/nginx/o/2021/11/04/14182211t1h94c5.jpg)
Marek Vahula on välja andnud uue raamatu «Täht ja hetked. Minu draamad». Loe raamatust katkendit.
Marek Vahula: rikutud inimeste päralt on maailm ja seda tõde ma kuulutangi
«Täht ja hetked» on autori teekond hea ja halva vahel. Autori lahtijutustatud parimad palad ja ebaõnn ning draamad, mis teda elu esimeses pooles kõik saatnud on. Autor kõnnib nii raamatus nagu ka elus nii parimate hetkede ja ka draamade vahet ning nii saabki tema teekond õnne ja ebaõnne pisarateni lühidalt lahti jutustatud. Elu algusest peale õnne taga otsides, jõuab Marek vahula nii või teisiti ka kurbusepisarateni välja ja ta ei jäta seda kõike lahti jutustamata. Kokku ongi teoses ligi 25 lühipala, kus õnn ja draamad teineteisega käsikäes käivad.
***
Kahevahel kõndides
Õnne juurde minekuks hakkasin ma varakult iseseisvalt kõndima, et teda leidma hakata. Ise tahtsin olla täht ja sedasi sai õnneotsijast see, kes parimaid hetki enda jaoks leida soovis, seda nii elust kui enesest kui elust enesest. Head otsides enese jaoks, jõudsin juba varakult oma elu esimeste tähtsündmuste juurde välja ja õnnemaania iseenda põues ei jätnudki mind enam maha ka edaspidi. Vahel tundub mulle senimaani, et õnnetähe all sündinud olen, kuid õnn ei tulnud peaaegu, et mitte ühtegi korda ise minu juurde. Ikka olin maise tema juurde teel ja ei jätnud ega jäta teda senini juurde otsimata. Tahtmine olla ise keegi ja täht parimate eluhetkede seas sündis varajases üksinduses ja see mind hakatuseks valmis vormiski. Selleks õnneotsijaks, kes aina lisa tahtis juurde ja kelle jaoks õnnehelk silmades oligi erinevaid tähti täis. Neid viimaseid, milleta ma juba varakult oma elu ette ei kujutanud ja ilma milleta ma ei saa senini hakkama. Iseendalt midagi küsides, jään vahetevahel ka vastuseid endale võlgu, kuid väga laias laastus olin iseenda esimene vormija õnneotsijaks kohe kindlasti. Ootavalt ja otsivalt oli just suur üksinduse hetk see, mis mind kord elutaeva tähtede poole vaatama pani ja sealt hakkasingi kohe ka varakult ühteteist leidma.
Õppisin aegsasti iseendaga olemist ja appi tuli mulle tähine elutaevas, seda minu enda pea kohal ja mina ise siis samuti. Varakult õppisin ma just seda, mida teised ei osanud ja valik parimatest paladest ongi siit nüüd edaspidisest üles leida ja lugeda. Õnne ja iseenda vahel kõndides, alustasin kord ma oma teeotsal ja teen seda kuni tänase päevani välja, jätmata unarusse tähti taevas ja iseennast samuti mitte.
Hakatuseks ülesleitud teeotsad viisid mind kodutanumalt eemale ja kodukootud argipäevalist minust ei saanud. Selleks oli suur üksindus teinud ära minuga oma hea töö ja ma ei jätnud teda enam maha ning sõbrustasin temaga nagu iseendagagi. Just sealt, kahest sõprusest avastasin ma teeotsad õnne juurde ja ei jäta neid ka tänasel päeval unarusse. Sest rikutud inimeste päralt on maailm ja seda tõde ma kuulutangi ka siinses edaspidises kõiges. Vaadates edasi ja tagasi oma parimate tähthetkede poole, tegin nendest oma valiku, et teisedki sellest osa saaksid siinkohal edaspidises.