kirjaniku, režissööri ja poliitilise aktivisti Tsitsi Dangarembga debüüt «Närvilised olud» (1988), mida peetakse üheks olulisimaks XX sajandi Aafrika kirjandusteoseks. Loe raamatust katkendit.

Tsitsi Dangarembga, «Närvilised olud». Foto: Loomingu Raamatukogu

Raamat räägib teismelisest tüdrukust Tambust, kes elab traditsioonilise elukorraldusega väikeses külas ja otsib šona äärmiselt meestekeskses ühiskonnas kangekaelselt teed hariduse juurde, et vabaneda naistel otsekui paratamatult lasuvast koormast. Tema onu on üks esimesi läänes kõrgharitud mustanahalisi ja tunneb kohustust vendade-õdede pered rõhuvast vaesusest välja aidata. Ta võtab Tambu venna Nhamo oma misjonikooli õppima, aga kui Nhamo ootamatult sureb, annab perepoegade puudumisel õppimisvõimaluse Tambule.

See omamoodi kujunemisromaan räägibki tüdruku püüdlustest, esimesest kokkupuutest lääneliku eluga, järjest vastuolulisemast suhtest jumaldatud onuga ning eelkõige naistest 1960. aastate Rodeesias, mille rassilised, soolised, kultuurilised ja poliitilised pinged joonistuvad loo taustal välja eraldi kirjeldamatagi.

***

Mu vend Nhamo läks kooli siis, kui sai seitsmeaastaseks. Valitsuse meelest olid Aafrika lapsed just selle vanuse saabudes vaimselt piisavalt arenenud, et suuta mõista numbrite ja tähtede abstraktsust: 1 + 1 = 2; k-i-t-s-i = kitsi. Nhamo oli üks nooremaid õpilasi oma klassis. Võimalik, et teised lapsevanemad uskusidki, et oleme üks alaarenenute kamp, ja pidasid paremaks lasta oma võsukeste võimetel veidi küpseda, enne kui andsid nad koolihariduse karmi meelevalda. Ja siis oli muidugi veel kooliraha küsimus. Põhjusi oli erinevaid, kuid paljud meist ei alustanud kooli enne kaheksa- või üheksa-aastaseks saamist, samas kui meie peres oli varase kooliteele asumise pretsedent juba loodud ja see kuulus Babamukurule, kes oli saanud Lõuna-Aafrikas bakalaureusekraadi ja teadis seetõttu haridusest üksjagu. «Nad peaksid alustama vara,» ütles Babamukuru mu isale, «kui nende vaim on veel voolitav.» Seega polnud küsimustki, et Nhamo läheb kooli siis, kui ta saab seitse, ja mina järgmisel aastal, sest olen temast aasta noorem.

Aga mingil põhjusel, milles ma pole mälu järgi kunagi selgust saanud, sest tol aastal oli meil korralikult sadanud, oli minu koolimineku aastal vilets saak. Saime küll piisavalt maisi, et ise mitte nälga tunda, aga müügiks midagi üle ei jäänud. See tähendas, et majas polnud raha. Polnud raha, polnud ka kooliraha. Polnud kooliraha, polnud ka kooli. Polnud ka mingit lootust raha kuskilt saada, sest Babamukuru oli sõitnud misjonist ära Inglismaale, et täiendada oma teadmisi hariduse valdkonnas.

Kui Babamukuru Inglismaale läks, olin ma vaid viieaastane. Seetõttu mäletan tema minekust vaid seda, et kõik olid sellest sündmusest väga erutatud ja elevil. Hiljem olen järgnenud sündmuste mõistmiseks palunud paljudel – Maigurul ja Babamukurul, isal ja emal, Nyashal ja Chidol – mulle rääkida, mida nad toona juhtunust mäletavad. Olen avastanud, ja see pole ka üllatav, et lahkumist ümbritsesid vaidlused, tülid ja pinged, millest ma ei saanudki väikese lapsena teadlik olla.

Babamukuru ei tahtnud misjonist lahkuda. Ta ei tahtnud minna taas kodunt kaugele, sest korra oli ta Lõuna-Aafrikasse minnes oma ema juba hüljanud ning ta oli olnud kodus veel liiga lühikest aega, et veenduda, kas ema on end vanaduspäeviks mugavasti sisse seadnud. Lisaks sellele oli tal nüüd ka oma pere. Kuigi misjonärid pakkusid Inglismaal õppimiseks stipendiumi lisaks Babamukurule ka Maigurule (nad tahtsid lausa väga, et see intelligentne ja viks paar saaks nõnda välja õpetatud, et tooks oma rahvale kasu), jäi ikkagi üles laste küsimus. Babamukuru minekut ümbritsenud vaidlus ja pinged ei puudutanud niivõrd tema minekut, kuivõrd seda, mida teha lastega. Babamukuru hindas talle pakutud võimalust; enamgi veel, keeldumine oleks olnud omamoodi enesetapp. Misjonärid oleksid tema tänamatust pahaks pannud. Ta oleks langenud nende ebasoosingusse ja nad oleksid võtnud tema asemel oma tiiva alla mõne teise paljutõotava noore aafriklase. Kuna kodus polnud võimalik vajalikku kvalifikatsiooni saada, ei olnud tal muud valikut kui rebida end viieks aastaks kodupinnast lahti, et säilitada oma positsioon, mis pidi ühel hetkel võimaldama tal vabastada iseend ja oma mõlemad pered loodusliku valiku ja heategelike misjonäride armu alt. Minu vanaema arvas, et lastel oleks parem olla kodus, kus valitsevad tuttavad kombed ja kus võib end perekonna rüpes vabalt tunda. Aga Babamukuru, kel oli meeles kodukotuse raske elu, ei soovinud, et tema lapsed kogeks seda puudust ja vaeva, mida tema oli pidanud väikese lapsena tundma. Ta eelistas oma lapsed kaasa võtta ka seetõttu, et nii sai ta hoida silma peal sellistel tähtsatel asjadel nagu nende haridustee ja areng. Seega võeti Chido ja Nyasha Inglismaale kaasa. Minu isa teadvustas, et viis aastat ilma tema eest hoolitseva vennata on pikk aeg, mille jooksul tuleb tal enda eest ise hoolt kanda, kuid lohutas end loomulikult teadmisega, et kui Babamukuru veel kõrgema kvalifikatsiooniga naaseb, hoolitseb vend ta eest varasemast veelgi kuninglikumalt. Mu ema oli lootusrikas. Tema arvas, et mu isa muutub viimaks ometi vastutustundlikuks.

Mäletan, et arutasime Nhamoga Babamukuru hariduse üle. Nhamole avaldas sügavat muljet juba seegi, kui tohutult palju on võimalik haridust omandada. Ta ütles mulle, et see peab ikka tähtsat sorti haridus olema, mida Babamukuru hankima läks, kui selle jaoks tuleb nii kaugele minna. «Inglismaa,» ütles ta mulle rõhuka autoriteediga, «on väga kaugel. See on palju kaugemal kui Lõuna-Aafrika.» Kust ta seda teadis?

Tollal teadis Nhamo paljusid asju. Ta teadis siis rohkem kui surres. Näiteks teadis ta, et suureks kasvades õpib ta niimoodi, et saab palju kraade nagu Babamukuru ja hakkab koolijuhatajaks nagu Babamukuru. Ta teadis, et tal tuleb seista hea selle eest, et ta nooremad õed saaksid hariduse, või kui me ei saa, siis kanda meie eest hoolt, nagu seda on teinud ja teeb oma vendade ja õe heaks Babamukuru. Ta teadis, et ta peab olema abiks põldudel ja karjatamisel ja olema inimeste vastu kena. Üle kõige teadis ta, et ta peab tegema koolis tublisti tööd ja olema jätkuvalt klassi parim. Seda viimast tegi ta püüdlikult algkooli A- ja B-astmes. B-astme tulemusega oli ta eriti rahul, sest ta oli järgmisest poisist vaid kahe hinde võrra parem. Ja pärast seda, kui ta oli nii tubli olnud, öeldi talle, et ta ei saa enam kooli minna, sest kooliraha pole kuskilt võtta. Ta nuttis.

Õnneks oli mu ema tol aastal tulvil meelekindlust. Ta hakkas keetma mune ja vedama neid bussipeatusse, müües neid läbisõitvatele reisijatele. (See tähendas, et meie neid süüa ei saanud.) Ta viis sinna ka aedvilju – rapsi, sibulaid ja tomateid –, laiendades oma aeda nii, et tal oleks rohkem müügiks võtta. Äri oli aus ning riiklike pühade ajal ka edukas, sest siis oli külalistel, kes olid tulnud lausa nii kaugelt, nagu Salisbury, Fort Victoria, Mount Darwin ja Wankie, kiusatus osta kojuviimiseks veel midagi kaasa. Sel moel kraapis ema kokku piisavalt raha, et mu venda koolis hoida. Mõistsin, et aedviljade müümine pole tulus äri. Mõistsin, et minu koolirahaks teenitust ei piisa. Jah, ma mõistsin, miks ma ei saa tagasi kooli minna, aga mulle meeldis koolis käia ja ma olin seal tubli. Seetõttu masendas mu olukord mind väga.

Isa arvas, et ma ei peaks juhtunust suurt numbrit tegema. «Kas sellise asja pärast tasub siis südant valutada? Haa-a, see pole midagi,» rahustas ta mind, eelistades talle omaselt minna kergema vastupanu teed. «Saad sa siis raamatuid küpsetada ja oma abikaasat nendega toita? Jää emaga koju. Õpi küpsetama ja koristama. Kasvata aedvilju.»

Tema soovis lohutavate ja mõistlike sõnadega mu meelt pehmendada, aga mina ei näinud siin midagi mõistlikku. Seda juhtus isa juttu kuulates sageli, aga senimaani polnud mul olnud tema teooriates kahtlemiseks nii selget põhjust. Seekord olid mul aga tõendid. Maiguru on haritud, aga kas ta serveerib Babamukurule lõunaks raamatuid? Avastasin kurvastavaks kergenduseks, et mu isa pole mõistlik.

Kurtsin seda emale. «Baba ütleb, et mul pole vaja haridust saada,» teatasin talle nördimusega. «Ta ütleb, et ma pean õppima olema mehele hea naine. Vaata Maigurut,» jätkasin ma, ise oma õelust teadvustamata. «Ta on mehele parem naine kui sina!»

Mu ema oli liiga vana, et lasta end häirida minu lapselikust jampsist. Ta üritas veidi selgust tuua, rääkides mulle üht-teist, selgitades, et isal on õigus, sest isegi Maiguru oskab küpsetada ja koristada ja aedvilju kasvatada. «See naiseks olemise värk on üks raske koorem kanda,» ütles ta. «Ja kuidas teisiti! Kas pole meie need, kes toovad lapsi ilmale? Kui asjalood on nii seatud, siis ei saa sa lihtsalt otsustada, et täna tahan teha nii, homme naa ja ülehomme hoopis kooliharidust saada! Kui midagi tuleb ohverdada, siis oled sina see, kes peab ohvri tooma. Ja need asjad pole lihtsad; sa pead hakkama neid õppima varakult, väga noores eas. Mida varem, seda parem, et hiljem oleks kerge. Kerge! Just nagu see oleks üldse kunagi kerge. Ja nüüdsel ajal on veelgi hullem, ühelt poolt mustanahalise elu viletsus, teiselt poolt naiseks olemise needus. Aiwa! Abiks, mu laps, on see, kui õpid oma koormaid jõudsalt kandma.»

Mõtlesin selle üle mitu päeva, mille jooksul hakkasin pelgama, et ma pole nii intelligentne, nagu mu algkooli A-astme tulemus oli mind uskuma pannud, sest nii nagu varem isa puhul ei jõudnud mulle pärale ka ema jutu mõte. Ema ütles, et must nahavärv on koorem, sest see teeb vaeseks, aga Babamukuru ei olnud vaene. Mu ema ütles, et naiseks olemine on koorem, sest peab sünnitama lapsi ning hoolitsema nende ja mehe eest. Aga minu meelest polnud see tõsi. Maiguru eest hoolitses kenasti Babamukuru misjonis asuvas suures majas, mida ma polnud näinud, aga mille avaruse ja elegantsi kohta olin kuulnud kõlakaid. Maigurut sõidutati ringi autos, ta nägi välja sätitud ja värske, alati puhas. Ta oli üleüldse teistsugune naine kui mu ema. Otsustasin, et parem on olla Maiguru moodi, kes pole vaene ja keda naiseks olemise needus pole maadligi rõhunud.

«Ma lähen kooli tagasi,» kuulutasin ma vanematele.

Isa oli minuga järsk, sest tema arvates ootasin ma, et raha peaks selleks hankima kuidagi – vahest tööga – tema. «See sinu jama, jälle sa hakkad sellega pihta! Ma näen küll. Tead ju ise, et Babamukuru ei jõua veel niipea koju!»

«Ma teenin ise kooliraha,» rahustasin teda, seletades talle lahti oma plaani, nagu seda vaimusilmas nägin. «Kui sa annad mulle pisut seemet, siis ma raadan endale oma põllumaa ja kasvatan ise oma maisi. Natukene. Ainult kooliraha jagu.»

See tegi isale palju nalja. Mind ärritas kohutavalt, et ta naeris ning tegi seda just ebameeldival täiskasvanulikul moel. «Ainult kooliraha jagu! Kas sa näed nüüd teda?» itsitas ta ema poole pöördudes. «Ise pole suurem kui puhmas, aga juba teeb küpseid plaane! Saad sa oma tütrele öelda, Ma’Shingayi, et raha ei ole. Pole mingit raha. Ja kõik.»

Ema tundis mind muidugi paremini. «Ja kas ta küsis raha?» päris ta. «Kuula last. Ta küsib seemneid. Seda saame me anda. Las ta proovib. Las ta näeb ise, et mõnda asja ei ole võimalik saavutada.»

Isa jäi nõusse. Pisut seemet polnud mu vaikimise eest kõrge hind. Alustasin oma projekti kohe järgmisel päeval 1962. aasta detsembris. Jaanuaris läks mu vend põhikooli esimesse klassi. Mina töötasin koduses majapidamises, meie pere põldudel ja omaenese aiamaal. Oh neid jumaldavaid ja lugupidavaid palveid, millega neil isikliku aiandusäri algupäevil oma vanaema poole pöördusin! Vanaema poole, kes oli olnud sihikindel maaviljeleja, seemnekülvaja ja suure saagi korjaja kuni – sõna otseses mõttes – oma viimase hetkeni. Kui olin liiga väike, et olla perepõldudel midagi enamat kui pelk tülin, veetsin ma palju töökaid tunde koos vanaemaga maalapikesel, mida ta kutsus oma aiaks. Kõplasime kõrvuti vagusid, mida tähistasid kasvavate maisitaimede rivid, mina, kinnitades jonnakalt, et suudan temaga sammu pidada, tema, rohides korraga kolm vagu minu ühe kohta, et see mul õnnestuks. Kiites mu töökihku, kinnistas ta selle minus kui kiiduväärse kombe.

Ta õpetas mulle ka ajalugu. Ajalugu, mida õpikutest ei leia; lõiguke põllutööd ja puhkus, ühe loo algus, paus. «Aga mis pärast sai, Mbuya1, mis siis sai?» – «Töötame veel, mu laps, ja siis kuuled, kuidas lugu edasi läks.» Aegamisi, metoodiliselt, terve päevaga sai põld haritud ja mu vanaema jagu ajalugu episoodide kaupa paela otsa kokku aetud, algusest kuni lõpuni.