/nginx/o/2021/11/19/14210150t1h04b2.jpg)
Enesearengu teejuht Tiit Trofimov ütleb oma raamatus «Lõpp on algus. Julgus elada iseendana», et kui maailmas oleks rohkem inimesi, kes oma elu avatud südamega elavad, oleks maailm palju parem paik. Me teeksime otsuseid, mis ei ole kasulikud mitte ainult meile endale, vaid ka teistele, me tunnetaksime südamega teise olukorda ja oleksime palju empaatilisemad.
Kuidas südame avamiseni jõuda?
Trofimov selgitab, et see on teekond, mis koosneb väikestest sammudest. Tee südame avamiseni käib looduses viibimise, traumade ja sisemaailma tervendamise, emotsioonide vabastamise, vanade programmide ja mustrite murdmise, kõvaks meheks või naiseks olemisest loobumise, tunnete tundmise, mitte nende eest põgenemise, ja sisetunde usaldamise kaudu. Südame avamiseks saab teha ka spetsiaalseid praktikaid ja joogaharjutusi. Viimastest on parim üks aktiivmeditatsioon, mida tuntakse Karuneshi nime all.
Trofimov nendib, et paljud inimesed arvavad, et südames olemine on üks lõputu õndsus, kus sa lausa lendled avatud ja kerges olekus läbi elu. Tema kogemuse järgi see nii ei ole. Kui sa viid tähelepanu südamesse ja oled hetkes kohal, koged tunnet, mis pole ei raske ega kerge. See on väga eriline tunne, justkui keegi hoiaks oma sooja kätt sinu südamekeskuse peal. Tema jaoks on see kohalolu kõigi tunnete jaoks korraga.
See, et süda on avatud, ei tähenda, et see ei läheks enam kunagi kinni
Ta rõhutab ka, et ei saaks öelda, et kui oled kord südame avanud, ei lähe see enam kunagi kinni, sa ei tee enam kunagi ühtegi egoistlikku otsust ning oled alati kõigi vastu lahke ja hea.
«Avatud südamega elamine on järjepidev liikumine vaimse enesearengu teel. Sinu ümber juhtub kogu aeg midagi, elu ju ei seisa. Paratamatult kuhjuvad uued emotsioonid, uued olukorrad ja sellepärast pead sa oma sisemaailmaga järjekindlalt tegelema,» räägib ta.
Trofimov teeb südame lahti hoidmiseks joogat ja hingamisharjutusi, raputab ja häälib frustratsiooni välja, käib nõelravis ja sidekoemassaažis, bioresonantsteraapias ja mujal.
Ta paneb südamele, et töö iseendaga ei lõpe kunagi, aga see on põnev ja nauditav teekond. «Tean inimesi, kes on arvanud: no nii, nüüd on minuga korras, ma ei pea enam enda heaks midagi tegema. Mõne aja pärast on elu visanud nende teele selliseid olukordi, mis on nad viinud veel hullemasse puntrasse, kui nad enne olidki,» räägib ta.
Trofimov lisab, et ei usu, et keegi elab oma elu nii, et süda enam hetkekski kinni ei lähe. Tagasilangemised on loomulikud ja inimlikud. Kui sa oled näiteks kriitiline ja annad hinnanguid, siis on su süda kinni ja ego räägib jälle mingit lugu, kuidas talle liiga tehti või temaga ei arvestatud. Vastused ei ole kunagi selles vanas loos, vastused leiad ikka südamest.
Ta toob ka välja, et sinu südame avatust võib mõjutada ka ilm või kas või magamatus. Kui unetunde on väheks jäänud, oled pahur ja näed maailma tumedates värvides. Oluline on seda märgata ja teadlikkus peast uuesti südamesse tuua. See on järjepidev treening.