Miks aju õpib paremini kui mistahes masin?

Isegi väikelapsed saavad aru, kui keegi püüab köita nende tähelepanu ja edastada olulist informatsiooni. Foto: Shutterstock

Distantsõppe valguses on näha, kui suur tähtsus on õppimise protsessis õpilase ja õpetaja vahetul kontaktil. Loe peatükki Stanislas Dehaene'i raamatust «Kuidas me õpime?», mis ilmub eesti keeles kirjastuse Argo sarjas «Elav teadus» 2022. aasta veebruaris.

Stanislas Dehaene, «Kuidas me õpime?». Foto: Argo kirjastus

Inimaju on õppimises ületamatu: aga kuidas õppimine toimub? Kas inimene ikka sünnib puhta lehena või suudame me õppida juba emaüsas? Kui suur osa õppimisvõimest on kaasasündinud ja kui palju me suudame seda tahtlikult suunata? Ja miks ei suuda masin õppimises ikka veel ületada imikut ega talle isegi lähedale jõuda? Inimese käsutuses olev õppimise aparaat on otsesõnu imeline ja Dehaene näitab kätte moodused, kuidas seda veelgi tõhusamalt kasutada.

Stanislas Dehaene on Prantsuse matemaatik, kes kaitses oma doktoritöö kognitiivses psühholoogias. Ta töötab Orsay ajukuvamise keskuses Service Hospitalier Frédéric Joliot of the Commissariat à l’énergie atomique, kus ta juhib kognitiivse neurokuvamise osakonda. 2005. aastast on ta eksperimentaalse kognitiivse psühholoogia professor Collège de France’is Pariisis. Ta on rahvusvahelistes teadusajakirjades avaldanud üle saja teadusartikli ning pälvinud mitu rahvusvahelist auhinda. «Kuidas me õpime?» on Dehaene’i teine raamat.

***

Mina panen tähele, kui sina paned tähele

Kõigil imetajatel – kaasa arvatud muidugimõista primaatidel – on olemas tähelepanu süsteemid. Kuid inimeste tähelepanul on ainulaadne tunnus, mis veelgi kiirendab õppimist: tähelepanu sotsiaalne jagamine. Homo sapiensi tähelepanu ja õppimine sõltuvad rohkem kui teistel primaatidel sotsiaalsetest signaalidest: mina panen tähele, kui sina paned tähele, ja mina õpin sellest, mida sina mulle õpetad.

Esimestest elupäevadest alates vaatavad väikelapsed nägusid ja pööravad erilist tähelepanu silmadele. Niipea kui neile midagi öelda, on nende esimene refleks uurida mitte ümbruskonda, vaid tabada inimese pilku, kellega nad suhtlevad. Alles siis, kui silmside on loodud, pöörduvad nad objekti poole, mida täiskasvanu silmitseb. See märkimisväärne tähelepanu sotsiaalse jagamise võime, mida kutsutakse ka jagatud tähelepanuks, määrab kindlaks, mida lapsed õpivad.

Olen juba rääkinud teile eksperimentidest, mille käigus õpetati lastele uusi sõnu nagu vogi. Kui väikelaps suudab jälgida rääkija pilku vogini, pole tal raske õppida see sõna ära vaid paari korraga – ent kui sõna vogi korratakse kõlarist, otseses seoses sama objektiga, õppimist ei toimu. Seesama kehtib foneetiliste kategooriate omandamise kohta: üheksakuine ameeriklasest laps, kes suhtleb hiinlannast hoidjaga vaid paar nädalat, omandab hiina keele foneemid, ent kui ta saab täpselt samal määral lingvistilist stimulatsiooni ülikvaliteetse video vahendusel, õppimist ei toimu.

Ungari psühholoogid Gergely Csibra ja György Gergely postuleerivad, et teiste õpetamine ja teistelt õppimine on inimese fundamentaalne evolutsiooniline kohastumus. Homo sapiens on ühiskondlik olevus, kelle aju on varustatud «loomuomase pedagoogika» võrgustikega, mis käivituvad niipea, kui me märkame, mida teised püüavad meile õpetada. Oma globaalse edu võlgnevad inimesed vähemalt osaliselt spetsiifilisele evolutsioonilisele omadusele: võimele jagada tähelepanu teistega. Enamiku õpitava informatsiooni eest võlgneme tänu pigem kaaslastele kui isiklikule kogemusele. Sel moel suudab inimeste kollektiivne kultuur tõusta kõrgemale kõigest, mida indiviid suudab üksinda korda saata. Seda nimetas psühholoog Michael Tomasello kultuurilise põrkratta efektiks: sarnaselt põrkrattaga, mis takistab liftil alla kukkuda, takistab sotsiaalne jagamine kultuuril alla käia. Kui üks inimene teeb kasuliku avastuse, levib see kiiresti kogu rühmas. Tänu sotsiaalsele õppimisele on väga haruldane juhus, kui kultuurilift alla kukub ja oluline leiutis unustusse vajub.

Inimese tähelepanusüsteem on sellise kultuurilise kontekstiga kohandunud. Gergely ja Csibra uuring näitab, et varasest noorusest peale on laste tähelepanu ülimalt häälestunud täiskasvanute signaalidele. Inimesest õpetaja juuresolek, kes vaatab last, enne kui hakkab midagi näitama, moduleerib õppimist tohutult. Lisaks sellele, et silmside köidab lapse tähelepanu, annab see ka märku, et õpetaja kavatseb lapsele midagi olulist õpetada. Isegi imikud on sellele tundlikud: silmside tekitab lastes «pedagoogilise hoiaku», mis õhutab neid tõlgendama informatsiooni tähtsa ja üldistatavana.

Toon ühe näite: noor naine pöördub objekti A poole, lai naeratus näol, seejärel teeb grimassi objekti B poole. Pooleteiseaastane laps vaatab seda pealt. Millise järelduse laps teeb? Kõik sõltub lapse ja täiskasvanu vahetatud signaalidest. Kui silmside puudub, siis laps mäletab vaid üht spetsiifilist informatsioonikildu: sellele inimesele meeldib objekt A ja talle ei meeldi objekt B. Kui aga silmside oli olemas, järeldab laps palju rohkemat: ta usub, et täiskasvanu püüdis talle midagi olulist õpetada, ja seega jõuab üldisemale järeldusele, et objekt A on meeldiv ja objekt B on halb, mitte üksnes selle inimese, vaid kõigi jaoks. Lapsed panevad teravalt tähele kõiki tahtliku kommunikatsiooni tõendeid. Kui keegi annab ilmselgelt märku, et püüab lapsega suhelda, järeldab too, et see inimene tahab edastada abstraktset informatsiooni, mitte ainult isiklikke eelistusi.

Oluline pole ainult silmside: lapsed mõistavad kiiresti ka kommunikatiivset kavatsust, mis peitub sõrmega osutamise taga (samas kui šimpansid ei mõista selle žesti tegelikku tähendust kunagi). Isegi väikelapsed saavad aru, kui keegi püüab köita nende tähelepanu ja edastada olulist informatsiooni. Näiteks kui üheksakuune imik näeb, et keegi püüab tema tähelepanu köita ja osutab objektile, mäletab laps hiljem objekti identiteeti, sest mõistab, et see informatsioon on tema kaaslase jaoks oluline – ent kui laps näeb sedasama isikut sirutamas kätt selle objekti suunas ilma lapsele otsa vaatamata, mäletab too üksnes objekti asukohta, aga mitte selle identiteeti.

Lapsevanemad ja õpetajad, pidage alati meeles ülitähtsat fakti: teie suhtumine ja pilk tähendavad lapse jaoks väga palju. Lapse tähelepanu köitmine visuaalse ja verbaalse kontakti kaudu tagab, et ta saab osa teie tähelepanust, ning suurendab võimalust, et ta peab meeles informatsiooni, mida te püüate talle edasi anda.