Sinijärv soovitab kõhedat Eesti põnevikku, mis viib tegevuse 1980ndate keskpaika

Copy
Katrin Pauts.
Katrin Pauts. Foto: Tairo Lutter

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Katrin Pautsi uut põnevikku «Külmkingauurija».

Olav Osolin oli tubli vigurivänt ja tappis Katrin Pautsi oma esimeses krimiraamatus justnagu ära. Katrin Pauts targa inimesena sai aru, et paljud lugejad võivad niisugust hirmsat asja uskuma jääda, tõmbas sae käima ja andis mauhti uue krimiviku välja. Pluss Osolinile verbaalset tümpi. Nüüd ei saa keegi enam mõelda, et äkki Pauts ongi diivani taga surnult maas. No ei ta ole.

Katrin Pauts, «Külmkingauurija».
Katrin Pauts, «Külmkingauurija». Foto: Raamat

Omaette kummastav, kuidas Pautsi «Külmkingauurija» tegevuse 1980ndate keskpaika viib. Vanuse poolest ei tohiks ta sest ajast eriti miskit mäletada. Ega minagi tea, kuidas saartel lood täpselt olid, äkki sealsed poed sisaldasid rohkem ja paremat, aga mina kui söögisõber kahtlustan, kas külapoest ikka sai osta suitsuvorsti ja õlut, kui kõht tühjaks läks. Omal on küll selgelt meeles, et esimest korda nägin ja ostsin poes õlut alles siis, kui 1988ndal Tartusse olin kolinud. Ja suitsuvorsti poes kohtamiseni tuli vist krooniaeg ära oodata. Aga äkki maal oligi kõik paremini?

Hukkamist ja tappamist jagus Pautsi nägemises nii maale kui linna, põletamist ja muud pahategu samamoodi. Ja kui mõned ajastuomased üksikasjapõhised küsikohad kõrvale jätta, jookseb see põnelugu vägagi sujuvalt ning no mida – tegelikult on hästi tobe, kui raamatuid tutvustada stiilis «aga minu vanaema ütles, et ei olnud nii». Ulmekirjanikku ei saa keegi nõnda ette võtta, aga näe paarikümne aasta tagune lähiminevik on kõigile vabalt tulistada.

Ja vabalt soovitada. Soovitan, kuna Pauts kirjutab põnevalt nii lahedatest kui jahedatest asjadest (maal raudselt kummitab!) ja ma ei oleks üllatunud, kui kümnekonna aasta pärast on Muhu saare kuvand inimeste meeltes suuresti Katrini loodud ning noist tulevastest lugudest saame heaste aru, kuidas külmking ja muud tondid panid Juhan Smuuli fakti ette, et kas kirjutad «Poeemi Stalinile» või jaa, sundisivad Ivo Linna saarele paikseks jääma ning ütlevad Pädaste kokkadele aegade lõpuni täpselt, kellele mida serveerida, või millele keda… Muhus on asju. Lugege Pautsi. Hapurokast hoidke eemale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles