Ilmunud on Veiko Belialsi uus teadusulme jutukogu «Surnud mehe käsi»

Veiko Belials. Foto: Jaana Muna

Kirjastuselt Lummur on ilmunud eesti ulmekirjaniku Veiko Belialsi uus jutukogu «Surnud mehe käsi», mille illustreeris Liis Roden.

Veiko Belials, «Surnud mehe käsi». Foto: Raamat

Veiko Belials on eesti ulmekirjanik, lastekirjanik, luuletaja, tõlkija ja harrastuspiltnik. Ta on lõpetanud Eesti Põllumajandusakadeemia 1991. aastal metsanduse erialal, alates 2000. aastast töötab Luua Metsanduskooli õpetajana. Veiko Belials on kirjutanud kuus ulmeraamatut, seitse luulekogu ja kaks lasteraamatut. Aastast 2015 on ta Eesti Ulmeühingu president. Veiko Belials on võitnud Eesti ulme aastauhinna Stalker koguni kaheksal korral.

Kogumikus Surnud mehe käsi keskendub autor eelkõige teaduslikule fantastikale ning tõestab taas, et suudab luua väga eripalgelisi lugusid, mis on kompositsiooniliselt leidlikud, poeetiliselt kirevad ja filosoofilis-eetiliselt huvitavate mõtlemiskohtadega. Autorile omaselt leidub ka siin kogumikus suurepäraselt läbi kirjutatud kummardusi suurmeistritele (näiteks Isaac Asimovi stiilis kriminaallugu või vendade Sturgaskite ning Italo Calvino maailmadest inspireeritud jutud).

Kui üritada otsida kogumikule ühist nimetajat, oleks see kahtlemata kosmiline sõda. Ometi sõda ennast huvitaval kombel pildis eriti ei olegi ei ole suurejoonelisi ja tehniliselt üksikasjalikke lahingukirjeldusi ning puudub ka kosmose- või sõjatehnika. Sõda on siin pigem taustsüsteemiks, mis defineerib tegelaste jaoks olukordi, milles nad tegutsevad, raam, milles avada mastaapseid ideid ning filosoofilisi küsimusi.

Seda kõike arvesse võttes on Veiko Belialsi uus jutukogu kahtlemata Eesti ulmekirjanduse jaoks oluline maamärk, mis eristub varasematest ka kolmekümne ühe Liis Rodeni poolt loodud originaalillustratsiooniga.