Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Julge romaan naise seksuaalsusest pakub lohutust nii naistele kui meestele

FOTO: Shutterstock

Laura Lindstedti «Minu sõber Natalia» on julge romaan noore naise seksuaalsusest, teraapiast, loo jutustamise ja identiteedi jõust.

Natalia hakkab käima terapeudi juures, et leida lahendust enda seksielu probleemidele. Juba alguses on selge, et ta ei hakka mängima teraapia reeglite järgi. Iganädalastel seanssidel julgustab psühhiaater patsienti rääkima kunstist, filosoofiast, kirjandusest, lapsepõlvemälestustest ja erootilistest kogemustest, tänu millele hakkavad aeglaselt langema Nataliat piiravad seesmised tõkked. Talle hakkavad teraapiaseansid meeldima – ehk liigagi palju? Autor võtab romaanis ette meie aja eneseabilood ja küsib, mis jääb varju, kui kõik viimseni päevavalgele tuuakse.

Julge lugu

«Ma olen psühholoog ega tohiks rääkida oma klientidega seotust. Sel ainsal korral teen siiski erandi, sest üks endine klient, nimetagem teda «Nataliaks», julgustas mind seda lugu jagama. Tema juhtum võib pakkuda lohutust naistele, ja miks mitte ka meestele, kes maadlevad samasuguste probleemidega. Ettepaneku tegi «Natalia» ise ühe meie istumise ajal.

Või ei, võimalike vääritimõistmiste ärahoidmiseks olgu kohe öeldud: ta ei istunud. Minu harjumus rääkida «istumisest» pärineb ajast, mil ma uskusin lahenduskesksusesse. Tollal istusime, mina ja minu klient, teineteise vastas mugavas pehmes tugitoolis, minu oma oli mandliroheline, kliendi oma beebisinine. Nõjatusime seljatoele või, kui olukord seda nõudis, kummardusime teineteise poole, pidasime kehakeele abil ühendust ja töötasime lakkamatult probleemi kallal, ükskõik kas selleks oli haigus klassifikatsioonikoodiga F10-19.1, F43.2 või F50.2,» jutustab psühholoog raamatus.

Natalia oli üks tema esimesi lamavaid kliente. Ta mainisin diivanit, kui tutvustas talle tööruume, mis oli oma kodu naabruses üürinud. Sellel diivanil hakkas «Natalia» lamama, kui ta valiks teda oma terapeudiks, kui ta leiaks, et kõigist selle linna psühholoogiadoktoritest on tema see, kes saab teda kõige paremini aidata. «Natalia» jaoks oli teaduslikud kraadid väga tähtsad. Ta ei tahtnud mõnda keskpärast hingeteadlast, ta tahtis kindlale valdkonnale spetsialiseerunud asjatundjat.

Psühholoogi võlus esimesest pilgust peale, kuidas «Natalia» tema tööruumi sisenes

Enamasti istuvad kliendid oma tutvumiskäigul tugitooli, sellesse beebisinisesse, ja lasevad pilgul toas ringi käia. Nad on ettevaatlikud ja segaduses, nad piidlevad diivanit, mida neile näidatakse ja millel lamades protsess alguse saaks, kui hästi läheb. Diivanil puuduvad nii seljatugi kui ka käetoed, aga sead mööblitükki tuleb tõepoolest nimetada diivaniks, sest voodist rääkimine lõhuks pöördumatult midagi klientide sisemuses. Niisiis silmitsevad nad mõtlikult diivanit, mida katab põletatud oranži tooni kangas, nad panevad tähele diivani kohal rippuvad maali, mille autori mõni teist isegi ära tunneb, ja siis välgatab psühholoogia rõõm, mille ta kutse-eetikast koodeksit järgides kohe lämmatab: rõõm selle üle, et saab võib-olla peagi alustada tööd kunsti armastava inimesega.

«Natalia» ei istunud beebisinisesse tugitooli, kui psühholoog talle istet pakkus nagu kõigile potentsiaalsetele klientidele. «Ma ei käi peale, vaid sirutan käe tooli poole ja avan samal ajal natuke peopesa. Noogutan julgustavalt, aga silmatorkamatult, ning jätan siis potentsiaalse kliendi natukeseks rahule. Pööran mõneks sekundiks selja, et võtta märkmeplokk väikselt laualt, mis seisab mandlirohelise tugitooli kõrval, tugitooli, mille olen koos beebisinise istmega toonud oma endisest, Merikenno Teraapiamajas asunud tööruumist siia, uude,» räägib ta.

Aga nagu juba öeldud, ei istunud «Natalia» tugitooli. «Natalia» astus tähelepanuväärse kindlusega toa keskele, kõndis idamaise vaiba keskpunkti, vaiba medaljonikujulise ornamendi südamesse, nelja kroonlehega stiliseeritud lille peale.

«Minu potentsiaalsed kliendid näevad esimest korda kabinetti astudes sageli välja kahanenud, oma tegelikest mõõtmetest väiksemad. Nad ei tea, kuhu istudes käsi panna, sülle või tooli käetugedele. Nad ootavad, et mina võtaksin ohjad enda kätte, mis ongi minu ülesanne ja mida ma ka hea meelega teen,» kirjeldab psühholoog. Aga «Natalia» ei olnud põrmugi häbelik, vaid ütles esimese asjana: «See voodi kohal olev pilt rippus üheksakümnendate keskpaigani minu vanaema elutoas!»

«Natalia» tegi sammu lille pealt maali poole, vaatles seda otsekui teise pilguga, pead pöörates, nagu oleks tahtnud imeda ergavaid värve lähemale oma mälestuste kloaagile, mille uurimise ja puhastamisega oleksime hõivatud järgmistel kuudel. Siis tõi ta kuuldavale vaikse, tahtmatu mõjuva ohke, milles oli kübeke kurbust ja teine sama palju naudingut.

«Sellest hetkest alates hakkasime looma usaldust, mis oli oma olemuselt teistsugune kui see usaldus, mis tekkis minu ja teiste klientide vahel,» räägib psühholoog raamatus.

Tagasi üles
Back