/nginx/o/2021/11/20/14212380t1he666.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Tiina Laanemi uut jutukogu «Öised hääled».
Sinijärv soovitab raamatut, mis teeb meele natuke kurvaks, aga ei valmista pettumust
Tagakaane tekst laseb arvata, et nüüd on üks müstika ja tontliku muinaslooriga varjutet jutustik, midagi pehmema fantasy ja stephenkingiliku kodukülakoleduse rajamailt. Ei ole mitte. Üpriski rahulik turvahullus inimolemise nässuläinumaist paigust. Üsna siinsamas Eestis. Teeb meele natuke kurvaks, aga ei valmista pettumust.
Mis inimesed need sellised üldse on? Kas nad on päriselt olemas? Siinsamas, minu ja sinu ja kõikide meie lähedal? Või on nad väljamõeldised? Või elavad säherdused mingis muus ilmamaa nurinurgas? Kerge fantaasiavarjund aitab seesinastel küsimustel sordiini alla jääda, kuigi vastuste otsimisel tost suuremat abi ei ole.
Lood on kirjutet heaste, vahel liigagi siledalt, kohati tahaks äkkpööret elik teravnurka näha. No nürinurkagi kulgeva kaare asemel. Ometi hoiavad haardes, veavad maailma, mis on teistsugune, kiiksuga, äraspidine – samas siinsamas. Ehkki tahaks loota, et ei ole. Mitte päris siinsamas, mitte päris praegu. Paraku vist ikka on. Usun, et paljud leiavad siit üles iseennast ja oma tuttavaid, õnneks piisavalt nihestatuna – ööund ära ei aja, aga elu üle järele mõtlema võiks panna küll. Kummastav ja hillitset, samas vägagi kohalolev novellistu. Mõnigi puänt tekitas lausa vau-efekti!
Kui ma võtan seda loostikku realistliku kirjandusena, siis ma ei leia siin personaalset puutepunkti, miski tühihing jääb muudkui võimaldasa vaimundavate verbaalsete vete kohale võnkuma. Aga kui ma lähenen tekstidele täiesti ulmekirjanduslikust vaatevõimalusest, siis on me ees vägagi elegantne veerepealne teispoolsus/siinpoolsus, omast kohast märgatavalt jubelikum kui limaste jälganditega pikitud uua-uua horror või verise naturalismuse pinnal end edasi lohistav argikoledik. Kuidas võtta? Minu peas vastust ei ole, ju on ta lugeja omas.