Ka kõige kaunima linna rentslist tuleb ikka kusehaisu

Foto: Shutterstock

Ilmus põnevuskirjaniku L. J. Rossi «Gregory» sarja uus raamat, kevadel avaldatud «Teeskleja» järg pealkirjaga «Hüsteeria». Loe raamatust katkendit.

«Hüsteeria» L. J. Ross Foto: Raamat

Ilusas maailmas on mõrv ikkagi inetu … Nüüdsama juhtumi lahendanud ja Iirimaalt naasnud psühholoogist kriminaalprofileerija doktor Alexander Gregory saab Prantsuse politseilt kutse, millest pole võimalik keelduda. Käes on Pariisi moenädal ja surema hakkab maailma kauneimaid naisi. Kaunitaride nägu rünnatakse terariistaga ja ajakirjandus tõuseb tagajalgadele. Ühel ohvril õnnestub eluga pääseda, aga ta on nii traumeeritud, et ei saa rääkida. Olulise tunnistaja abita jäänud politsei on jõuetu. Karta on, et tapja ründab varsti taas ja korrakaitsjad ei suuda teda takistada. Kas Gregory võimuses on inimaju saladused luku tagant välja päästa, enne kui hilja? Pariisi kaunisse miljöösse paigutatud tempokas põnevusloos vürtsitab mõrvu ja salapära tsipake musta huumorit.

***

Pariis, Tuileries’ aed

September 2019

Sügisesest Pariisist on kehvemaidki paiku.

Hunnitu linn kümbles varahommikuses päikesepaistes, mis puudutas areldi Pariisi ooperiteatri Palais Garnier’ katuse­tippe ja pani Seine’i jõe säbrulise pinna sulakuldselt kilgendama. Siin näitas oma ülemjõudu vana maailm; suur­sugused võlvkaared ja Pariisi lubjakivi, armastajate, kunstnike, kirjanike ja – otse loomulikult – ülirikaste pärusmaa.

Aga ka kõige kaunima linna rentslist tuleb ikka kusehaisu.

Eva Bisset ei pannud lehka õieti tähelegi; ta kihutas kipaka mopeediga läbi 1. arrondissement’i kõrvaltänavate ning tema uljas hoolimatus elu, jäsemete ja liiklusreeglite vastu tuli asjaolust, et ta teadis selles suurepärases linnas iga viimast kui tänavasopikest ja sillutisekivi. Kuninglikud hooned tuhisesid ähmase reana mööda, kui Eva sukeldus ringisagivate sõidukijuhtide möllu, kes toimetasid toitu ja lilli Pariisi seltskonnaelu kõrgkihtidele, mille asukate arv sedamööda üha kasvas, mida lähemale jõudis moenädal – iga kahe aasta tagant toimuv sündmus, mis toob igast maailmanurgast kokku kuulsusi, disainereid ja modelle, kõigil ihk ise näha ja nähtaval olla.

Eva nägi neid.

Ta nägi pikakasvulisi glamuurseid mehi ja naisi Louvre’i püramiidi juures poseerimas või kunstipäraselt mõnele jõekaldaid palistavale maalilisele puidust pingile laotumas, seljas geomeetrilise mustriga napivõitu rõivad, mis maksid arvatavasti rohkem kui terve tema korter. Eva vaatles neid elu varju­küljelt – tundmatu, nähtamatuna –, toimetas gluteenivaba sushi’t kondikubudele, kes söandasid seda vaevu näkitseda, ja murdis tööd tehes pead, kui rikas või hoopis õnnetu peab küll olema, et keelduda pakutud toidust isegi siis, kui oled näljane.

«Eh! Salope! Regarde óu tu vas, idiote!»

Taksojuhi kurjast sõnavalingust välja tegemata sooritas Eva äkilise põike ümber üüriauto kapoti ja kiirustas edasi, ületades nähtamatu piirjoone reaalse ja tolle maailma vahel, mida asustavad vähesed äravalitud, kelle tujude ja soovide täitmine on tema ülesanne. Ta püüdis kujutleda, mis tunne võiks olla elada rahamuredeta, einestada kõige peenemates restoranides ja magada öösiti rahulikult, ilma mingi hirmuta.

Ent hirme on mitut sorti ja ühtäkki turgatas Evale pähe, et vahest on hoopis tema õnneseen, sest ilmas on neidki, kes võivad selles sädelevas paradiisis küll elada, kuid ei tohi sealt iial lahkuda.

 

Järgmise hooaja moevärvid on oranž ja roosa.

Seda kinnitas juba põguski pilk Tuileries’ aeda ühe purskkaevu ümber kogunenud inimestele, kelle hommikutuules voogavate eredavärviliste siidrõivaste väljanäitus pani Eva kulmu kergitama. Naeratuse näole mananud, hiivas ta toitu täis suure jahutuskoti üle õla ja astus üle muruplatsi nende poole, ise koti raskuse all veidi hingeldades.

Tuileries’ aed asub keset linna, ida poole jääb Louvre ning läände Concorde’i väljak. Rajatud Catherine de Medici soovil Tuileries’ palee tarvis, sai sellest pärast revolutsiooni avalik park. Nüüdseks aga oli see koht, kus turistid, üliõpilased ja Pariisi pintsaklipslased võivad jalgrattaga sõita, ringi jalutada ja seltskondlikult suhelda või – nii nagu praegu – kokku tulla, et pildistada üles maailma ilusaimad mehed ja naised, kelle riided on pigem kunstiteosed kui rõivad.

Lähemale jõudes jäi Eva korraks seisma, et saatelehelt nime kontrollida.

Gabrielle Leroux.

Igaüks, kes iial juuksuri- või ilusalongis ajaviiteks ajakirju lugenud, tundnuks ära nii nime kui ka naise, kellele see kuulus, aga Eval jäi lugemiseks üldiselt vähe aega. Seega ei öelnud nimi Leroux talle eriti midagi ning ta libistas pilgu üle summa kogunenud inimeste, rajades lootuse taevasele inspiratsioonile, mis saabus üleni musta riietatud pikakasvulise turjaka mehe kujul.

«Excusez-moi? Gabrielle Leroux?»

Kiirustamata uuris turvatöötaja Eva nägu, peatas pilgu viivuks ta rinnal ja nookas lõuaga sinnapoole, kus seisis väike valge telk.

«Elle est dans la tente,» pomises ta. «Tu n’as pas un petit quel­que chose pour moi?»

Eva ei teinud viimasest lausejupist välja ja puges mehest mööda, ise kõvasti higistades, sest kotist kerkis auru.

«Puis-je vous aider?»

Külmade sinisilmadega piitspeenike naine uuris Evat pealaest jalatallani ja põimis siis käsivarred vaheliti.

«J’ai une livraison pour Mme. Leroux?»

Naine sirutas käe välja. «Je vais le prendre.»

Eva tammus jalalt jalale ega lasknud kotti käest. «Ah, c’est cent soixante-dix euros …»

Naine pööritas silmi, pomises umbes midagi sellist, et ei kanna sularaha kaasas, ja kadus telki tagasi. Eva ootas, pilk visalt maas, ning telgikanga piludest läbi kostev vestlus pani ta näo vihast ja häbist õhetama.

Peagi ilmus naine uuesti välja.

«Voila,» ütles ta ja laksas Eva pihku õhukese raharulli – täpselt arve jagu, mitte sentigi rohkem.

Eva jäi üheks pikaks ja piinlikuks viivuks naise nägu uurima, pomises siis tänusõnad ja keeras kähku selja, asudes läbi pargi tagasiteele.

 

Eva isiklik universuminurgake oli märksa vähem glamuurne kui äsja Tuileries’ aias nähtu. Barbèsi piirkond asus linna põhjaosas, ida pool selliseid populaarsemaid piirkondi nagu Montmartre ja Pigalle, kuhu koguneb parvede viisi turiste, et imetleda võimsat Sacré-Coeuri ja sealt avanevaid panoraamvaateid kogu linnale, või Moulin Rouge’i eredaid tulesid. Sestap polnud jõukam rahvas siia veel jõudnud ning ümberkaudu ei leidunud kuigi palju ketikauplusi ega otsekui ühe vitsaga löödud kohvisalonge. Ei, siinne kant oli endiselt elav ja kultuuriderohke ning Boulevard Barbèsi palistavatest arvukatest restoranidest ja kulinaariakauplustest uhkas tänavale mitmesuguste vürtside hõngu. Üks selliseid kohti oli ka kohvik Michel; peatänavast eemale peidetud tibatilluke urg, spetsialiseerunud peenele köögikunstile, mis rahuldab ka kõige nõudlikumaid maitsemeeli. Eva isa oligi see eponüümne Michel, kelle hea ärivaist oli võimaldanud kohvik-restoranil juba niigi üleasustatud turunišis püsima jääda, kuid liiga vara saabunud surm röövis isalt võimaluse töö viljadest rõõmu tunda.

Restorani juhatamise oli nüüd üle võtnud Eva abikaasa.

Mõttest Jean-Pierre’ile jooksis selga mööda üles tibatilluke hirmujudin ja Eva viivitas mopeedimootori väljalülitamisega, sõrmed kramplikult ümber süütevõtme.

Mis tujus mees täna võiks olla?

Tavaliselt järgnes halvale päevale üks-kaks head, mille jooksul meest muserdas süütunne eelmisel päeval virutatud sinikate või haavade pärast. Sel ajal võis Jean-Pierre olla hurmav; osavõtlik ja hell, just nagu siis, kui nad alles tutvusid. Rääkida, kui väga ta Evat armastab, unustamata seejuures meelde tuletada, et üksnes Eval on võime teda endast välja ajada. Kui mees ei hooliks temast nii väga, kui Eva ei tekitaks mehes nii kirglikke tundeid, ei oleks mees sunnitud teda lööma, olgu siis käe või jalaga.

Või rusikaga näkku.

Eva sõrmed sattusid justkui iseenesest paremale oimu­kohale, kus sellest vahejuhtumist andis tunnistust vaid tibatilluke arm.

Tegelikult oli see tõesti olnud tema viga.

Ta poleks pidanud avaldama arvamust, et nurjunud lapse­saamine on mehe süü. Ilma pealgi poleks tohtinud Jean-Pierre’i mehelikkust kahtluse alla seada ega soovitada tal arsti juures tervist kontrollida.

Mehel on ometi oma uhkus, nagu Jean-Pierre talle jõuga meelde tuletas.

Kõhus jõnksatas, kui ta mõtles lapsele, kes tema sees praegu kasvab. Peaks mehele rääkima – Jean-Pierre läheks rõõmu pärast arust ära, eriti kui tuleks poiss, ja ehk tooks see uudis välja mehe leebema külje.

Ehk annaks see mulle veidi hingamisruumi.

Ta pani käe kõhule ja püüdis kujutleda tibatillukest elu, mis temas kasvab. Lootel oli vanust vaid mõni nädal ning Eva muretses, et kui abikaasale rääkida, hakkaks mees peagi teda süüdistama, kui rasedus peaks jälle iseeneslikult katkema. Jean-Pierre armastas toonitada, et on ärimees, mitte ämmaemand. Ei hakka tema end naistehädadega koormama.

Eva sulges silmad ning kujutles sulgpehmeid juukse­ehmeid ja pontsakaid põski; tillukesi sõrmi ja varbaid.

Üle ta näo valgus kaunis naeratus ja korraga valdas teda teadmine, et mis iganes teda kohvik Michelis ka ees ootaks, ta tuleb toime, sest enam ei ole ta üksi.