Sinijärv soovitab vägevat lugu, mis tänu romaanivõistlusele välja tuli

Eve Lauri «Õmblejanna» pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel Tallinna linna preemia. Foto: Kris Moor

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Eve Lauri romaani «Õmblejanna», mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel Tallinna linna preemia.

Tark mõte oli Eesti Kirjanike Liidul omal ajal romaanivõistlus uuesti käima tõmmata. Sinna saabub kõiksugu kraami, aga peaasi, et vupsab välja ka vägevaid lugusid. Eve Lauri «Õmblejanna» kaheldamatult üks säherdune on.

Eve Laur, «Õmblejanna». Foto: Raamat

Ei maksa peljata ega loota, et siit tuleb üks mahukamat sorti naistekas, mida iganes säherdune levinud määratlus täpselt tähendama peaks. Enamus raamatuid on Eestis naistekad, sest vähesed mehed viitsivad omandada funktsionaalse lugemisoskuse. Vabandust, neil «ei ole» selle jaoks «aega». Kuni mõtlev sugu loeb ja kirjutab, ongi raamatud naistekad. Kui nii võtta.

Võtta võib ka naa ja võib ka jätta. «Õmblejanna» peategelannat võetakse ja jäetakse ja mingil hetkel hiilib naha vahele sarnastustahtmus Vahur Afanasjevi «Serafima ja Bogdaniga», mis ju samuti romaanivõistluselt tuule tiibadesse ja tule tagumikku sai. Midagi ses võrdluses ongi, kuid Eve Laur ei ole päris nii jube ning on võibolla korraga nii natuke rohkem päris kui natuke rohkem ilukirjanduslik. Mõlemad tulevad kasuks. Sest kunstlik ei tundu ta kunagi ning dokumentaalsuse najale ta end samuti ei toeta. Ajalugu ja ajastud on taustal, ent meisterlikult kirja pandud visioon ja fiktsioon püsivad esil. Ei armasta ma igasugu suguvõsalugusid, millest maailmakirjandus tulvil. See lugu on vormistet nõnda, et lugeja ei saa arugi, kui juba on konksu otsas ja jääb sinna täpselt seniks, kuni autor ta lahti laseb.

Kirjanik ei pea olema kroonik, koomik ega saati veel ühegi ajastu mõistus, au koma südametunnistus. Mida rohkem kirjanik välja mõtleb, seda etem saab teos. Selleks, et välja mõelda, ongi kirjanik kirjanik. Kirjeldamiseks on teisi ameteid küllaga, kirjeldikke jagub kirjanike seltsi samuti. Mäletan selgesti, kuidas mulle «Serafima ja Bogdan» kaugelt liiga lühikene tundus, aga Vahuri käest ei saa kahjuks enam lisa paluda. Küsin siis Eve Laurilt – tohiks vast jätkujuttu loota, siin ju nii mõnedki otsad kokku tõmbamata, vette peitmata jäivad? Jutujõudu ja tulevikuloomise lusti läbi särtsaka tehistegelikkuse näikse jaguvat veel mitmeks heaks väljamõeldud raamatuks.