Kirjastuselt Puänt on ilmunud Martin Alguse esikluulekogu «Paranemine». Loe raamatust katkendit!
LUULEKATKEND ⟩ Ilmus Martin Alguse elujaatav esikluulekogu «Paranemine»
«Paranemine» on elujaatav ja küsimusi täis teekond kaotusvalust leppimiseni, mille sügavalt isiklike teemade ümber pöörlevad eri ajastutega seotud tundmused ja kujundid. Esimeses osas «Iseenesest» siseneb autor mälupiltidesse läbi kehaga seotud märksõnade, jälgides samal ajal, kuidas maailm muudab aja jooksul ümberringi kuju nagu arutult rulluv kuldnokaparv. Kõik toimub justkui iseenesest ja nii või teisiti ka iseeneses.
Teine osa «Paranemine» räägib ema ootamatust surmast ja sellele järgnenud ajast. Autor jälgib endas toimuvat pikema perioodi vältel, mil kaotusvalu võtab erinevaid vorme. Kuidas leppida paratamatuga, kui inimteadvus ise asub väljaspool paratamatut, selle kohal ja ümber? Lein langeb kokku ühe ajastu lõpuga ja hüvastijätt saab avarama tähenduse. Puhastav vaatlus lõpeb millegi uue tärkamisega.
Martin Algus on hinnatud stsenarist, dramaturg, tõlkija, kirjanik ja näitekirjanik. Tema proosadebüüt «Midagi tõelist» pälvis 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ning Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. 2020. aastal ilmus Alguse jutukogu «Tagamaa».
Luulekogu esitlus toimub 2. detsembril kell 18.00 raamatupoes Puänt. Autoriga vestleb luuletaja Berit Kaschan.
***
«Paranemine»
Martin Algus
Iseenesest
hambad
meie suguvõsas jagunevad hambad üldiselt kaheks
ema poolt terved ja tugevad nagu
elevandiluust klaveriklahvid
isa poolt pisemad ja mitte nii säravad
isapoolsel vanaemal näiteks oli ka mitu kuldhammast
aga emapoolse vanaisa kihvad olid nii tugevad et ta
võis joomaärpluste ajal klaasi närida
kiskus kükktantsu vihtudes turjalt karvu ja muudkui
ragistas pokaale ja tasse
ta ehitas hambad ristis linnakese eliidile maju
samas kui oma neljalapseline pere elas hambad varnas
kümneruuduses pugerikus mille uks käis väljast haaki
ükskord vahetas ta Äksi kiriku katuseplekki ja
muutus kuudepikkusest taeva all kõõlumisest
kuutõbiseks
hakkas öösiti taburettidest tellinguid ehitama
kõõlus lae all kuni vanaema ehmatades üles ärkas
ja taburetid koos ämblikuvõimed kaotanud vanaisaga
põrandale varisesid
mul on temast üks mälestus
väikest kasvu tumedas pintsakus
tumeda pea ja nurgelise näoga mees naerab
ja meie ronime sugulaste lastega tema otsas ringi
(samal aastal avaldas Kraftwerk albumi
«Die Mensch-Maschine» ja Gunnar Graps
salvestas Magnetic Bandi esimese LP)
ema vanem vend tõi merereisilt suure lakitud krabi
ja naelutas elutoa seinale
see oli seal korraga pühapildi ja kella eest
kahises koltunud tapeedil nagu Tritoni merikarp
ja krabilgi olid
pisikesed lakitud hambad…/
Iseenesest
juuksed
.../
juuksed
kas pole neis midagi nõiduslikku
raihein õhtupäikeses
kõrkjad tuulesahinas
milles kostuks nagu aatomite ja geenide salajutte
neist aegadest kui olime veel karvutud millimallikad
millal ma üldse kivikeselt maha ronisin
alles see oli kui istusin pimedal seemnel mis meduusi
õlgadel randa uhtus
nüüd lõikavad siin kuivanud võrgud tuult ja valgust
kajakad jagelevad varestega tehasekorstende kohal
Kalarand Pikakari
Kopli liinid
kogu see rannik on üks suur sasine juuksepuhm mida
ekskavaatorid ja uusarendused aeglaselt sirgeks kammivad
juuksed
pingul värin kõlakoja kohal
märjad salgud laubal
tume pilk sõnade vihinas
me oleme ärritunud ja räägime sisinal et naabrid
ei kuuleks
laps magab
hääled tõusevad siiski
juuksed hüplevad laubal
midagi puruneb
on need siis asjad või sõnad või mis veel
aga kõik liimitakse hiljem tagasi kokku
kui juuksed kirehoos kokku põimuvad
me läheme edasi kuni kõik kordub ja siis veel kord ja veel
me oleme lõpuks liimimises nii vilunud et praod ei
paistagi enam välja
kasvatame töö kõrvalt last
käime reisimas
sööme
peseme peseme
ja peseme ja peseme ja peseme
kuni midagi polegi enam järel…/
.../
uusnatsid triikisid hoolega
vanu lippe nagu koletislikud koduperenaised
veteranidele meenus adrenaliinilöögina
vere hirmu ja väljaheidete lõhn
nägime raevupurset
kõndisime läbi rüüstatud linna
kõndisime
nagu mingil uuel pinnal mis ainult meenutas asfalti
naksus taldade all kuivanud vedelikest ja sõgedusest
ja tuttavad viidad näisid väsinud õlakehitustena
tehke mis tahate
minge või tulge
sotsioloogilised paraboolid pilluti öösel kivirahena
veekahurijugadesse
kiuslik minevik tärises märulipolitsei kilpidel:
õige õige miks mina pean üksinda kannatama
siis rahunemine
kaugenemine
vaibunud ehmatused mida vaid juuksejuured meeles peavad
vaiksed õhtud aias
taevas oma lohutava spektaakliga
elu oli korraks jälle tihke põimik grillipidudest ja tööst
kõik need
mälestused kuskil väljaspool mälu millestki mis nagu
polnudki päriselt
viiv tagasi olnud mina
on mulle järgmisel hetkel juba
müütiline jahtunud hologramm
kas kogu see minevik oli ikka tõesti olemas
iga sekund
iga gramm
isegi kui mind polnud kohal või olin märkamiseks liiga
hajevil.../