Ega sa feminist ei ole?

Marianne Mikko. Foto: Erakogu

Loe katkendit Marianne Mikko uuest raamatust «Naise koht».

Marianne Mikko, «Naise koht». Foto: Raamat

Eesti naised said valimisõiguse rohkem kui sada aastat tagasi enne rootslannasid ja ameeriklannasid. Täna, 21. sajandil on Eesti naise olukord võrreldes oma lääne sõsaratega vabaduste mõttes siiski kehvem. Kõige ilmekamalt avaldub see piiratud majanduslikus iseseisvuses. Hoolimata naiste kõrgemast haridustasemest on naisi näiteks ettevõtete juhtkondades jätkuvalt vähe. Mõndagi märkimisväärset on sajandi vältel küll muutunud ja näiteks poliitikas osaleb naisi tunduvalt rohkem, kuid praegugi võib täheldada koolis tüdrukutele poistega võrreldes kõrgemaid nõudmisi, tööturul soolist palgalõhet, samamoodi ei näita kadumise märke ei lähisuhtevägivald ega Rakvere raipena vohavad soostereotüübid. «Naise koht» on kirjutatud naistele ja meestele, et me kõik saaksime naiste õiguste nimel õigel hetkel sekkudes olukorda muuta.

***

Ega sa feminist ei ole?

Millegipärast huvitavad naised mehi palju rohkem

kui mehed naisi.

Virginia Woolf

Nii küsiti sajandi alguses Hollywoodi tähelt ja Oscariga auhinnatud näitlejatarilt Nicole Kidmanilt, kes vastas rahulikult, et jah, olen küll. Edasi ei osanud ajakirjanik enam midagi küsida. Sedasama seost feminismiga on erineva häälevarjundiga päritud miljonitelt naistelt. Nahavärvist hoolimata on selle küsimuse esitanud enamasti mehed, kelle häälest kostab kas suurem või väiksem põlgus. Küsimuse eesmärk paistab olevat heidutus, et sundida naist eitavalt vastama. Ma ei teagi, mis teeb inimesi feminismi puhul kartlikuks. Võib-olla on selleks hirm iseseisva naise ees. Kirjutas ju Mary Wollstonecraft 18. sajandi lõpus prohvetlikult: «Tugevdage naise mõistust seda avardades, ja see on pimeda kuulekuse lõpp, kuid kuna võim otsib alati pimedat kuulekust, siis teevad türannid ja sensualistid õigesti, et hoiavad naisi pimeduses, sest esimesed tahavad ainult orje ja teised mängukanne.»

Eriti teravalt astub Wollstonecraft just Rousseau vastu, kes pidas naisi meestega võrreldes alamaks sooks. Mõistagi polnud Rousseau ainuke. Pigem oli Wollstonecraft üks väheseid julgeid, kes Prantsuse revolutsiooni aegu õigustas just naiste õiguste eest seismist ja isegi võitlust naiste õiguste nimel. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste deklaratsioon sündis üle 150 aasta hiljem. Kui me 21. sajandil arvame, et roheline maailmavaade on jumala okei, siis miks ei kandu see üle ka feministlikule mõtteviisile? Ühed vaatavad maailma läbi keskkonna prisma, teised naise vaatevinklist. Kuidagi veidraks jääb arusaam, et roheline maailmavaade on järgimist väärt, aga feministlik maailmavaade on midagi ohtlikku. Vaat et saatanast: «kolm naist koos, kurat neljandaks» teab vanarahvas öelda.

Kui rääkida lähiminevikust, siis ega nõukaaeg feminismi asjus teab mis hiilgavaid teadmisi ei andnud. Eesti Nõukogude Entsüklopeedia artiklis feminismi kohta on kirjutatud, et meditsiinis on tegemist naiselikkuse, naiselike kehavormide või omaduste olemasoluga mehel. Veidi hiljem ilmunud noortele mõeldud neljaköiteline ENEKE ei sisalda üldse märksõna «feminism». Federico Fellinile järgneb artikkel fennougristikast. Taasiseseisvunud Eestis uurisin kord suure huviga meie raamatukaupluste riiuleid. Märkasin, kui palju religioosset kirjandust on pakkuda. Imelik, on ju eestlaste ja norralaste usuleigus Euroopas tuntud. Raamaturiiuleil hakkas kõikvõimaliku luterliku kirjasõna kõrval silma ka budismi mõtestav väljapanek. Valulise rändeteema kõrgajal nii Euroopas kui ka Eestis eeldanuks, et riiulitelt võib leida islamit avavat kirjandust. Ent see ei vastanud tõele. Tegelikult polnud riiulite vahel uitamine seotud usuteemaga, vaid tahtsin leida midagi naiste kohta.

Otsisin feministliku kirjanduse riiulit, aga mida pole, seda pole. Polnud kummaski Eesti suuremas kaupluseketis, kaubanduskeskustest ma ei räägigi. Naistekaid oli enam kui küll, aga mitte seda, mida mina otsisin. Püüdsin leida kirjasõna selle kohta, kuidas kirjanikud ja filosoofid mõtestavad naiste maailma. Pole mõtet võrrelda Tallinna Stockholmiga, vähemasti naisõigusluse teemal. Feministlik kirjandus on Rootsi raamatukaupluste loomulik osa. Sama võib täheldada ka Rootsi raamatukogude ja antikvariaatide puhul. Olgu raamatud siis rootsi- või ingliskeelsed. Või on sama tekst paralleelselt nii ühes kui ka teises keeles. Feministlikud tüvitekstid on rootsi keeles esindatud. Just Rootsis soetasin endale tagasihoidliku väljanägemisega raamatukese «Feminism», mille autor Deborah Cameron kirjutab lihtsalt ja loogiliselt: «Kuigi nii mõnelgi pool on feminismile vastuseis, siis «radikaalne» ettepanek, et naised on inimesed, ei kao kuhugi.» Rumal oleks sellele mõttele vastu seista, kas pole?

Mis teeb feminismi ohtlikuks? Mis on selles halba, kui maailma vaadata naise pilguga? Inimesed ju jagunevad naisteks ja meesteks. Ühed näevad ühtemoodi ja teised teistmoodi. Kas pole mitte nii, et erinevus rikastab? Kui ühed vaatavad ühelt tasandilt ja teised teiselt, kas ei saa siis ühiselt pilti kokku pannes pilt terviklikum? Võiks ka öelda, et tõesem. Provokatiivse mõttekäigu pakub välja tõlkija ja kultuurikriitik Mikk Pärnits, väites, et feminism on Ida-Euroopas suuremaks ohuks kui mõni maailmasõda, sest seab mehe rolli üleüldse küsimärgi alla: konfliktide algpõhjuseks on lihtsalt meeste hirm oma noku pärast. Ta esitab retoorilisi küsimusi: «Kui need kuradi-kuradi naised tuleksid rohkem võimule, siis kes üldse sõdida tahaks? Mis saab siis, kui vägivald muutub ebanormaalseks? Kui mehed omavahel hoopis abielluksid ja avalikult suudleksid? Kuidas end muidu kehtestada, kui mitte jõuga?» 

Pärnitsa mõttega võib nõustuda või mitte, kuid ta esitab ebamugavaid, aga igati õigustatud küsimusi. Olen leidnud end juurdlemas, kas on tõepoolest nii, et naised, kes loevad, on ohtlikud? Seda sellepärast, et nad mõtlevad, usaldavad oma mõtteid. Ennast usaldavad ja oma mõttemaailmaga naised pole enamasti meestele meelt mööda. Miks nad peakski olema? Nad ju austavad ja usaldavad iseennast, neil on oma arvamus ning nad ütlevad selle vabalt välja. Meestenaljadele annavad sellised naised kerge vaevaga vaheda vastulöögi. Mees siseneb raamatupoodi. «Ma sooviksin raamatut «Mees, tugevam pool».» Müüjanna vastab: «Ulmekirjanduse leiate teisest osakonnast.»

Võibolla Maarjamaal naised nii otsekoheselt mehi ei arvusta, aga Ameerika Ühendriikides, Saksamaal või Rootsis teritavad naised julgelt meeste kallal hambaid. Meheta naine on kui jalgrattata kala. Rootsi luterliku kiriku 1686.–1720. aastal toimunud kirjaoskuse levitamise kampaania andis naistele katekismuse kõrval ka muid lugemisvõimalusi. Nii sai tervishoiu- ameti levitatud vihikukesest teada hügieenist ja imikute hooldamisest. Neid teadmisi rakendades vähenes laste suremus. Naistele tähendas see, et sünnitati vähem. Niiviisi tekkis vaba aega rohkem. Seda aega võis vabalt kasutada lugemiseks. Mõne arvamuse järgi võib just selles peituda põhjus, miks siiani peetakse Rootsit progressi musternäidiseks.

Eesti oli mitu sajandit osa Rootsi Kuningriigist. Eks kirjaoskust levitas Rootsi ülemvõim ka siinse maarahva hulgas, enne kui Tsaari-Venemaa Eesti endale allutas. 17. sajandi lõpust alguse saanud kirjaoskuse edendamise tulemusena võis kinnitada, et 19. sajandi lõpul olid eesti naised kirjaoskajad. Seda mitte lihtsalt teksti ladusas lugemises, vaid eesti naised mõistsid, mis oli teksti mõte ja oskasid seda ka kirja panna. Laste harimisega tegelesid talutares tavaliselt naised. Need tubase töö tegijad valdasid kirjasõna vaat et pareminigi kui põllutöid rabavad mehed. Siinkohal ei saa kuidagi mööda vaadata Lilli Suburgist. Meie naisõigusluse käilakuju tegutses 19. sajandi lõpukümnendeil, kui ta viis täide oma unistuse rajada tütarlaste erakool. Raskuste kiuste avas ta selle Pärnus 1882. aastal. Kolm aastat hiljem kolis Lilli Suburg oma kooli ümber Viljandisse, kus kool õitses, kuni jäi jalgu venestusreformile ja suleti.

1887 asutas Suburg Viljandis esimese Eesti naisteajakirja Linda, mis ei jaganud ainuüksi praktilisi majapidamistarkusi, vaid püüdis lugeja vaimu harida. Eesti esimene naisõiguslane tegi kõik, mis tema võimuses, et õhutada ja julgustada neidusid elu üle juurdlema. Nii sai Suburgi ajakirjast lugeda hoiatust noortele naistele: «Õrnakesed, kaunikesed on omast esimestest elu päevadest saadik harjutatud enese tahtmisi ikka lahedusega nende üle valitsevate tahtmiste alla ära andma, igal pool kaastundmust avaldama; õelatest saladustest, ilmusaldusest, pettusest pole nende hingedes aimamistki; - kuidas piavad nad sarviku jüngrit ingli näukatte all ära tundma. Nad langevad tema saagiks.»

Lilli Suburg tahtis, et naissugu võiks vähemal või rohkemal määral otsustada oma saatuse üle. Tuleb tunnistada, et sajand hiljem me alles asume tema väärtuslikku pärandit avastama. Nagu Eestis ikka kipub olema, kaalub rahvustunne üles naiseks olemise tunde. Lilli Suburgi klassiõde Lydia Koidulat teab iga koolilaps mitte ainult nime, vaid ka luuleridade kaudu. Paljud meist oskavad vähemalt ühte Koidula luuletust peast. Peaaegu kakskümmend aastat hoidis eestlane käes Lydia Koidula kujutisega sajakroonist paberraha. Muide ainsat Eesti rahatähte, kus üldse naissoost isikut kujutati.

Esimene gümnaasium, kus eesti neiud said klassikalise hariduse, oli Tartu Puškini gümnaasium. See oli 20. sajandi alguses Eesti ainus poistegümnaasiumidega võrdsustatud ja ilmaliku õppekavaga kõrgem kool tüdrukutele. Nii nagu revolutsioonilised ideed võtsid maad möödunud sajandi alguse Peterburis, levisid need ka Puškini gümnaasiumi noorte neidude seas. Naiste ja meeste võrdsuse üle vaielda oli hoopis põnevam kui rahvusluse teemal heietada. Mõistagi ei jäänud tärkav naisõiguslus märkamata. Puškini gümnaasiumi vormiriietusse kuulunud pruun seelik jäi rahvusluse tõrvikukandjale Jaan Tõnissonile 1905. aastal kõvasti hambusse. Pruunseelikud said sarjata seitsmes surmapatus, eriti aga kombelõtvuses.

Auväärse Postimehe peatoimetaja kirjutas, et naiste aju olevat kergem kui meestel ega kõlba sama hästi vaimseks tegevuseks kui meestel. Aga tõsi see on, et noorte naiste iseseisvus, võrdsus ja teadmisjanu võttis lühikeseks lõigatud juustega neidude välimuse kaudu väljakutsuva vormi. Selles väljendus noorte naiste protest väikekodanlike ja talupoeglike mallide vastu, mida pakkus eesti rahvuslik konservatiivne ideoloogia. Eelmise sajandi feminismi lipukandjaks võib kahtlemata pidada ajakirjanikku ja ühiskonnategelast Marie Reisikut, kelle tegevust Eesti Naisorganisatsioonide Liidu ühe alusepanija ja pikaaegse juhina (1920–1940) tuleb igati tunnustada.

Marie Reisik oli ka üks väheseid naisi, keda rahvas valis nii IV kui ka V Riigikogu liikmeks. Töötavale naisele väärilise töötasu maksmine oli paljude Reisiku sõnavõttude ja artiklite oluline teema. Nagu Lilli Suburgi, nii pole ka Marie Reisikut Eesti ühiskonnas väärtustatud. Suisa vastupidi, me vaevalt teame nende vägevate naiste nimesid. Avasin võrdlevalt kaks entsüklopeediat. Kui 1938. aastal välja antud «Väikeses entsüklopeedias» leidsin kaks rida Lilli Suburgist kui kirjanikust, kes kirjutas «naisesaatust käsitlevaid jutustisi», siis 2006. aasta «Väikesest entsüklopeediast» Suburgi enam ei leia. Ei möödunud sajandi ega ka uue aastatuhande entsüklopeedia pidanud Marie Reisikut üldse tarvilikuks nimetada. 1975. aastal ilmunud «Eesti nõukogude entsüklopeedias» leidsin pisut pikema artikli Suburgi kohta, aga ei kriipsugi Reisikust. Kui aga piinlikult täpne olla, siis 2000. aastal ilmunud entsüklopeedia elulugude väljaandes on naisliikumise kahe tähtsa isiku kohta artiklid ära trükitud.

Mind paneb kurvalt pead vangutama 1938. aasta «Väike entsüklopeedia». Oli ju Marie Reisik tollal ühiskonnas tuntud inimene. Ta oli Eesti Naisorganisatsioonide Liidu eesotsas ja kuni 1934. aastani Riigikogu liige. Reisik kirjutas, võttis sõna, aga entsüklopeediasse ei sattunud. Õigem oleks vist siiski väita, et meeskolleegium otsustas, keda ajaloo tarvis talletada, keda mitte. Kui nimi ning sünni- ja surmaaastad välja arvata, siis Lilli Suburgi peale lubasid isandad kulutada kirjamusta täpselt neli sõna ehk 39 tähte.

Mis puutub 21. sajandisse, siis see f-tähega sõna oli veel nullindate keskel müstiline, demoniseeritud, peaaegu et erootilise auraga sõna. Tegelikult mitte ainult Eestis. Viitasin peatüki alguses, et ka Hollywoodi särav täht ja ÜRO hea tahte saadik Nicole Kidman pidi aru andma oma seotusest feminismiga. Mõneti pahatahtlikult esitatud küsimusele vastas ta alati võluvalt naeratades, et see on osa tema DNA-st, mille järgi naised on meestega võrdsed. Ta ei unustanud kunagi märkida, et teda kasvatas feministist ema, kelle kõrval seisis oma naist toetav mees. XIV Riigikogu koosseisus oli 2021. aasta naistepäeval 75 meessaadikut ja 26 naissaadikut. Seega veerand. XII Riigikogu koosseisus, kui minust sai parlamendi liige, oli mehi 81. Ehk siis oli naisi viiendik. Meespoliitikud küsisid alatasa minu ja f-tähega algava sõna seotust. Algul pärisid, aga õige pea polnud seda heidutavat küsimust vaja esitada.

Heidutada saab seda, kes on heidutatav. Ütlesin selgelt välja, et olen feminist. Mõeldes aga statistikale ja soolisele tasakaalule Riigikogus ning samas jäädes truuks evolutsioonilisele arengule, siis saab Eestist, kus mehed Põhjala kombel pariteetsuse alusel naistega pooleks riiki valitsevad, rääkida alles 60 aasta pärast. Kas soovime oodata naiste võrdset esindatust parlamendis kolm inimpõlve, samal ajal kui majanduslikus mõttes oleme Soomest maas vaid ühe inimpõlve võrra? Teatavasti leidub ka teine tee, kuidas saada kiiremini rohkem naisi tipp-poliitikasse. Tippu, kus on külm ja tuuline, aga kus avaneb silmipimestavalt ilus vaade.

Kasutatud kirjandus

Mary Wollstonecraft, «Naiste õiguste õigustus», Ariadne Lõng 1/2 2016

«Eesti Nõukogude Entsüklopeedia», Valgus, Tallinn, 1970

«ENEKE». Õpilaste teatmeteos, Valgus, Tallinn, 1982

Deborah Cameron, «Feminism», Profile Books, 2018

Mikk Pärnits, «Mida mehed tahavad – keda kotib?», Vikerkaar 3, 2019

Stefan Bollmann, «Naised, kes loevad, on ohtlikud», Olion, 2007

Sabine Wienker-Piepho, «Kurjad keeled sugupooli käsitlevates naljades»,

Kuckuck, nr 1, 1998

Lilli Suburg, «Paarrahvas ja üksikud», Linda, nr 2–3, 1887

Ainiki Väljataga, «Eesti naised, moral ja rahvuslus. Pildikesi sajandi algusest»,

Vikerkaar 11/12, 1996

«Väike Entsüklopeedia», Loodus, Tartu, 1938

«Väike Entsüklopeedia», Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2006

«Eesti Nõukogude Entsüklopeedia», Valgus, Tallinn, 1975

«Eesti Elulood», Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2000