Lugu poisist, kelle elu on täiesti unustatud, kuid kelle nime kannab üks kuulsamaid näidendid, mis eales kirjutatud

Maggie O'Farrell. Foto: Alastair Grant/AP/Scanpix

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Maggie O’Farrelli romaani «Hamnet» ja jagab oma lugemiselamust.

Maggie O’Farrell, «Hamnet». Foto: Raamat

Sisututvustus

Maggie O’Farrelli romaan «Hamnet» avab ilukirjanduses esimest korda traagilise loo kaotusest, mis inspireeris William Shakespeare’i kirjutama oma kõige kuulsamat näidendit. Romaan on kui portree abielust, mille keskmes on armastatud lapse kaotus, taustal detailirohke ülevaade elust 16. sajandi Inglismaal. Agnes on naine, keda kardetakse, kuid kelle juurde tema tavatute annete pärast ka minnakse. Ta elab koos abikaasaga Stratford-upon-Avonis Henley tänaval ja neil on kolm last: tütar Susanna ning kaksikud Hamnet ja Judith. Poeg Hamnet sureb 1596. aastal üheteistkümneaastaselt. Umbes neli aastat hiljem kirjutab Agnese abikaasa näidendi «Hamlet».

Muljed

Sellest on päris tükk aega möödas, mil ma viimati «Hamletit» lugesin. Küll aga mäletan, et mulle meeldis see traagiline lugu, need kaunid värsid ja tegelaskujud. Pean tunnistama, et tegu on ainsa näidendiga, mida mulle lugeda meeldis. Ibsen ega Kitzberg ei meeldinud, Tšehhovit olen ainult vaadanud, mitte lugenud. Võimalusel eelistan ikka pikka ja mahukat raamatut. Igatahes tundus huvitav, et Maggie O’Farrell on kirjutanud Shakespeari lapsest ilukirjandusliku teose ning loomulikult tahtsin seda lugeda.

Liigitaksin raamatu ajaloolise romaani alla, sest sündmustik toimub 16. sajandil – ajal, mil Shakespeare tuntust kogus. Vaheldumisi kulgeb näitekirjaniku poja (mil tema õde jääb lootusetult haigeks) ja tolle noore ema ajaliin. Sisuliselt tutvustatakse meile nii lapsi kui ka nende vanemaid, kuidas nad elasid, millised olid nende elud. Ka 1590. aastate katku laastav mõju on huvitavalt ja haaravalt romaani sisse toodud. Autor üritab jutustada ühe versiooni sellest, milline võis olla Shakespeari perekond ja nende lapse surma traagiline lugu, mille kohta arvatakse et sündmus inspireeris näitekirjanikku oma kuulsaimat näidendit kirjutama. Samuti on see lugu armastusest, leinast ja kaotusest. Laused on kaunid ja peaaegu luulelised. Siinkohal saab kiita ka tõlkijat! Tegu oli väga kurva, aga samas ilusa ja liigutava lugemisega.