Ajas tagasi rännanud naise dilemma – kas ajalugu tohib muuta?

Naine autoroolis, 1921. Foto: Everett Collection/ Shutterstock

Loe katkendit Amy Harmoni maagilisest ja mõjusast romaanist «Mida tuul teab». See lugu on täis suurt armastust ja suurt kurbust, kaugeid unistusi ja võimatuna näivaid valikuid, mida raamivad Iirimaa ajaloo keerdkäigud.

Amy Harmon, «Mida tuul teab». Foto: Raamat

Anne Gallagher kasvas üles, võlutuna lugudest, mida vanaisa talle Iirimaast jutustas. Kui vanaisa sureb, sõidab murest murtud Anne tema lapsepõlvekoju, et vanaisa tuhk seal laiali puistata. Iirimaal aga, haaratuna jumaldatud vanaisa mälestustest ja teda ümbritsevast võõrast ajaloost, tõmmatakse Anne ootamatult ühte teise aega.

Tärkava sõja künnisel olev 1921. aasta Iirimaa on ärkamiseks ohtlik koht. Aga just sinna vigastatud ja segaduses Anne satub, kellegi doktor Thomas Smithi hoole alla, kes on hooldajaks ka väikesele kummaliselt tuttavale poisile. Anne’i peetakse ekslikult poisi ammu kadunud emaks ja Anne võtabki tema identiteedi, olles kindel, et naise haihtumisel on seos tema endaga.

Pinged riigis kasvavad, ning kui Thomas ühineb võitlusega Iirimaa vabaduse eest, tõmmatakse temaga koos konflikti ka Anne. Ajaloo ja oma südame vahele lõksu jäänud naine peab otsustama, kas ta on valmis loobuma kogu talle siiani tuttavast elust armastuse nimel, mida iial ei uskunud leidvat. Aga kas see otsus on üldse tema teha?

***

Ärkasin keset punetavat pimedust ja tantsivaid varje. Tuli. Halg pragises kaminas ja vajus kokku, saates õhku susisevaid sädemeid, pannes mind võpatama ja külge läbiva valuhoo tõttu karjatama. Praksatus kostis nagu püssipauk ja mulle tuli meelde, kuigi ma ei teadnud täpselt, kas tegu oli meenutuse või uue jutustusega. Minuga juhtus vahel nii. Sukeldusin kirjutamisse nii sügavalt, et minu loodud stseenid ja tegelased muutusid mu peas elavaks, kehastusid, hakkasid omaenda elu elama ja külastasid mind, kui ma magasin.

Mind tulistati. Minu tõmbas veest välja mees, kes teadis mu nime. Ja nüüd olin ma toas, mis sarnanes natuke mu toaga Great Southern Hotelis, kuigi vaipkatte asemel oli puitpõrand kaetud lilleliste vaibakestega, tapeet polnud nii purpurne ja aknaid ehtisid pikad pitskardinad, mitte rasked eesriided, mis lubasid hotellikülalistel poole päevani pimedas magada. Kummalgi pool voodit lauakesel oli klaashelmestega ääristatud volditud kangast varjuga lamp. Hingasin sügavalt, püüdes aru saada, kui raskelt ma haavatud olen. Libistasin sõrmega ettevaatlikult üle kõhu, puudutades õrnalt paremal pool alakõhul sideme kõige paksema koha ümbrust. Kui ma natukenegi liigutasin, oli kõrvetavalt valus ja tiriv tunne, aga kui sideme asukoht midagi näitas, siis polnud kuul tõsisemat viga teinud. Minu eest oli hoolitsetud, olin puhas ja kuiv – kuigi teki all ihualasti –, aga mul polnud õrna aimugi, kus ma olen.

«Kas sa lähed jälle ära?» Voodi jalutsist kostis lapsehääl, kehatu ja ehmatav. Jalutsi metallpulkade taga seisis keegi ja piilus mind sealt.

Tõstsin aeglaselt pead, et paremini näha, aga pidin kohe sellest katsest loobuma, sest kõhulihased tõmbusid valusasti kokku.

«Palun, kas sa tuleksid lähemale?» ütlesin hingetult.

Järgnes haudvaikus. Siis tundsin, kuidas väike käsi liikus silitades üle mu labajalgade, ase kiikus kergelt, kui laps hoidus voodiääre ligi ja kasutas seda enda varjamiseks. Lähenemine võttis mitu pikka sekundit, aga uudishimu sai ärevusest võitu ja hetk hiljem vaatasin silma väikesele poisile. Tema valge särk oli lohakalt topitud tumedatesse pükstesse, mida hoidsid üleval traksid, nii et laps nägi välja nagu pisike vanamees. Tal olid nii sooja tooni punased juuksed, et näisid lausa leekivat. Nina oli peen ja ilusa kujuga, paokil huulte vahelt paistis puuduva esihamba tühik. Isegi võbelevas valguses olid poisi silmad sinised. Ta uuris mind avalalt, pärani silmi ja hindavalt ning ma olin kindel, et tunnen teda.

Ma tundsin neid silmi.

«Kas sa lähed jälle ära?» küsis ta uuesti.

Mul kulus pisut aega, et tema hääldusest aru saada. «Kassa läed jälle ää?» oli ta küsinud.

Kas ma lähen ära? Kuidas ma saaksin? Ma ei teadnud sedagi, kuidas ma olin üldse tulnud.

«Ma ei tea, kus ma olen,» sosistasin, sõnad sulasid veidralt kokku, nagu oleksin püüdnud poisi hääldust matkida. Morfiin. «Nii et ma ei tea, kuhu minna,» lõpetasin.

«Sa oled Garvagh Glebe’is,» ütles poiss lihtsalt. «Siin toas ei maga keegi. See võib nüüd olla sinu tuba.»

«Väga kena sinust. Minu nimi on Anne. Kas sa ütled mulle oma nime?»

«Kas sa’i tea?» küsis ta nina kirtsutades.

«Ei,» sosistasin, kuigi see ülestunnistus näis kummalisel kombel reetmisena.

«Eoin Declan Gallagher,» vastas poiss uhkelt, öeldes oma täisnime, nagu lapsed vahel teevad.

Eoin Declan Gallagher. Minu vanaisa nimi.

«Eoin?» Mu hääl paisus imestusest ja ma sirutasin käe, et Eoinit puudutada, olles korraga kindel, et teda pole tegelikult üldse seal. Poiss astus tagasi, tema pilk vilksas ukse poole.

Ma magasin. Ma ju magasin ning nägin kummalist ja suurepärast und.

«Kui vana sa oled, Eoin?» küsis mu unenäomina.

«Kas sa ei mäleta?» küsis ta vastu.

«Ei. Ma olen ... segaduses. Ma ei mäleta üldse kuigi palju. Kas sa ütleksid mulle? Palun.»

«Ma olen peaaegu kuus.»

«Kuus?» imestasin. Kuus. Vanaisa oli sündinud 1915, vähem kui aasta enne ülestõusu, mis võttis ta vanemate elu. Kui ta oli peaaegu kuus, oli seega aasta ... 1921. Ma nägin unes 1921. aastat. Mul olid hallutsinatsioonid. Mind tulistati ja ma oleksin peaaegu uppunud. Võib-olla olingi surnud. Ma ei tundnud end surnuna. Mul oli valus – hoolimata valuvaigistitest oli mul valus. Pea valutas. Ja kõht. Aga keel liikus küll. Unenägudes polnud mul kunagi keel liikunud.

«Su sünnipäev on üheteistkümnendal juulil, eks? Seda ma mäletan,» ütlesin.

Eoin noogutas innukalt. Tema kõhnad õlad tõusid liiga suurte kõrvade juurde ja ta naeratas, nagu oleks mul õnnestunud ennast veidi paremast küljest näidata. «Jah.»

«Ja ... mis kuu praegu on?»

«Juuni!» kilkas ta. «Sellepärast ma olengi peaaegu kuus.»

«Kas sa elad siin, Eoin?»

«Jah. Koos Doki ja memmega,» ütles ta kannatamatult, nagu oleks ta selle juba selgeks teinud.

«Koos doktoriga?» Hea doktor, Thomas Smith. Eoin oli öelnud, et Thomas Smith oli talle nagu isa. «Mis selle doktori nimi on, Eoin?» «Thomas. Aga memm kutsub teda doktor Smithiks.»

Naersin vaikselt, mulle meeldis, et unenägu on nii üksikasjalik. Mõni ime, et see mees oli tuttav tundunud. Ta oli see fotodel nähtud kahvatu põrnitsev mees, kelle huulil polnud naeratust, see, kes Eoini jutu järgi armastas Anne’i. Vaene Thomas Smith. Ta oli armastanud oma parima sõbra naist.

«Ja kes on sinu memm?» küsisin poisilt, nautides peadpööritavat unenäomõistatust, millesse olin sattunud.

«Brigid Gallagher.»

«Brigid Gallagher,» sosistasin. «Muidugi.» Brigid Gallagher. Eoini vanaema. Declan Gallagheri ema. Anne Gallagheri ämm. Anne Gallagher.

Thomas Smith oli kutsunud mind Anne’iks.

«Thomas ütleb, et sa oled minu ema. Ma kuulsin, kuidas ta memmele rääkis,» lausus Eoin kiirustades ning ma ahhetasin ja käsi, mille olin tõstnud, et teda puudutada, vajus voodile tagasi. «Kas isa tuleb ka tagasi?» uuris Eoin mu vastust ootamata.

Tema isa? Oh issand. See oli tõesti Eoin. See oli minu Eoin. Ainult et lapsena. Tema ema ja isa olid surnud. Ma ei olnud tema ema ja kumbki neist ei tulnud tagasi. Surusin käed silmadele ja sundisin end ärkama.

«Eoin!» Kusagilt majast kostis otsiv nõudlik naisehääl ja väike poiss oli kadunud nagu välk, ta kihutas ukse juurde ja lipsas toast välja. Uks sulgus hoolikalt ja vaikselt ning ma vajusin järgmisse unenäkku, turvalisse pimedusse, kus vanaisad ei muutunud väikesteks tulipunaste juuste ja lustaka naeratusega poisteks.

Kui ma uuesti ärkasin, tundsin endal kellegi käsi, tekk tõmmati kõrvale, mu kõht võeti paljaks ja sidemed vahetati ära.

«See paraneb kiiresti. Lask tekitas sulle külje sisse augu, aga asi oleks võinud ka palju hullem olla.» See oli taas fotodelt teada mees. Thomas Smith. Ta pidas mind kellekski teiseks. Panin silmad kinni, et teda eemal hoida, aga ta ei läinud kuhugi. Tema sõrmed tantsisid ümber mu tõrjumise, kindlalt ja vankumatult. Sattusin paanikasse, hingamine muutus pinnapealseks õhu ahmimiseks.

«Kas sul on valus?»

Ma niitsusin, pigem küll hirmust kui valust. Kartsin kohutavalt end reeta. Ma polnud see naine, kelleks ta mind pidas, ja üle kõige kartsin ma korraga hirmsasti talle öelda, et ta oli teinud kohutava vea.

«Sa magasid nii kaua. Sa pead minuga kunagi rääkima, Anne.» Kui ma temaga räägingi, mida ma siis ütlen?

Thomas andis mulle lusikatäie midagi läbipaistvat ja siirupjat ning ma mõtlesin, kas mu hallutsinatsioone põhjustas oopium.

«Sa nägid Eoinit?» küsis ta.

Noogutasin ja neelatasin, meenutades väikest eredate juuste ja tuttavate silmadega poissi, kes piilus mind läbi metallist voodijalutsi. Mu kujutlusvõime oli loonud nii ilusa lapse.

«Ma keelasin tal siia tulla,» ohkas Thomas. «Aga ega ma poissi tegelikult süüdistada ka ei saa.»

«Ta on täpselt selline, nagu ma ette kujutasin.» Ütlesin seda vaikselt ja aeglaselt, keskendudes, et hääldada sõnu nii, nagu vanaisa oleks hääldanud, pehme põrinaga, mida ma võisin järele teha, mida olingi terve elu järele teinud. Aga see tundus võlts ja ma võpatasin, kui püüdsin Thomas Smithi hääldusega eksiteele viia. Sõnad olid tõsi. Eoin oli just selline, nagu ma olin kujutlenud. Aga mina polnud tema ema ja miski siin polnud tõeline.

Kui ma taas ärkasin, oli pea palju selgem ja värvid, mis olid tulevalgel tumepunaselt ja oranžilt ujunud, olid nüüd paigal, kindlate joonte ja täpsete kujudena. Valgus kasvas – või hääbus – kahe kõrge akna klaasi taga. Öö oli hajunud, aga unenägu jätkus.

Kaminatuli ja vanaisa nimega väike poiss olid mõlemad läinud, aga valu oli teravam ja õrnade kätega mees oli ikka kohal. Thomas Smith istus toolil kössis, justkui oleks mind vaadates magama jäänud. Olin kunagi uurinud teda mustvalgelt, kui ta vaatas mulle vastu vanalt fotolt, nüüd uurisin jälle, kinnitades endale, et mu luuludes pole midagi ohtlikku. Toas olevad varjud ei andnud mehele just eriti värvi juurde. Tema juuste toon – tume – polnud fotoga võrreldes muutunud, aga läinud aegade üle pea silutud juuksed olid vajunud sügaval asetsevatele silmadele, mis olid sinised, nagu ma teadsin, ja see oli ka ainus värv, mida ma udus eristasin. Thomase huuled olid pisut paokil, nende leebe kuju ja õrn kaar mahendasid lõuga, mis oli liiga kandiline, nägu, mis oli liiga kõhn, põsesarnu, mis olid liiga teravad.

Thomas kandis palju vanema mehe riideid: kõrge vöökohaga pükse, ülakeha katvat lamedat vesti. Hele kraeta särk oli kurguni kinni nööbitud. Varrukad olid küünarnukkideni üles kääritud, mustades kingades jalad tugevasti põrandal, otsekui oleks Thomas suigatanud mõttega, et kohe äratatakse ta üles. Ta näis kõrge korjuga toolis pikk ja kondine, käed lõdvalt rippu, sõrmed põranda poole – troonil uinunud kurnatud sõdalaskuningas.

Mul oli janu ja põis oli täis. Nihutasin end vasakule küljele ja püüdsin end püsti ajada, ahhetades tulise valu üle küljes.

«Ettevaatust! Nii tuleb haav uuesti lahti,» protestis Thomas, tema hääl oli magamisest kare ja Iirimaast pehme. Tool kriiksatas, kui kuulsin teda tõusmas, aga ma ei teinud temast väljagi ja tundsin, kuidas tekk vajub mu õlgadelt maha, kuigi võtsin end kokku ja hoidsin lina rindade ees. Kus mu riided olid? Olin Thomasele selja keeranud, lebasin nüüd, paljas selg tema poole, ning kuulsin, kuidas ta läheneb ja peatub voodi juures.