Lustakas näide, kuidas mõtleb üks 11-aastane tüdruk

Foto: Shutterstock

Kirjastusel Eesti Raamat on ilmunud Katie Kirby «Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu» – särtsakas ja kaasakiskuv lasteraamat teismeikka jõudmise keerukusest.

Katie Kirby, «Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu». Foto: Raamat

Raamat on kirjutatud 11-aastase tüdruku pilgu läbi ja päevikustiilis, teksti ilmestavad WhatsAppi vestlused ja muhedad illustratsioonid. See on ülimalt vaimukas ja heas tempos kulgev lugu, millega paljud põhikooliealised tüdrukud võivad samastuda - sõpradest lahkuminek, koolikiusamine, närvidele käivad väikevennad, soov kuhugi kuuluda, palju teadmatust ja piinlikkust, teismeliseks saamise rõõmud ja valud.

Loe raamatust katkendit!

***

Pühapäev, 22. august

Tead mis? Ma võtsin lõpuks ometi julguse kokku, et mampsilt rinnahoidjat paluda!

Pärast seda, kui olin tükk aega püüdnud leida parimat viisi, kuidas seda teha, prahvatasin küsimuse lõpuks lihtsalt välja, kui ta õhtusöögiks kanapada segas. Põhimõtteliselt: «Lõhnab hästi, mamps. Mul on rinnahoidjat vaja.»

Ta paistis pisut segadusesse sattuvat (ilmselt sellepärast, et olin kiitnud tema pajarooga, mis tegelikult lõhnas vastikult). Siis ta ütles: «Ee, oled sa kindel, kullake? Ma arvan, et sa peaksid ehk enne pisut rohkem, noh … selles vallas arenema, enne kui rinnahoidja ostad.»

AITÄH, MAMPS.

Mul polnud muud valikut, kui talle faktid ette laduda, nii et ütlesin:

KUI MA RINNAHOIDJAT EI SAA, SIIS ON KOGU MU ELU LÄBI!

Ma olen ju peaaegu kaksteist (põhimõtteliselt) ja kõigil – sõna otseses mõttes KÕIGIL – mu vanas klassis oli juba rinnahoidja. Noh, peaaegu kõigil. Poistel muidugi mitte. Võib-olla ainult mõnel polnud. Suuremal osal tüdrukutest, kellel rinnahoidja oli, polnud seda isegi vaja, aga see ei ole oluline. Nagu Liv ütles, olla põhikoolis rinnahoidjata = olla seltskonna heidik! Mis on tegelikult pööraselt ebaõiglane, aga mina pole neid lolle reegleid välja mõelnud.

Igatahes, lõpuks oli mamps nõus. Ta viib mind homme linna, kuni Toby on Leo juures. Me veedame koos mõnusa tüdrukute päeva ja ta ütles, et kui ta aja saab, siis lähme äkki isegi maniküüri. Täiega elevil! 😃

Esmaspäev, 23. august

HOIATUS TULEVIKU MINALE

See sissekanne on rinnahoidja ostmisest koos ema JA seitsmeaastase vennaga, nii et kui sa nüüd pigem pilgu mujale viid ega taha seda piinarikast kogemust meenutada, on see täiesti mõistetav … ja soojalt soovitatav.

Appi, ma tahan seda kirjutades lihtsalt surra.

Okei, ma räägin. Kõik hakkas viltu vedama siis, kui Leo ema helistas hommikul ja ütles, et Leo oksendas kogu öö, nii et Toby ei tohiks ilmselt neile külla minna. Meil oli kaks valikut: kas Toby meiega poodi kaasa võtta või mõnel teisel päeval minna. No mina tundsin suurt kiusatust mõni teine päev minna, aga põhikooli alguseni on jäänud ainult üksteist päeva. Ma tõesti ei saa enam ühtegi hinnalist rindade kasvatamise tundi kaotada.

Aga kujutad sa ette, mis tunne on minna esimest korda rinnahoidjat ostma koos oma väikese vennaga? Ei? Noh, veab sul!

Niipea, kui me jõudsime «intiimpesu» («alkarite» peen nimetus) osakonda, hakkas Toby ringi jooksma, pannes endale rinnahoidjaid pähe ja leelotades:

LOTTIEL ON SUURED TISSID!

LOTTIEL ON SUURED TISSID!

See oli ühteaegu faktiliselt vale ja jube piinlik! Ta on seitsmeaastane, kes käitub nagu kahene.

Järgmisena viipas mamps müüjale ja ütles talle oma kõige valjema häälega: «Tere, ma tulin siia tütrega ja tahaksime teda ESIMESE RINNAHOIDJA ostmiseks üle mõõta!»

Mind ei üllataks, kui teda oleks kuulda olnud ka kusagil väga kaugel, näiteks Alaskal või Birminghamis. Ta oleks niisama hästi võinud kaasas kanda hiiglaslikku vilkuvate tulukestega silti.

Tulime siia tema ESIMEST rinnakat ostma!

Ma ei olnud ka üldse teadnud, et mind peab enne ära mõõtma, mis oli ilmselt hea, sest kui mamps oleks seda mulle ette öelnud, poleks ma sellega kohe kindlasti nõus olnud. Võõra inimese ees enda poolalasti kiskumine ei ole mul mõnusa esmaspäeva pärastlõuna veetmise tegevuste nimekirjas just kõrgel kohal.

Õnneks ütles naine, kes mind mõõtis, et võin T-särgi selga jätta. Tema nimi oli Paula ja tuli välja, et Paulal on kõige KOLOSSAALHIIGLASLIKUMAD tissid, mida ma olen ELU SEES näinud. (Jah, nii suured, et ma pidin nende kirjeldamiseks välja mõtlema uue sõna.) Kujutan ette, et Paula suurusnumber on vist 170ZZ või midagi sellist. Ja ta muudkui õhkas: «Ahh, milline eriline hetk!» ja «Nonii, ma arvan, et peame võtma väga väikese korvisuuruse …», pilgutades samal ajal mampsile silma.

Tahtsin end lihtsalt kerra tõmmata ja hommikumantlite vahele ära peita.

Proovisin selga paari suurusnumbrit ja lõpptulemus on see, et kannan suurust 60AA. Kes oleks võinud arvata, et selline suurus nagu topelt A on olemas? See on peaaegu ainuke hetk elus, kui A saamine on halb asi ja F ei tähista kohe kindlasti läbikukkumist! ☹

Aga vähemalt on mul nüüd rinnahoidja. Noh, kui täpne olla, siis kolm rinnahoidjat! Kaks tavalist valget ja üks kahvaturoosa, mis on pisut peenem. Sellel on keskel tilluke lips ja ilusad lillad servad.

Kui poest lahkusime, lasin mampsil kotte kanda, juhuks kui keegi peaks mind nägema, ning siis viisime Toby Lego poodi, et talle midagi toredat osta, sest ta «oli nii hästi käitunud» (vaieldav!).

Koju jõudes jooksin otsejoones üles oma tuppa ja panin peene roosa rinnahoidja selga. Tundsin end palju küpsemana. See tundus natuke naljakas, aga see meeldis mulle. Tagasi alla minnes ma häbenesin pisut, et paps või Toby saavad aru, aga kui nad ka märkasid, ei öelnud nad midagi. Noh, Toby karjus mulle: «PEPUNÄGU!», aga see on tema puhul täitsa tavaline asi.