:format(webp)/nginx/o/2021/11/04/14182853t1h60f5.jpg)
New York Times’i menukirjanik Mark Manson tõdeb oma menukis «Kõik on p*rses», et praegu on üliedukate äri-inimeste jaoks ilmselt kummaline aeg.
Menukirjanik turundusest: ma ei taha reklaame, mis mind igal sammul jälitavad ja mu elust andmeid kaevandavad
Ühest küljest toimib äri paremini kui eales varem. Maailmas on rohkem jõukust kui kunagi varem, kasumid murravad rekordeid, produktiivsus ja majandus kasvavad jõudsalt. Samal ajal tõuseb aga raketina ka varaline ebavõrdsus, poliitiline polariseerumine rikub iga perekondliku koosviibimise ning korruptsioon näib maailmas katkuna levivat.
Kuigi ärimaailmas on palju optimismi, asutakse samal ajal ka mingile veidrale eikuskilt tekkivale kaitsepositsioonile
/nginx/o/2021/08/19/14001026t1h6ebb.jpg)
Manson on märganud, et see kaitsev olek võtab alati sama kuju, vahet pole, kust see tuleb. See ütleb: «Me lihtsalt anname inimestele seda, mida nad tahavad!»
«Olgu need kütusefirmad või kõhedaks tegevad turundajad Facebookis, kes su andmeid varastavad, iga korporatsioon, kes tuleb palavikulise jutuga, et nad püüavad lihtsalt anda inimestele seda, mida nad tahavad – kiiremad allalaadimiskiiruseid, mugavamat õhukonditsioneeri, madalamat kütusekulu, soodsamad ninakarvatrimmerit – mida nad siis nii valesti teevad?» loetleb Manson.
Ta kinnitab, et tehnoloogia annab inimestele seda, mida nad tahavad, kiiremini ja tõhusamalt kui ealeski varem. Ning kuigi meile kõigile meeldib oma korporatiivsetele isandatele kambakat teha, kui nad eetilises mõttes ninali kukuvad, unustame, et nad vastavad lihtsalt turu tahtmistele.
«Nad pakuvad meile seda, mida me nõuame. Ja kui me vabaneksime Facebookist või BP-st või mis-tahes-hiigelkorporatsioonist, mida hetkel kurja juures peetakse, tekiks selle asemel kiiresti uus. Seega, äkki polegi probleem selles ahnete ärijuhtide karjas, kes sigaritele tuhka raputavad ja kurja näoga kasse paitavad, naerdes ise maniakaalselt selle üle, kui palju raha nad teenivad? Äkki on viga selles, mida meie tahame?» mõtiskleb Manson.
Ta loetleb, et tema tahab näiteks oma elutuppa inimesesuurust vahukommikotti. Ta tahab osta laenatud raha eest, mida ta kunagi tagasi maksta ei saa, kaheksa miljonit maksva mõisa. Ta tahab lennata kogu järgmise aasta vältel igal nädalal uuele rannale ja toituda ainult Wagyu tõugu veiste lihast.
«See, mida ma tahan, on kohutav, sest minu Tundev Aju vastutab selle eest, mida ma tahan, ja mu Tundev Aju on nagu šimpans, kes sõi just ära pudeli tekiilat ja peksab nüüd pudeli sisse pihku. Seega ütleksin ma, et lause «anname inimestele seda, mida nad tahavad» on päris madal eetiline latt, millest üle hüpata,» sõnab ta ja lisab, et «anname inimestele seda, mida nad tahavad» toimib ainult siis, kui anda inimestele innovatsioone nagu sünteetiline neer või miski, mis hoiab ära nende auto spontaanse süttimise. Nendele inimestele võib anda, mida nad tahavad. Aga anda inimestele liiga palju diversioone, mida nad tahavad, on tulega mängimine.
Miks see nii on?
Esiteks tahavad paljud inimesed täiesti jubedaid asju.
Teiseks saab paljusid inimesi lihtsasti mõjutada tahtma sama asju, mida nad tegelikult ei taha.
Kolmandaks muutume kõik nõrgemaks ja hapramaks, kui julgustame inimesi järjest uute diversioonidega valu vältima.
Neljandaks ei taha Manson Skyneti reklaame, mis teda igal sammul jälitavad ja ta elust andmeid kaevandavad. «Ma rääkisin oma naisega ainult ühe korra Peruusse minemisest – see ei tähenda, et te peaksite nüüd mu telefoni järgmised kuus nädalat Macchu Picchu piltidega üle ujutama. Ja tegelikult ka, lõpetage mu vestluste pealtkuulamine ja mu andmete müümine kellelegi suvalisele, kes teile dollari annab,» kirjutab ta.