/nginx/o/2021/11/22/14215788t1h2f94.jpg)
Ilmus põnevuskirjaniku L. J. Rossi «Gregory» sarja uus raamat, kevadel avaldatud «Teeskleja» järg pealkirjaga «Hüsteeria». Loe raamatust katkendit.
«Kusagil võib praegugi mures olla üks ema, mõelda oma tütrest, kes lamab siinsamas põrandal nagu kaltsunukk»
Ilusas maailmas on mõrv ikkagi inetu … Nüüdsama juhtumi lahendanud ja Iirimaalt naasnud psühholoogist kriminaalprofileerija doktor Alexander Gregory saab Prantsuse politseilt kutse, millest pole võimalik keelduda.
Käes on Pariisi moenädal ja surema hakkab maailma kauneimaid naisi. Kaunitaride nägu rünnatakse terariistaga ja ajakirjandus tõuseb tagajalgadele. Ühel ohvril õnnestub eluga pääseda, aga ta on nii traumeeritud, et ei saa rääkida. Olulise tunnistaja abita jäänud politsei on jõuetu. Karta on, et tapja ründab varsti taas ja korrakaitsjad ei suuda teda takistada.
Kas Gregory võimuses on inimaju saladused luku tagant välja päästa, enne kui hilja? Pariisi kaunisse miljöösse paigutatud tempokas põnevusloos vürtsitab mõrvu ja salapära tsipake musta huumorit.
***
Pariis, Hôtel Violette
Esmaspäev, 23. september
Pariisi moenädal
«Kas sa oled ärkvel?»
Tom Fiddeman vedas sõrmega mööda naise selga, imetles naha siidist pehmust ja nihutas end voodis pisut lähemale.
«Hei,» sosistas ta. «Kuule, oled sa …?»
Diane keeras end teisele küljele ja laksas mehele käe pihta.
«Jah!» nähvas ta. «Ma olen ärkvel!»
Laialt haigutades keskendas naine pilgu mehe näole, kuhu oli sugenenud meelas «tule aga siia»-ilme, mida naine pärast kahtkümmet abieluaastat liigagi hästi tundis.
«Kust sul küll äkki sihuke energia?» sosistas ta pahuralt. «Enne tegid näo, et ei jaksa Louvre’is ringi kõndida, ja nüüd korraga selline imepärane tervenemine.»
«Kõik tänu sinule, ma cherie,» kudrutas Tom. «Oleme ju armunute linnas …»
Diane turtsatas kõnekalt.
«Issand ise teab, miks ma olen sind kõik need aastad välja kannatanud,» ütles ta, ent sõrmed küünitusid juba mehe habemetüükas lõuga silitama. «Muudkui ajad mind keset ööd üles.»
«Kell on alles …» ta ajas pea õieli ja vaatas öökapilt kellaaega, «… kümme minutit kolm läbi.»
Naine ägas. «Homme pole must siis millekski asja.»
«Võta seda kui väljakutset,» ütles Tom ja vonksutas kulme, et naist naerma ajada.
«Noh, kuna ma olen nii ehk naa ärkvel …» pomises naine.
Selgemat kinnitust vajamata sirutas Tom käed välja, et naine kaissu haarata.
«Oota!» keelas naine viivu-paari pärast. «Kuulsid?»
Tom ei kuulnud midagi peale kõrvakohina, kui veri ajupiirkonnast, mis tegeles kõne ja muu selletaolisega, ühte teise kehaossa voolas.
«Mina ei kuulnud midagi …»
Hääl kostis summutatult, sest suu oli tihedalt vastu naise kaela.
«Ma ei tee nalja!»
Summutatud oige saatel kergitas Tom pead ja oli juba valmis äsjast eitust kordama, kui järsku kostis mitu valju mürtsu, millele järgnes verdtarretav karje.
«Põrguvärk,» pomises Tom ja ronis rüsinal voodist välja. «Helista … helista valvelauda, kullake, ma lähen vaatan, mis seal toimub.»
«Ole ettevaatlik!» hoiatas Diane, käsi kramplikult kurgul.
Veel üks mürtsatus, selle järel vali põnts.
Tom kahmas pihku esimese kättejuhtuva asja, milleks osutus pisike kirjapress väikeselt kirjutuslaualt, ja küünitas käe ukselingi poole.
Enne ukse avamist pööras ta pea veel kord abikaasa poole ja vaatas talle silma sisse.
«Keera uks minu järelt lukku.»
Hämaralt valgustatud pikka koridori astudes nägi Tom vastastoa ukse taga kaht noort naist, kes liibusid vastu värvitud puidust uksetahvlit ja tagusid seda rusikatega. Poleks Tom olnud nii meeletult armunud omaenda naisesse, võinuks ta ehk täheldada, et need on kaks kõige ilusamat naisolevust, keda ta on elu sees näinud – üks blond, teine punapea, kummalgi üll vaid paar siidiribakest, mida Pariisis peetakse ilmselt pidžaamaks.
«Dieu merci!» puhkes üks neist Tomi märgates nutma. «Aidez-nous, notre amie est dans la pièce …»
Tomi näole lihvatas paaniline hirm ja ta asetas kirjapressi vaibatatud põrandale.
«Ee … je ne … räägi prantsuse keelt,» lõpetas ta mannetult.
«Inglane?» vastas naine. «Oleksin pidanud kohe aru saama.»
Heitnud tähendusrikka pilgu Tomi puuvillastele bokseritele ja sääretorudest välja paistvatele tainakarva jalgadele, osutas ta ukse poole.
«Meie sõbratar on seal toas lõksus,» seletas ta mureliku häälega. «Kuulsime kära … palun, aidake meid – võib-olla sai ta viga.»
«Mu naine juba helistabki valvelauda,» ütles Tom. «Mis teie sõbratari nimi on?»
«Camille,» vastas teine naine.
Tom astus lähemale, tõstis rusika, et veel kord uksele prõmmida, kuid katsus enne igaks juhuks linki – see aga ei andnud järele.
«Camille!» möiratas ta. «Camille, tehke uks lahti!»
Ta otsustas toorest jõudu rakendada ja räntsatas kogu keharaskusega vastu puitu, mis ei andnud tollivõrragi järele. Tema selja taga pistis Diane pea üle nende hotellitoa ukse.
«Tom? Mis siin toimub? Kas sa …?»
Nähes, et abikaasa seisab kahe kauni prantsuse jumalanna vahel, läksid naise silmad pärani ja suu mossi.
«Tulin küsima, kas sinuga on kõik korras, aga paistab, et sul on niigi tore olemine.»
Enne, kui Tom jõudis midagi vastata, kostsid lähenevad sammud.
«Que s’est il passé? Mis juhtus?»
Jooksujalu saabus öövahetuse administraator, smaragdrohelisest brokaadist elegantne vormiriietus alumise korruse kontoris äsja tehtud uinakust kortsus.
Kahe naise suust vallandus kiire prantsuskeelne sõnavaling, misjärel lükkas administraator – nagu selgus, oli tema nimi Alain Nehmé – nad õlaga kõrvale, hõikas 30. toa asukale napi hoiatuse ja võttis taskust universaalvõtmekaardi.
Uks tõi kuuldavale vaikse elektroonilise sumina ja avanes.
Camille Duquette paistis otsekohe kätte, naine lamas hiigelsuure voodi jalutsi juures näoli Pärsia vaibal, kössis nagu kaltsunukk. Valgele päevatekile oli pritsinud peeni veretriipe ja õhukesed kardinad lehvisid külma tuule käes, mis väikese rõdu lahtijäetud uksest sisse puhus.
«Mon Dieu,» sosistas Alain.
«Noh?» nõudis Diane Fiddeman ta selja tagant. «Kas te ei kavatsegi vaatama minna, mis temaga on? Kutsuks kiirabigi, jumal hoidku!»
Tegutsema kannustatud administraator tõstis käe ja astus vastutahtsi hotellituppa. Ta liikus aegamisi, hoidudes inimkogust parajasse kaugusse – silmanähtavalt kartes, et talle vaatavad põrandalt vastu klaasistunud laibasilmad.
«Mademoiselle?» sai ta viimaks sõna suust. «Mademoiselle Duquette?»
Alain võttis mobiiltelefoni ja toksis ühe käe sõrmede abil sisse hädaabi numbri, silmad pärani, sest ühtäkki märkas ta vaibal, kus Camille liikumatult lamas, veel rohkem verd. Tasapisi lähemale liikudes hakkas ta värisema ja suutis oksehoogu vaevu tagasi hoida, kui viimaks nägi, mida on tehtud naisega, kes oli olnud ilus.
Camille’ nägu oli üleni verine, seda nõrgus pikast lahtisest haavast, mis kulges paremalt oimukohalt alates kuni alla suu juurde välja. Seljas oli tal verepritsmeline siidpidžaama, käsivartele ja rindkerele tekitatud rohketest haavadest räbaldunud, ja naise käsi oli otsekui abipaluvalt välja sirutatud.
«Quel genre d’animal ferait ça?» sosistas administraator.
Kaks noort naist taganesid koridoris ukse juurest vaaruval sammul eemale ja hakkasid nuuksuma.
«Rahu.» Tom patsutas neile kohmakalt õlale. «Rahu-rahu.»
Kui mõlemad neiud tema külge klammerdusid, kehitas Tom abikaasa poole väga prantslaslikult üht õlga ja lootis, et hilisemad etteheited jäävad ära.
Ent Diane’i huvitas hoopis miski muu.
«Kas ta on veel elus?» nõudis ta administraatorilt.
Alain pidi juba pead raputama, ent märkas siis Camille’ rinnakorvi kerkimisest ja vajumisest, et neiu hingab vaevaliselt.
«Oui! Jah – ta on elus!» vastas ta ja tammus nõutult jalalt jalale.
Kuriteopaikade rikkumatuse ja tõendite säilitamise suhtes ükskõikne Diane tormas ligi ja laskus tütarlapse liikumatu kogu kõrvale põlvili. Süda murdus sellist laastamistööd nähes ning mõte läks otsekohe omaenda kahele tütrele Inglismaa ülikoolides. Kui emma-kummaga neist peaks ema äraolekul midagi juhtuma, tuleb loota, et mõni lahke inimene tegeleks haavadega või hoiaks kätt, kuni saabub kvalifitseeritud arstiabi. Kusagil seal pimeduses võib praegugi mures olla üks ema, mõelda oma tütrest, kes lamab siinsamas põrandal nagu kaltsunukk, keha hullumeelse kallaletungija poolt lõhki rebitud.
«Mida te teete?» sosistas administraator.
Diane võttis endal hommikumantli seljast ja mähkis värisevale tüdrukule ümber.
«Ma jään praegu tema juurde,» ütles ta vaikselt.
Rohkem sõnagi lausumata võttis ta Camille’ külmad verejutilised käed pihku ja hakkas neid õrnade lohutavate liigutustega ringjalt hõõruma, ümisedes samal ajal üht vana unelaulu, mida oli kunagi laulnud omaenda tüdrukutele, kui need olid alles väikesed.