Kui laps elab peaaegu üksi, kas keegi märkab ta kadumist?

Anja Portin. Foto: Miikka Pirinen

Anja Portini põnev, humoorikas ja südamlik raamat «Raadio Popov» meenutab lastekirjanduse armastatuima klassiku Astrid Lindgreni muinasjutulisi lugusid, kus hirm, kurbus ja üksindus on põimitud haaravaks seikluseks. Äsja eesti keeles ilmunud «Raadio Popov» pärjati 2020. aastal Finlandia kirjandusauhinnaga laste- ja noorteraamatute kategoorias. Loe teosest katkendit!

Anja Portin, «Raadio Popov». Foto: Raamat

Üheksa-aastane Alfred elab peaaegu üksi. Alfred ei ole kunagi näinud oma ema ja alati tööreisidel viibiv isa õieti ei mäletagi enam, et ka Alfred on olemas. Ühel ööl lahkub Alfred kodust ja järgneb salapärasele hiilijale, kes pistab koos ajalehega postkasti veel üht-teist: õunu, villaseid sokke ja võileibu.

Algab unustamatu seiklus, mis muudab nii Alfredi kui ka paljude teiste üksildaste laste elu. Veider hiilija on Amanda Lehtla, postiljon, kes kuulub Õrnakõrvaliste sekka. Amanda kodust leiab Alfred vana raadiosaatja, mille on leiutanud vene füüsik Popov, ja alustab unustatud lastele öise salaraadiosaate tegemist.

Aga kuidas saavad Amanda ja Alfred lapsi aidata ning mida teeb Alfredi isa, kui märkab, et poeg on kadunud? Ja kes õigupoolest on Õrnakõrvalised?

***

Elasin koos isaga Savitee majas number neli. Või peaks ehk ütlema jutumärke kasutades, et «elasin». Või pigem «koos isaga», sest isa polnud juba pikemat aega kodus näha olnud. Niisiis, teoreetiliselt elasin ma koos isaga meie avaras korrusmajakorteris, aga praktikas oli tegu sellega, et mind oli sellesse kolme tuba ja kööki hõlmavasse ruumi isa äraolekuks ladustatud.

Isa lahkumisest oli möödas vähemalt kuu, võib-olla rohkemgi, ma polnud enam aja möödumisega kursis. Isa tegi tööd, enda sõnul ajas oma bisnist või pidas kusagil maailma otsas tähtsate inimestega nõupidamisi. Võib-olla Itaalias või Mehhikos. Või Balil. Isa ei öelnud kunagi, kuhu ta sõidab või millal tagasi tuleb. Ühel päeval vajus ta lihtsalt kolinal ja täiesti ette hoiatamata uksest sisse, tõmbas uhkelt kotist mõne jõleda skulptuuri või vaasi ja tõstis selle raamaturiiuli otsa. Varsti pärast seda viskas ta diivanile sirakile ega liikunud sealt enne, kui oli jälle aeg minna.

Tavaliselt ostis isa enne minekut koju toitu, aga seekord oli ta unustanud poes käia. Mõtlesin, et järsku jättis ta mulle söögiraha, ja jõudsin juba elevile minna. Saaks kordki ise valida, mida süüa. Mitte makarone ega kõvu kuivikuid, vaid värsket puuvilja ja juustu ja äsja ahjust tulnud leiba, mis mõnusalt sõrmi kõrvetab! Tegin rõõmsalt prügikastikapi lahti ja kummardusin võtma roostes plekkpurki, isa rahakassat. Aga purgi põhjas oli vaid paar armetut münti, millest jätkus hädavaevu ainult kuivikuteks ja kempsupaberiks.

Pidin niisiis köögikapis leiduvaga kuidagi välja venitama. Riis, makaronid ja näkileivad. Ketšup, mõni marineeritud kurk ja kõvaks läinud sai. Teekotid ja mesi. Aga nüüd hakkasid varud kokku kuivama. Olin päeval ära keetnud viimased makaronid ja koukinud noaotsaga pudelipõhjast ketšupipära. Õhtueineks võtsin ühe näkileiva ja meega maitsestatud Earl Greyd, isa lemmikteed, mida ma vihkasin. Tee olin pannud tõmbama kuuma kraaniveega, sest vett ei õnnestunud keeta. Isa oli nimelt unustanud elektriarve tasuda ja elekter võeti ära ainult natuke aega pärast seda, kui olin saanud makaronid keedetud.

Seal ma siis lamasin kottpimedas, liivaterad selja all ja kõrval tass leiget teed, kui trepikojast kostsid sammud. Äkki jäid sammud seisma ja midagi kolksatas. Siis jälle sammud, seis, KOLKS. Sammud, seis, KOLKS. Lõpuks jäid sammud meie ukse taga seisma. Hiilija seisis nüüd minust vaid käsivarre kaugusel. Kartsin, et kõhukorin paljastab mu, kuid õnneks taipas mu kõht viimasel hetkel vait jääda.

Ohkasin kergendustundest. Või väsimusest ja kurbusest. Võib-olla kõigest kokku. Mõnikord ohked lihtsalt pahisesid mu seest selge põhjuseta välja.

Ukse taga jäi vaikseks. Hoidsin hinge kinni ja kuulatasin. See, kes oli teisel pool ust, tegi arvatavasti sama. Püüdsin end lõdvaks lasta, aga siis pääses jälle ohe välja. See oli sügav kui puurkaev.

Ukse tagant kostis krabinat.

Hingasin sügavalt sisse ja küsisin: «Kes seal on?»

Ei mingit vastust. Järsku see hiilija ei kuulnudki mu küsimust.

«Kes seal on?» kordasin ja surusin kõrva vastu ust.

Koridoris oli tontlikult vaikne, kuni postiluuk äkitselt kolksatas ja midagi põrandale kukkus. Kobasin padja alt taskulambi pihku ja valgustasin põrandat. Ukse ees vedeles … ajaleht.

Hiilija oligi siis ainult lehekandja, kes arvatavasti eksis uksega. Isa oli ajalehe tellimuse juba ammu ära lõpetanud, sest oli ise kogu aeg reisil. Isa ei teadnud, et mina armastan ajalehti. Tõin mõnikord prügimajast vanu lehti ja lugesin otsast lõpuni läbi. Nüüd, kus elekter oli ära, oli vaibale potsatanud ajaleht otsekui taevast langenud kullakamakas, sest see oli mu ainus kontakt maailmaga. Mobiil ei töötanud, sest seda ei saanud laadida. Televiisorisse ei tulnud voolu, nagu ka arvutisse, mitte ühtegi seadmesse.

Laotasin ajalehe enda ette, et sukelduda maailma sündmustesse ja kujutleda, et elan nende keskel. Kujutleda end jutuvada ja lärmi keskele. Valimisvõistluste, revolutsioonide ja meeleavalduste keskele. Kaubanduskeskuses hängivate noortekampade ja jalgpallistaadioni meeletu mürgli keskele. Tornaadode, vulkaanipursete ja taevast lõhestavate silmipimestavate meteoriidisadude keskele. Sedapuhku ei jõudnud ma oma kujutlustes esimesest paarisleheküljest kaugemale, sest kui ma ajalehe avasin, veeres selle vahelt vaibale väike punapõskne õun. Napsasin õuna põrandalt, võtsin ampsu ja asusin uuesti lehe kallale. See oli veidralt mügarlik. Avasin kiiresti ajalehe murdekohad ja valgustasin taskulambiga. Lehe vahele olid topitud hallid villased sokid ja köögipaberisse keeratud võileib. Jõllitasin leidu hämmeldunult. Kas postiljon oli võileiva kogemata ajalehe vahele torganud? Või oli see lihtsalt mingi tobe nali? Tõmbasin villased sokid igatahes jalga. Need olid puhtad ja soojad ja neil oli kolm triipu: sinine, punane ja roheline. Seejärel haukasin aplalt tükikese võileivast ja alles siis, kui kurgiviiludest niiskeks tõmbunud kaera maik kurgulaes laiali valgus, meenus mulle hiilija. Kargasin püsti ja lükkasin ukse lahti. Aga trepikoda oli pime ja vaikne. Hiilija oli kadunud.