Sinijärv soovitab: Veidemanni meeleilmas viibimine on hariv ja ergastav

Rein Veidemann. Foto: Mihkel Maripuu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Rein Veidemanni raamatut «Pudelposti randumine».

Rein Veidemann, «Pudelposti randumine». Foto: Raamat

«Pudelposti randumine» on jutustamine/jutlustamine kaudu meie ja mitme kultuuri ning läbi ühe autori omailma. Rein Veidemann on me kultuuris oluline (olnud) nii noore tegijana kui (jätkuvalt) vana olijana, tema meeleilmas viibimine on hariv ja ergastav. Paari aasta jooksul loodud lugude sidus ühtepanek võimaldab ses ilmas ringi vaadata ning annab inspireerivaid nükkeid-viiteid-soovitisi ka ajas ja ruumis eemamale vaimupilku heita.

Kõige armsam on Veidemannile Eesti kultuur. Nood omakorda kõige väärtuslikumad eosed, seosed, teosed ja teostajad leiavad mõistagi enim märkimist ja mõlgutamist. Olgu lood või ajajoonel kaunis harali. See on okei ja norm, Me kõik oleme pärit omaenda aegruumist ja valikutest. Meeldivalt sageli hajub ja teravdub Veidemanni mõte aga täiesti teistesse ajastutesse ja mõtlejatesse, ta annab lugejale võimaluse lasta meeleuit ilmavalda laiali, otsida ja leida, vaielda ning miks mitte ka vallatleda.

Võib-olla ei ole see just see raamat, mida peaks koolilastele kohe kuuendamas klassis laua peale patsutama. Aga noile, kelle huvi ja himu humanitaarses suunas helgib, võiks hilisemas teismeeas siit tasapisi soovitama hakata. Hea õpetaja mõistaks, ma arvan. Ja lasta natuke vigu ja näpukaid üles otsida. See on kooliõpilasele väga äge mõttemäng – klassiku toimetaja tööd teha. Hea raamatu kallal on hea, kehva juures poleks küll mõtet. Siin on hea raamat. On, mida otsida.

On see, mis on. Ja on ka see, mida me lisaks loome. Kummalegi on omane võime muutuda, samuti kaduda. Lühidalt võiks öelda, et reaalteadused tegelevad Jumala looduga ja humanitaarteadused inimese looduga. Tehnilise külje üle valitseb matemaatika ja loova külje üle sõna. Tõsi, matemaatika on üks ja keeli palju. Neid ühendab muusika - universaalne keel, universumi unelaul ja äratuskell.

Jäin mõttehulkuma. Eks siin-seal jää ka Veidemann. Aga lugeda tuleks ja kaasa mõelda võiks; lühivormid ei lase paljutki lõpuni rääkida, küll aga kergitavad põnevustpakkuvalt palju küsimusi. Ka autorile. Need tuleb ära küsida. Siin on hakatust veel vähemalt üheks vajalikuks raamatuks. Saagu see!