Pooleldi naine, pooldeldi loom. Isemoodi, nõrga aruga, kentsakas või suisa hull

Loe katkendit Maggie O’Farrelli romaanist «Hamnet». See on lugu kaksikutevahelisest sidemest ja leinaga karidele kiskuvast abielust. See on ka lugu pistrikust ja tema perenaisest; kirbust, kes satub Aleksandriast väljuvale laevale; ja kindameistri pojast, kes eirab häid tavasid, et võita ebatavalise naise armastust. Ennekõike on see õrntundeline meenutus poisist, kelle elu on täiesti unustatud, kuid kelle nime kannab üks kuulsamaid näidendid, mis eales kirjutatud.

Hiljem, kui tund lõppenud, sammub koduõpetaja maja tagahoovi. Õigupoolest tuleks tal suunduda linna poole, alustada pikka koduteed, ent ta soovib piigat tingimata veel kohata, teda rahumeeles vaadelda, vahest mõne sõnagi vahetada. Tal on kange isu lindu lähedalt uurida, kuulda, missugune hääl noka vahelt välja tuleb. Tahaks näitsiku rasket palmikut pihus kaaluda, tunda näppude vahel põimingu siidiseid seljakuid. Ümber majaseina minnes piilub noormees akende poole. Taluõuele ei ole temal muidugi mingit asja. Perenaine võib otsemaid läbi näha, mis ta siit otsib, ja sissetungija minema kihutada. Ta võib oma tööst ilma jääda, võib ohtu seada niigi oraste peale tehtud kokkuleppe, mis isal oli õnnestunud lesknaisega sobitada. Kuid seegi mõte ei peata teda.

Noorsand läheb üle õue, katsudes loikudest ja sõnnikukängardest mööda astuda. Väljas oli vihma sadanud, siis kui tema poistele subjunktiivi selgitas: ta kuulis vee trummeldamist vastu kõrget rookatust. Taevas hakkab valgusest tühjaks nõrguma, päike vajub madalale, õhus on tunda lahkuva talve kõhedat näpistust. Üks kana siblib agaralt mullas, kluuksudes tasa omaette.

Ta mõtleb aina tüdrukule, juuksepalmikule ja kullile. Ning ta hinges tärkab aimus, kuidas sunnitud tunniandmise koormat väheke kergendada. See töö taluniku lastega siin rõõmutus ja hirmsas kohas võib veel talutavaks saada. Vaimusilma kerkivad jutlemised pärast õppetunde, jalutuskäik metsas, kokkusaamine mõne sara või küüni taga.

Ta ei oska hingeski aimata, et naine, keda ta nägi, on taluniku vanim tütar.

Piigast räägitakse ümbruskonnas kõiksugu jutte. Ta olla isemoodi, nõrga aruga, kentsakas või suisa hull. Kuulukse, et ta uitavat alatasa ilma saatjata kõrvalistel radadel ja metsateedel, korjates nõiajookide tarvis taimi. Tüli ei maksa temaga norida, sest teadjad ütlevad, et oma tarkused saanud ta ühelt vanaeidelt, kes segas maarohtusid ja vestis himujutte ning võis lapse ainsa pilguga surmata. Võõrasema pelgavat aina, et tüdruk talle mõne needuse peale paneb, iseäranis nüüd, kui peremees surnud. Isa pidi teda siiski kalliks pidama, sest vanimale tütrele oli testamendiga jäetud kopsakas kaasavara. Ehk kes teda küll kosida tahaks. Pidavat liig metsik olema, et meesterahvale kõlvata. Piiga ema, olgu issand talle armuline, olnud mustlane või nõid või metshaldjas – koduõpetaja on kõiki neid imelugusid kuulnud. Ta oma ema vangutab pead ja naksutab keelt, kui tüdrukust juhtumisi juttu tuleb.

Noormees ei ole teda ihusilmaga näinud, ent kujutleb näitsikut pooleldi naise, pooleldi loomana: puhmas kulmud, vaevakas samm, hallikirju juuksepahmak, kleidiservas kuivanud pori ja lehepuru. Surnud metsamoori tütar. Küllap kõnnib kööberdades ja pobiseb enda ette, näpud sügaval paunakeses täis sajatusi ja salarohte.

Maggie O’Farrell, «Hamnet». Foto: Raamat

Koduõpetaja laseb silmadega üle seaaediku varjulise katusealuse, üle tara kohal koogutavate paljaste õunapuuokste. Ta ei usalda tollele peretütrele asja eest, teist takka sülle joosta. Ta tõstab värava lahti ja astub teerajale. Kiikab üle õla elumaja akendesse, lauda ukseavasse, kust paistab latrites mäluvaid ja noogutavaid kariloomi. Kus piiga küll olla võiks?

Ta mõtted kistakse hullu nõiatütre küljest lahti, kui pahemat kätt korraga liikumist kostab: ukse avanemine, seelikute kahin, kriuksatav hing. See on linnuga tüdruk! Seesama. Piiga ilmub ühest õuepealsest hurtsikust välja ja tõmbab ukse kinni. Otse tema silma all, justkui oleks ta tüdruku üksi oma mõttejõuga kohale võlunud.

Noorsand köhatab, rusikas suu ees.

«Tere päevast,» lausub ta.

Näitsik pöörab ümber. Vaatab rääkijale viivu otsa, kergitab kulme, otsekui näeks ta selgesti teise mõtteheietusi, nagu oleks noormehe pea kristallselge allikas. Ta pilk rändab peanupust kuni saabasteni ja jälle tagasi.

«Tere, härra,» vastab tütarlaps vähe aja pärast ja teeb vaevumärgatava kniksu. «Mis teid Hewlandsi toob?»

Tema hääl on selge, tasakaalus, klaar. See mõjub noormehele silmapilkselt: süda hakkab peksma, rinnus läheb kuumaks.

«Ma annan siin poistele tunde,» sõnab ta. «Õpetan ladina keelt.»

Ta ootab, et need sõnad avaldavad mõju, et piiga noogutab aupaklikult. Ta on õppinud mees, haritud inimene, kirjaoskaja. Ei ole siin matsiga tegemist, armuline preili, tahaks ta ütelda, ei ole ma lihtne talupoeg.

Näitsiku ilmes ei muutu aga miski. «Aa,» teeb ta vaid. «Koduõpetaja. Muidugi.»

Huvitu vastus ajab nooruki segadusse. See on ülepea üks mõistatuslik olend: raske on arvata nii tema vanust kui seisust majapidamises. Koduõpetajast on ta ehk veidi vanem. Riided nagu teenijal, jämedakoelised ja määrdunud, ent jutt nagu daamil. Ta on pikka kasvu, pea sama pikk kui noorsand ise, juuksed sama tumemustad. Tema sirge silmavaade kuuluks justkui mehele, kuid kehaehitus ja kuju nahkvesti sees vaieldamatult naisele.

Nooruk otsustab, et talitada tuleb südikalt. «Kas ma tohiksin … su lindu näha?»

Piiga veab kulmu kipra. «Lindu?»

«Silmasin sind ennist metsa poolt tulemas. Sul oli käsivarrel üks lind. Kull. Ta paistis …»

Alles nüüd reedab tütarlapse nägu tundevälgatust: muret, ärevust, isegi hirmu. «Parem, kui teised sellest ei tea,» ta osutab maja suunas, «mul keelati temaga täna kõndima minna, aga ta oli nii rahutu, nii näljane, ma lihtsalt ei võinud teda luku taha jätta. Te ei hinga ju kellelegi? Et nägite mind, et ma käisin väljas.»

Koduõpetaja naeratab. Astub sammu lähemale. «Ma ei lausu sellest sõnagi,» kõlab õilsameelne, trööstiv tõotus. Ta surub peo neiu käsivarrele. «Ei tasu selle pärast südant vaevata.»

Piiga viib pilgu vilksti rääkija silmadesse. Nad tunnistavad teineteist lähestikku. Tüdruku silmad on peaaegu kullakarva, tume merevaigusõõr keskel, rohekad tähnid ümber. Pikad tumedad ripsmed. Kahvatud palged, tedrekiri üle ninaotsa ja põsenukkide tipitud. Siis teeb ta midagi kummalist: paneb oma peo noormehe käele. Haarab pöidla ja nimetissõrme vahelt kindlalt kinni. Pigistus on tugev, tungiv, iseäralikult ihulik, peaaegu valus. See paneb õhku ahmima. Paneb pea ringi käima. Surve on vankumatu, erakordne. Ta ei tea, et keegi oleks teda iial niiviisi sõrmede vahelt puudutanud. Kui ta tahakski kätt vabaks saada, tuleks tal seda järsult rebida. Näitsiku jõud on imekspandav, ja nagu noorsand nendib, kummaliselt erutav.

«Ma …» alustab ta, teadmata õieti, kuhu see lause välja viib, mida ta öelda tahab. «Kas …»

Ühe ropsuga laseb piiga teise käel langeda, tõmmates käsivarre eemale. Koht, kust tüdruk kinni oli hoidnud, tundub kuum ja kaitsetu. Nooruk hõõrub kätt vastu otsaesist, justkui seda turgutades.

«Tahtsite mu lindu näha,» ütleb piiga korraga toimekalt, võtab seelikusabade vahele peidetud keti küljest võtme, keerab ukse lukust lahti ja lükkab pärani. Seejärel astub sisse, hämmeldunud noorsand kannul.

See on pisike hämar ja kitsas ruum, mis lehkab kuiva seisnud õhu ja millegi tuttava järele. Ta tõmbab ninaga: puidu ja lubja lõhn, sekka midagi magusat ja peent. Sinna juurde kriidi ja muskuse maik. Ja naine tema kõrval: ta haistab tema juukseid ja nahka, emb-kumb neist lõhnab kergelt rosmariini järele. Ta on juba kätt välja sirutamas – piiga õlad ja piht on peibutavalt lähedal, ja mis ta temast muidu siia kutsus, kui temalgi ei mõlguks mõttes …

«Siin ta on,» sõnab tütarlaps rutakalt vaikse häälega. «Kas näete?»

«Keda?» pärib noormees, hajevil pehme piha ja rosmariinilõhna lähedusest, riiulite ridadest, mis ümberringi kuju võtavad, sedamööda kuidas silmad pimedaga harjuvad. «Mida?»

«Minu pistrikku,» vastab neiu edasi astudes ning nüüd silmab nooruk aida tagaseinas kõrget tugipuud, mille otsas troonib varitsejalind ise.

Linnu pea on katte varjus, tiivad koos, soomustega kaetud ookerkollased küünised ümber õrre. Ta keha on kühmus, turi justkui vihma kaitseks turris. Tiivasuled on mustjad, ent rind hele ja säbruline nagu puukoor. Tundub uskumatu seista nii lähedal olendile, kelle asupaik on ilmeksimatult kuskil mujal, tuulte voogudes, pilvedes, vahest koguni müüdis.

«Püha jumal,» kuuleb nooruk end ütlevat. Piiga pöörab ümber ja esimest korda levib ta näol naeratus.

«Õigupoolest on ta tuuletallaja,» sosistab tüdruk. «Üks mu isa sõber, preester, kinkis ta mulle, kui ta veel pisike oli. Käin teda väljas lennutamas. Ma ei võta silmakatet ära, aga ta teab, et olete siin. Ta jätab teid meelde.»

Koduõpetaja ei kahtle selles. Ehkki linnu silmad ja nokk on peidus tillukese nahkse katte all – kas kitse või lamba nahast, leiab nooruk end oma meelehärmiks arutlemas –, rapsib ja pöörleb väike peake iga lausutud sõna, iga vähima liikumise peale. Nooruk tunneb korraga, et tahaks linnule otsa vaadata, näha seda jälgivat silma, teada, mis on katte taga.

«Ta püüdis täna kaks hiirt,» poetab näitsik. «Ja ühe uruhiire. Ta lendab,» seletab ta kuulaja poole keerates, «päris kuuldamatult. Nad ei märkagi teda.»

Piiga silmavaatest julgust saades sirutab nooruk käe välja. Puutub neiu varrukat, vesti ja viimaks vöökohta. Põimib käe ümber piha, sama kindlalt kui teine ta kätt oli pigistanud, ning katsub teda enda vastu tõmmata.

«Mis su nimi on?» küsib ta.

Tüdruk rebib end eemale, kuid haare tugevneb.

«Seda ma ei ütle.»

«Ütled.»

«Lase mind lahti.»

«Enne ütle oma nimi.»

«Kas siis lased mul minna?»

«Jah.»

«Kuidas võin ma teada, et õpetajahärra lubadust ei murra?»

«Mina ei murra kunagi oma lubadust. Sõnadega käin ma hoolsalt ringi.»

«Kas sama hoolsalt kui kätega? Lase mind ometi lahti.»

«Kõigepealt nimi.»

«Ja siis lased vabaks?»

«Jah.»

«Olgu pealegi.»

«Nii et ütled?»

«Ütlen …»

«Mis su nimi siis on?»

«Anne,» sõnab näitsik, või paistab sõnavat selsamal hetkel kui noormees nõuab: «Ma tahan teada.»

«Anne?» kordab nooruk heitunult, lausudes nime, mis on ühtaegu nii tuttav kui võõras. Seda nime kandis ta õde, kes suri napi kahe aasta eest. Ta ei olnud, nagu ta nüüd taipas, õe nime pärast matusepäeva suhu võtnudki. Korraks näeb ta vaimusilmas taas vihmamärga kalmistut, tilkuvaid jugapuuoksi, maa tumedat sisikonda, mis on lõhki käristatud, et võtta vastu valgesse kangasse mähitud kogu, nii õbluke ja väike. Liiga pisike, et nõnda ihuüksi mulla rüppe minna.

Pistrikupiiga kasutab selle hämmeldushetke ära ja lükkab nooruki eemale, nii et too piki seinu kulgevate riiulite vahele lendab. Kostab iseäralik kõmatav kajalaine, nagu veereks tuhandeid mängukuule või pallikesi oma pesadesse. Ta kompab ringi ja haarab pihku ümmarguse kera, see on prink, külm, otsas väike varreke. Järsku taipab nooruk, kust see tuttavlik hõng tuleb.

«Õunad,» sõnab ta.

Näitsik ta vastas turtsatab, pihud riiulile toetatud, pistrik õla kõrval. «See on õunaait.»

Noormees tõstab õuna nina alla ja nuhutab selle erisugust vahedat ning haput lõhna. Silme ette kerkib terve rodu häguseid pilte: langenud lehed, vihmast raske rohi, koldesuits, ema tehtud road.

«Anne,» kordab nooruk hambaid ubinasse surudes.

Tüdruk muigab, kõverdades huuli moel, mis koduõpetajat vihastab ja samas rõõmustab. «See ei ole minu nimi,» ajab piiga tagasi.

Tehtud pahameele ja osatise kergendusega langeb õuna hoidev käsi suu juurest. «Justsama sa ütlesid, et on.»

«Ei ütelnud.»

«Ütlesid ju.»

«Siis ei kuulanud sa hästi.»

Pooleldi söödud õun visatakse maha ja noormees astub tüdrukule lähemale. «Räägi ometi välja.»

«Ei ma räägi.»

«Räägid küll.»

Noorsand paneb käed neiu õlgadele ja laseb sõrmeotstel üle käsivarte libiseda, nähes, kuidas puudutus teise värisema paneb.

«Küll sa siis räägid,» jätkab ta, «kui me suudleme.»

Piiga kallutab pead. «Häbematu,» teatab ta. «Mis siis, kui seda iialgi ei juhtu?»

«Kuid see juhtub.»

Neiu käsi leiab taas noormehe käe, näpud vajutavad pöidla ja nimetissõrme vahele. Nooruk vaatab teda imestusega. Ta näeb välja nagu naine, kes loeb mõnd eriti keerukat kirjatööd; naine, kes proovib midagi ära mõistatada, lahti harutada.

«Hmm,» venitab piiga.

«Mis sa teed?» pärib nooruk. «Miks sa mu käest niiviisi kinni hoiad?»

Tüdruk veab kulmu kortsu, vaatab küsijale uurivalt otse silma.

«Mis lahti?» tahab noorsand teada, tundes korraga rahutust neiu läheduse, tema vaikimise ja pinevuse pärast, tema raudse haarde pärast. Õunad kõhutavad ümberringi riiuliõnarustes, tuuletallaja konutab liikumatult õrrel, kael õieli.

Piiga kallutab end nooruki poole. Laseb käest lahti ja see tundub taas marraskil, justkui kooritud, nülitud. Sõnagi lausumata vajutab näitsik huuled teise suule. Noormees tunneb sametist huulepaari, hammaste järsku survet, näonaha rabavat siledust. Seejärel tõmbub piiga eemale.

«Mu nimi on Agnes,» sõnab ta. Seegi nimi on koduõpetajale tuttav, ehkki ta ise ühtegi kohanud ei ole. Agnes. Välja öeldes kõlab see teisiti, kui ehk kirjas on, «g» jääb pea kuuldamatuks, varjatuks. Keel keerdub, et tähte välja ütelda, ent peatub poolel teel. Ann-is. Ann-es. Tuleb toetuda esimesele silbile ja siis järgmisele hüpata.

Näitsik lipsab riiuli ja noorsandi vahelt välja. Lükkab ukse lahti ja valgus teispool läve on pimestavalt ere, lausa vallutav. Siis paugatab uks kinni ja poiss jääb üksi koos pistrikuga, õuntega, metsa ja sügise lõhnaga ning linnu kuiva sulesooja rammusa lehaga.

Ta mõtted on laokil – suudlus, õunaait, mälestus piiga pehmetest õlgadest, sepitsused selle kallal, mis järgmine kord ette võtta, kuidas teenijatüdrukuga omakeski jääda –, nii et alles poolel koduteel torgatab talle järsku midagi meelde. Kas ei liikunud mitte kuuldus, et Hewlandsi vanim peretütar pidavat kambris kulli?